Tuesday, December 30, 2014

Sellest, kuhu lähevad mälestused ja kuidas möödub aeg


Me kõik elame selle relatiivse dimensiooni aja kütkeis, iga hommik, kui me ärkame, me vaatame kella. Igale poole on aja peale minek. kokku saamised lepitakse kindlaks ajaks. Kogu meie elu seisnebki planeerimises ja ajast kinni pidamises. Ma ei ole veel kindel, kumb oleks parem, kas olla ajast liiga teadlik või üldse teadmatu. Keerukam on ilmselt teadmatutel. Huvitav, mis saaks siis, kui mingi magnettormi või kes teab mis meie kontrolli alt väljas oleva jõu tõttu läheksid kõik kellad veidivaleks ja keegi ei teaks enam õiget kellaaega, kuidas siis toime tuldaks ja mis oleks uus õige aeg? 
Naljakas, et kõige väärtuslikumaid asju kutsutakse ajatuteks, kui me väärtustame aega kullast kallimaks. 

***
Aasta on lõppemas ja millegipärast alati enne, kui algab uus aasta tabab mind väike paanika selle ees, kas kõik, mis oli see aasta vaja ära teha on ikka tehtud, kas on öeldud kõik, mis vaja öelda ja saavutatud kõik vajalik. Tegelikult on uus aasta lihtsalt aja möödumine, mida me ühe korra aastas suurelt tähistame. samahästi võiks me iga pühapäev lüüa korra kokku šampuseklaase, tulistada taevasse valgussähvatustega puhast raha ja öelda et uus nädal algab, kuid ometi me ei tee seda. 

Öeldakse, et uus aasta on millegi uue algus ja nüüd on võimalus alustada uute tegevustega uuelt lehelt, kuid mina, ilmselt tulenevalt sellest, et ma käin koolis, arvestan ikka aasta lõppu kevadesse ja aasta algust sügisesse. Suvi seal vahel ei olegi nagu aasta osa, see on üleminekuaeg. Seega minu jaoks on aasta alles poolepeal, kui sedagi, kuid ikka tekib see tunne, kas kõik on ikka tehtud. Uue aasta saabumine tekitab hirmu tulevate muutuste ees, sest nüüd on tõesti hetk, kus paljud inimesed võtavad vaevaks midagi muuta, kuid ma pigem elaks muutusteta ajas, turvaliselt. 

Ühtlasi tekitab see hirmu vanemaks saamise ees. Naljakas on seda öelda, sest ma olen alles ju nii noor, kuid kui aus olla, siis ma kardan seda lähenevat koolilõppu, mis siis et sinna on veel kaks ja pool aastat. Aasta sees on need muutused kuidagi ära hajutatud ja ei panegi niiväga tähele ja see ei tekita mingeid erilisi tundeid, kuid millegipärast see teadmine, et midagi suurt on lõppemas ja jääb nüüd igaveseks unustustesse ja ei tule enam kunagi tagasi tekitab sellise ebakindla ja tühja tunde. 

Väga paljud inimesed teevad aasta kokkuvõtteid just nüüd ja praegu oma saavutustest ja kordaminekutest. Teevad kokkuvõtteid jaanuarist detsembrini. Mina teen kokkuvõtte pigem septembrist augustini, ja püüan end hetkel veenda selles, et midagi pole muutumas ja ma saan samamoodi jätkata kõiki oma pooleli olevaid asju ka pärast seda, kui aastanumber on vahetunud. Lisaks teevad tagasivaated pigem kurvaks, kui õnnelikuks, mida aasta lõpus, kui tulemas on tähistamine pole ju tarvis.

Ma olen ilmselt üks väheseid inimesi, kes arvab, et jõuluvaheaeg on liiga pikk. Minu meelest see katkestab aasta keskelt ära liiga pikaks ajaks ja kuidagi pool motivatsioonist läheb sellega kaotsi. Mõtted ja eesmärgid muutuvad kaugeks ja ähmaseks, kuna vahepeal on nii palju aega, kus ma ei puutu kokku oma eesmärkidega. Kooli ajal on mõtete ja ise enda koos hoidmine ja vajaliku välja filtreerimine kuidagi kergem.

Ma ei sea endale uusaastalubadusi või erilisi eesmärke, mida just see 2015 aasta peaks minu meelest täitma. Oma vaimus elan ma juba pikemat aega aastas 2015, sest kõikide raskete ja pikkade tööde väljundid on just seal, tulevikus, mind juba ees ootamas. Mina,vastupidiselt ehk mõnele teisele loodan, et uus aasta ei too kaasa eriti suuri muutusi ja et kõik kulgeks edasi muutusteta, rahulikult ning ilma eriliste tagasilöökideta. 

Ma soovin teile lugejatele ilusat vana aasta lõppu ja et te saaksite kõik oma mõtted enne uue algust selgeks mõelda. Soovin teile rahulikku ja ilusat aega. Hoidke ja väärtustage sõpru, peret ja oma inimesi, nemad loovadki elust selle, milline ta hetkel on. 

***

Väikese loominulise kriisi tõttu on jäänud blogisse ja ka luuletamisesse natuke üle kuu ajaline paus. Ma ei tea, millest see tuleneb, kuid iga kord, kui ma istusin arvuti taha maha mõttega, et nüüd on aeg teha uus blogipostitus, siis ei ilmunud ekraanile ühtegi sõna, mis oleks kannatanud ilmavalguse nägemist. Ma loodan, et see aeg on nüüd läbi. Mitte kirjutamine on ootamatult häiriv. 

***

PS!
Väike update oma näidendi koha pealt. Esimene etendust toimub küll Telliskivi Loomelinnaku rohelises saalis 23.01.15 kell 18.00, kuid teine etendus ja võibolla ka kolmas toimuvad RaM koolis, veel teadmata ajal, kuid jäävad jaanuari lõppu. Muidu on see jõudsalt valmimas ja näitlejad teevad väga head tööd :)

***

PS 1.2!
Kui kellegi on mõnda head raamatut soovitada mulle lugeda, siis palun võtke ühendust, ma olen ilma raamatuta juba päris kurb :(

**
Haldjas

Ma nägin jälle
Ühes ilusamas paigas
Haldjat, nagu laulab Tätte
Kuid minu oma tiibu ei jätaks
Vaid seal kaugel,
Nagu läbi klaasi
Mängeldes ta ikka ja jälle
Ööst öösse naeratusi jagab
Hommikuti põrkan vastu klaasi
Haldjas lendab ära
Unedemaa võludesse kaob
Lõpetamata jäi aegade valss.

***

Sinud#9

Mu südame sa täidaks
armujoovastusega
Kui ütleksid, et oled sa Montecchi
"Veel kolm sõna, kallis Romeo,
siis tõega headööd!"
Ütleksin siis
Kuid minust Juliat ei saa
Ei iial
Ma olen loodud olema Rosaline

Jällekirjutamiseni!

Monday, November 24, 2014

Ekspeditsioon "Dorpati vaim"

talv@pohjapoolus.com

Tere kallis talv!

Seekord tõid sa siis meile lume, Tartusse küll vähem, kuid sinu väikese härmast valkja käega sai puudutatud ka too Dorpati linn.
Su talvehõng, piparkoogid ja lähenev advent sobituvad hästi hetkel selle lumekihiga, kuid ma loodan, et sa seda liiga pikaks enam teda ei jäta. Kallis talv, palun ãra liiga kauaks jää jaära meid pakasega kimbuta.

Jällekirjutamiseni
**

Selle nädalavahetuse aktiviteediks oli AJAsessioon Tartus, ehk käisin otsimas Tartu Vaimu ja selle käigus olin rühmajuht ajaloo ja arheoloogia sessiooni muinsuskaitse komitteele.

Kuid enne veel, kui hakkas peale sessioon sain ma viimaks ometi minna külla oma armsale õele, näha tema korterit, tutvuda korterikaaslasega, teha väikese tutvustava tuuri linnapeal ja mängida poole ööni lauamänge. Seal viibides tekkis kohutav tahtmine ka ise kohe ja kähku Tartusse kolida. Kuid nüüd ka asjast. 

Selle sessioni sisu polegi ehk nii tähtis kui see, kuidas sel inimestega suheld ja kui palju see mõjutab. Need sessioonid on minu jaoks alati natuke eneseületus olnud, sest ma võõrastan alguses inimesi ja uute tutvuste loomine pole alati mulle nii kerge ja sujuv kui võib välja paista, kuid nende päevade jooksul sain ma aru, kui oluline võib olla see, et iga inimesega sel üritusel vahetada kasvõi üks sõna ja nende lähedusse sattudes pidada maha pisike vestlus.

See on üllatav, kui palju headust ja abivalmidust õhkub meie TENi liikmetest. Isegi enamike neid vãga pinnapealselt teades on aru saada, et nad on hingega asja juures ja naudivad seal olemist ja just nende tegevuste tegemist. Nii huvitav oli jälgida, et inimesed, kellega ma algusest peale püüdsin olla suhtluses vaba suhtusid ka minusse vabamalt, kui need, kellest ma ennast veidi alguses distantseerisin. Ka delegaatide, võibolla just põhiliselt delegaatidega suhtluses on vahe sees, kas olla ka ise delegaat, või olla nende rühmajuht.

Hämmastav oli, kui palju tarku ja häid inimesi seal kokku oli saanud.

Minu lemmikosa sellest nädalavahetusest oli Tartu tundma õppimine, kõik need armsad tänavad, ilusad majad ja tartutundjate lood nende majade juurde, Toomemäe ilusad vaated ja Emajõe tume sillerdus õhtuses karges õhus. Hilissügis õnnistas meid ka lumega, kuigi Tartus oli seda vähem kui Tallinnas, mis oli õnnelik juhus, sest munakividel suure kohvriga paksu lumega oleks olnud veel ebamugavam, kui see hetkel kujunes.

Selle nädalavahetuse jooksul ma sain aru, kui tähtis on olla ise avatud ja kui kiiresti ma sellest tüdinen, kui ma pean kogu aeg inimesgega suhtlma, kuid ma püüdsin sellegi poolest anda endast parima, et mitte lasta oma iseloomul rikkuda oma kogemust huvitavate inimestega suhtlemisel.

Kuigi ma nägin Dorpati pigem õhtupimeduses kui päevavalguses, siis ma arvan, et ma sain selle linna keskmest päris hea ülevaate ja olen pädev ütlema, et se linn on vaimustavalt ilus,  Tartus on täiesti olemas oma "vaim" aga see seisneb selles linna üldises positiivses oreoolis. Tartu on kindlasti koht, kus ma tahaksin mingil oma eluperioodil elada.

Tartu kunstimuuseumis oli tänavakunsti näitus, mis minul, kui kunstilembelisel kindlasti nägemata ei saanud jääda, niisiis me ohverdasime varemasele rongile mineku selleks, et saada osa imelisest näitusest. Seal oli ka installatsioon mis seisnes selles et iseennast sai näha ekraanil kuid kui seista liikumatult siis kujutis aina tuhmenes kuni kadus. Sümboliseerimaks seda, kuidas passiivsed inimesed ei paista ühiskonnas silma ja sulabad taustaga ühte sest nad ei liiguta. See tõesti oli väärt vaatamist, kuid pildid ütlevad rohkem. Niiet nüüd mõned neist.


















    Minu komiteesse alles jäänud liikmed GA päeval. 

**

Ma ei usu sind, 
Kui sa ütled, et sa ei oska armastada
Ma ei usu sind
Kui sa ütled et juhuseid pole olemas
Ma ei usu sind
Kui sa ütled et talved ei saa olla õnnelikud
Ja ma ei usu sind
Kuui sa ütled et headus on surnud
Ja ei usu sind
Kui sa ütled et sind tegelikult ei huvita mis lehtedes kirjutatakse
Ja ma ei usu sind
Kui sa ütled et sul pole vahet kas ma panen su kohvisse suhkrut
Ma ei usu sind
Kui sa ütled et sa oled rahul sellega mis maailmas toimub
Ma ei usu sind
Kui sa ütled et korrupeerunud süvakapitalistlik maailmapilt ei sega sind
Ma ei usu sind
Kui sa ütled et kunsti polegi vaja
Ja ma ei usu sind 
Kui sa ütled et rahaga saab kõike osta
Ma ei usu sind
Kui sa ütled et elu ongi selline
Ma lihtsalt ei taha sind uskuda


***

Jällekirjutamiseni!! 




Sunday, November 16, 2014

Kunst on saksa keeles ka kunst


talv@pohjapoolus.com

Tere kallis Talv!

Ma ootan sind ja lundki, kuid sa võiksid tulla päkapikkudega ja lahkuda kolme kuningaga.

Aitäh!

(Ja varsti on jõulud, 38 päeva veel, ootan juba mandariine ja küünlaid ja jõululaule, piparkooke)

**

Kunst on kunstis kunsti näha ja kunst on kunsti teha.

Meie eesti keelne sõna kunst, on ka saksa-, taani ja vist rootsikeeleski kunst, mis on huvitav, sest miks on tekkinud kaks põhilist tüve sellele maailmas, art, mis on nii juba ladina keelest ja siis kunst, täiesti teist tüüpi sõna, küll maailm on huvitav.

Ma käisin galeriides, oh üllatust.
Nende temaatika oli täiesti seinast-seina.

Esimene neist, Kristi Kongi maalinäitus "Siis. Praegu. Kõikide aegade vahel" Linnagaleriis, oli väga rahulik ja romantiline. Igast pildist sai välja lugeda mõne armastuskirja või luuletuse. Ta oli maalinud sõnu. Seitse teost oli ta pannud värvide järjekorda ja see töötas ka maalide pealkirjadega kooskõlas, ei jäänud selgusetuks, mis emotsiooni mingi maal pidi tekitama. Need olid tõelised silmailu teosed, mida tänapäeval väga tihti kaasaegses kunstis kohata ei pruugi. Ta teoste tasakaal lihtsalt ilus olemise ja sügavama mõtte otsimise vahel, läbi teoste pealkirjade, oli hämmastav.

Teine oli hoopis vastupidine näitus, Marta Stratskas Hobusepea galeriis, maalinäitus "Punane Planeet" koos helitaustaga Artur Läätsi poolt. Tegemist oli domineerivalt punase, musta ja valgega maalitud teostega, mille peamisteks kujutisteks olid sõjamehed. Sellest võib välja lugeda kohutavalt palju erinevaid sõnumeid, kuid üks, mida mina peaksin enda jaoks õigeimaks sealt kaasa võtta oli midagi sellist, et ta oli läbi nende sõjameeste ja huvitava krobelise pildipinna püüdnud edasi anda tänapäeva maailma julmust ja ehk kohati ka irooniat.
Seal oli maal, mille keskmes oli hiiglasliku mehe ülakeha ja tema ümber oli hulk väikesi sõdureid, minujaosk sümboliseeris see kuidagi ristisõdu, see suur mehe ülakeha polnud kindlasti nõus sellega, mida nad seal all tegid, kuid alumised tegid sellegipoolest. Irooliliseks pean seda fakti et Kristluse kümnes käsus on selgelt öeldud; "Sa ei tohi tappa!", kuid ometi, ristisõdijad valasid väga paljude inimeste verd niiöelda "jumala tahte tõttu". Ja paralleelist tagasi näituse juurde tulles ma pidasin selleks mehekujutiseks üleüldist moraalitunnetust ja nendeks sõjameesteks igapäevaseid inimesi, kes teevad väikeseid valesid ja moraalivastaseid tegusid olenemata ühiskondlikkest kirjutamata kokkulepetest.
Lisaks saab sellest näitusest mõista seda, kuidas need värvid, must, kui süngus, punane, kui veri ja valge kui lootus, kirjutasid maalidele selgelt, tänapäeva karmusest, kindlasti ka otseselt sõdadest, kuid eelkõige sellest, kuidas mitte miski ajaloos ei muutu ja inimesed on ikka julmad ja jäävad selleks, Me ei tea miks, kuid nii see ju ometi on, poleks julmust, poleks sõjavägesid tarvis. Minu meelest oli see geniaalne näitus, seda oleks võinud vaatama jäädagi, sellest oli võimalik nii palju asju välja lugeda, ilmselt ma kõigi seletuste peale ka ei tulnud, mida oleks saanud välja tuua, kuid ma soovitan igal juhul minna, mõtiskleda ja saada osa.

Kolmas oli tarbekunstinäitus, antudjuhul oli tegemist nõudega. Erneva suurusega hoiunõud, taldrikud ja tassid, millele oli peale joonistatud tegelasi tsirkusest. Osaliselt muidugi see ei kandnud endas edasi mingit sügavamat mõtet, kuid see ei võta ometi asjalt väärtust, Piret-Eve Kändleri nõudenäitus oli omaette elamus, sellest, kuidas välja saab mõelda põhimõtteliselt ükskõik mida ja seda õigesti esitledes näeb asi välja väga ilus ja päriselt kasutatav. Näituse nimi oli "Tsirkus" ja seda oli ka selle serviisi pealt näha. Muidugi, ilmselt ta mängis rohkem selle tsirkuse ideega kui teostusega, sest serviisile olid pildid trükitud, mitte ise maalitud, kuid need lihtsad väikesed joonistused tsirkuses näha olevatest esinejatest mõjusid kuidagi väga hästi ja sümpaatsetena.

**

TEDxYouth@Tallinn2014 üritus toimus nüüd olnud laupäeval ja mul oli au olla selle moderaatoriks, kuid see polnud mu point, rääkida tahan ma hoopis ühest kõnelejast. Nagu oli ka eeldada, on tegemist kunstnikuga, meie esimene kõneleja, kes osutus aastaid nooremaks, kui ma alguses arvasin, vaid 16 aastane Jan Margen Vau, kes on tohutult andekas ja tema kõne, nagu kunstnikule kohane, maalis migi pildi minu mällu, ta rääkis lihtsalt sellest, kuidas tema avastas enda jaoks kunsti ja seda ellu viib. Tema teosed olid seal üritusel ka väljas ja ma võin öelda, et kui ta nii jätkab, siis jätke see nimi endale meelde, see mees teeb Eesti kunstimaastikul veel suuri asju. Kogu ta olemusest kiirgas seda loomise tahet ja tore on näha, et inimene on juba varakult leidnud oma kutsumuse. Tõesti meeldejääv talent!
Veel tooksin ma ürituselt välja esinenud bändi The Rocket, nende muusika stiili ma kirjeldada küll ei oska, kuid see oli veidi ebatraditsiooniline minu kõrvadele, midagi popmuusikaelementide ja rokielementidega jazzi sarnast. Kuid nende laulja oli kohutavalt liikuv ja see oli kaasahaarav, mulle tõesti meeldis nende esitus.
Kiidan taevani ka Johhan Rosenbergi ja Alisa Tsitsernovat, kelle tantsulist andekust oleks raske kahesilmavahele jätta, üllatav lausa, kui hästi võivad inimesed liikuda.

**

Iseendale reklaami tegemine on veidi veider, aga mu etenduse proovides läheb hetkel nii hästi, et loodame seda näha saada Telliskivi Loomelinnaku rohelises saalis, jaanuari alguseks, hoiame pöialt!

**
Sinud#5

Ma nägin sind öösel unes,
sa vaatasid mulle silma ja seejärel
sa sulasid üles, 
sa muutusid vedelaks värvide massiks,
mis vaikselt vajus vastu maad,
su nägu oli nii ilus, 
kuni sulas ja moondus.
Su sulamine hirmutas.

Nägin sind öösel unes,
sa naeratasid mul'
ja jooksid udusesse öhe,
oo kättesaamatu muusa,
kuupaistest toituv haldjas oled vist,
või ehk ritsikate laulust sööd sa kõhu täis,
ma nägin sind unes kui viirastust,
minu luuletustes oledki
hologramm-kaasus. 

Jällelugemiseni!

Sunday, November 9, 2014

Lugu sellest, kuidas koorilaagris lisaks laulmisele veel suurel hulgal tegevusi leidub

Koorilaager algas reede õhtuse bussisõiduga Kuke tallu, kuid minu jaoks polnud selles midagi sarnast eelmise aasta kahe koorilaagriga, sest see aasta tundsin ma end nende inimeste keskel mugavalt. Armsad RaMi gümnasistid, kes olid loovutanud oma nädalavahetuse, et veeta see ühiselt lauldes, lauamänge mängides, öölaulupeol veel peale hääle meeletut kurnamist proovides ikkagi lauldes ja ohtrates kogustes teed ja kohvi juures.

Muidugi, koorilaagri põhirõhk on sellel, et saaks võimalikult lühikese ajaga võimalikult palju laule selgeks õpitud, kuid selle jätan ma hetkel kõrvale. Pärast kooriproovi tulid meil Meelise ja Priidu traditsioonilised seltskonnamängud, millest ei puudunud amööbi- ja tekimäng, kuigi nad olid lubanud, et kõik mängud on uued, lihtsalt muudeti ära nimed ja saigi jälle mängida seda sama mängu. Mind hämmastab nende vaev ja töö, mis nad selle mängudeõhtu väljamõtlemisse olid panustanud. Küll nad ikka viitsivad! Kuid sealt edasi läks lauamängude mängimiseks, tee/kohvi joomiseks ja muidugi koogi söömiseks. Millegipärast leian ma end varem või hiljem alati õpetajate seltskonnast, ka see kord ei erinenud teistest, ei läinud just palju aega mööda, kui juba leidsin ennast ja Marianni mängimas koos Meelise, Priidu, Helerini ja Avega Eesti lauamängu. Ilmselgelt, ei teadnud me isegi kahe peale kokku sama palju kui üks kõik kes neist idividuaalselt, kuid nendega mängimine on täiesti omalaadi kogemus. Meie kooli õpetajad ikka on teist moodi, midagi pole salata. Nad on lihtsalt fantastilised! Kohati lapsemeelsed ja väga humoorikad. Tõeline haruldus.

Teine päev oli kuidagi eriti pikk, sest nii palju sai lauldud, lisaks külastas meid auväärne Hirvo Surva, rääkis meiega ja laulis ka paar laulu, rubriik Külaline, oli kõigi, või vähemalt enamiku poolt kindlasti vägagi heaks kiidetud. Ma pikalt heietama ei hakka, kuid meil õhtul olid taas koogid, kohv, saunaõhtu, öölaulupidu ja ohtralt lauamänge, kuid ma ei saa mainimata jätta seda, kuidas iga hetkega läheb aina raskemaks see tõdemine, et meie 15. lend, kellega me just veidi lähemalt suhtlema hakkame ja kes hakkavad isegi veidi südamelähedasteks saama, nad lähevad ju kevadel kõik oma teed. Naljakas, kuidas juba ette on veidike raske inimestest lahti lasta. Muidugi nad on ka kohutavalt toredad. Meie koori rahvas üleüldiselt on muidugi kiitmist väärt. nii palju meeletult andekaid inimesi, nii tarku inimesi, nii häid inimesi, see on lihtsalt vapustav. Need improviseeritud klaveripalad, mida mängiti järjest vist tunde, kogu see õhtu meeleolu ja muidugi Alias ja Eesti mäng. Lausa kella viieni sai üleval oldud ja lihtsalt mängitud. Koorilaager oli tohutult armas.

Saatuse tahtel sattusin ma edasi meie 12. klassi enesearenduskursuse projekti raames filmitava lühifilmi võtetele taustanäitlejaks, mis kujutas endast küll enamus ajast õues seismist ja ootamist, kuid kokkuvõttes oli ikkagi tore. Meeldiv on näha erinevate projektide telgitaguseid. Tõesti nädalavahetus täis tegevust.

***

Ma kahtlen enda eksistentsis
nii selle reaalsuses, kui vajalikkuses
ma kahtlen enda õigsuses,
kahtlen viisakuses, harituses,
mõistlikkuses, humoorikuses,
ma olen ummikus.
Ma kahtlen enda eksistentsis
nii selle praeguses kui üldises mõttes
huvitav oleks vahel teada,
kasvõi mingit väikest vihjet,
teadmaks, kas ma olen õigel teel.

***
Võibolla siinkohal peaksin mainima, et alustasin lihtsalt luuletuste sarja "Sina", mille käigus ma siin-seal aegaajalt neid luuletusi ka avalikkusele jagan, need koosnevad sellest, mida üks või teine inimene, kes ma olen tähele pannud võiks mõelda või lihtsalt mingid ülestähendused elust.



Sinud#2

Kallis Sina,
Ma rohkem Sinust ei kirjuta,
Ütlesin ma, ja juba kirjutan
Paha, silmakirjalik mina.
Sa lihtsalt oled üles tähendamiseks nii õige
Sinust jätkub luuleainest
Mitmekümneks poeemiks.
Sinust kirjutamine on kui kõrvalepõige
Elu reglementeeritusest ja läbinähtavusest
Sa oled kui tuul,
mõjutamatu, salapärane ja meeletult ilus.
Kirjutangi sinust,
Kättesaamatust ja kaugest,
Justkui kirjutamine tooks su lähemale.


Sinud#3

Sa ei anna mulle hetkekski rahu
Su silmadest peegeldub meeletu headus
Ja su mõistus on kui raketiteadus

Kuis nii kütkestav sa oled, anna mul aru
Ja too pähe selgus mul’,
Miks iial mu mõtteist ei lahku

Lase mul olla sinu
Lase mul olla sinu
Lase olla sinu
Lase mul olla su

Lase olla su vaimu embuses,
Kallista mind sõnadega
Kalla mind üle mõtetetulvade
Sooja soolase veega
Hellita mind oma sõnade muusikaga
Lase mul olla sinu mõtete kindlate käte vahel.


Sinud#4

Sa oled täiesti kohutav,
sa oled nii meeletult kohutav,
et sellest on võimatu mööda vaadata,
paeluv ingellik saatan.


***

Jällelugemiseni!

Monday, November 3, 2014

Elame homseni

Elu on kiire, ning tal ei tohi lasta eest ära joosta, tuleb kas sammu pidada, või tagasi tõmmata, kuid ei saa lasta sündmustel end ära süüa ja puruks talluda. Elu kiirus sõltub ikkagi kõigepealt sinust endast. Mida kiiremini sa jooksed, seda enam lisab elu sammu, olles alati millisekundi eespool, et me iial valvsust ei kaotaks.

Kolmapäevast pühapäevani toimus mu elus meeletult palju erinevaid häid sündmusi, näiteks kolmapäeval täiesti spontaanselt liitusin ma koos Marianniga Rahumäe põhikoolis aset leidva näiteringiga. Neljapäeval käisin oma luulet esitamas suurele luuletajate hulgale kirjandusõhtul Viimane neljapäev ja sain ka positiivset vastukaja. Reedel nägin ma muusikali "Ooperi fantoom", mis oli muidugi fantastiline ja filmile väga sarnane. Lavakujundus oli niivõrd keeruline, et see veidi isegi röövis liialt palju tähelepanu näitlejatelt ja tantsijatelt, aga no see kes selle välja mõtles pidi olema ikka väga geniaalne inimene, ma pole nii keerukaid konstruktsioone veel näinud, viimasepeal inseneri mõtlemine!
Pühapäeval oli aga minu jaoks selle nädala tippsündmus, nimelt sai esimest korda kokku valitud seltskond noori, andekaid ja kohutavalt armsaid inimesi, kes tulid, et aidata mul lavastada minu kirjutatud näidend "Mida me teeme, et elada homseni". Mul pole muud öelda, kui minu kõige suuremad tänud, et nad on nõus näitlema projektis, mis võib potentsiaalselt täiesti läbi kukkuda, oma vabast ajast, lihtsalt niisama. Ma olen ääretult tänulik. Muidugi olen ma lisaks näitlejatele tänulik ka kõigile teistele, kes on oma sõna ja mõttega mulle abiks. Aitäh, et aitate mu unistusel teoks saada. Mind on tõesti õnnistatud, et mu ümber on hulk häid inimesi.

**

Oma näidendi pealkirjast lähtudes ma olen sel teemal veidi mõtisklenud. Näidendis on seda mõeldud selles kontekstis, et kuidas inimesed oma elu juhivad, et ühendada enda armastatud eriala raha teenimisega ja kas see üldse on võimalik, või on kõik kokkuvõttes üks tuim töörügamine. Ma hakkasin mõtlema, et öeldakse: "Tee mida sa armastad ja sa ei pea elus ühtegi päeva töötama", kuid ma kardan, et ehk tehes midagi, mida väga armastad, see võib muutuda rutiinseks ja selle ilu kaob? Ja siis see ongi tuim töö. Ma muidugi ei tea, kui tõenäoline see on, kuid juba see, et see võimalus on olemas, teeb kurvaks.
Lisaks veel seda, et ega me kunagi ei tea, kas see eriala, mida me õpime, hiljem ka kasulikuks osutub, sest kuna on tehnoloogia-ajastu, siis me kunagi ei tea, millal meie töö võidakse asendada mõne roboti või masinaga. Me ei tea, kas tulevikus üldse on vajadus sellise töökoha järele nagu me just parasjagu õpime. Või mis saab siis, kui elu aeg me töötame samas töökohas, kuid mingi hetk meid pole enam tarvis ja siis on vaja otsida midagi uut, mida teha, kuid me oleme terve elu teinud vaid üht ja me ei oskagi endale uut eriala leida.
Kuid majanduslikuks äraelamisest veidi kaugemale mõeldes võiks mõelda sellest, kuidas selle homseni elamisega midagi emotsionaalset seostada. Mida inimesed teevad selleks, et nad tunneksid, et nad on teinud head, mida nad teevad, et ennast hästi tunda. Kui palju on maailmas üldse headust?
Minu arvamus on väga kõikuv selles osas, mõni päev tundub, nagu maailm oleks üldjoontes kohutavalt julm ja heatahtlikkus oleks pigem ime, kuid teine päev tundub, et enamikel on süda ikka õiges kohas ja tehakse küll head.
Lisaks teistele hea tegemisele võiks selle mõttekäigu ajal rääkida ka sellest, kui paljud inimesed loovad midagi, kas siis enda või teiste silmadele/kõrvadele selleks, et elada homseni paremini, õnnelikumalt. Ma imetlen inimesi, kes oskavad tantsida, laulda, mängida pilli ja ei karda seda näidata. Ma imetlen kõiki neid andekaid.
Mida teeme meie üleüldiselt, et elada homseni? Mida me tegime täna, et olla enda üle uhked? Mida me saame veel enne und selleks ära teha? Ma loodan, et me kõik elame homseni, et sellele maailmale midagi head ja ilusat kinkida, sest see teebki elamise ilusaks, teistele inimestele rõõmu tegemine. Kuigi Robbie Williams loos "Let me entertain you" on laulnud sellest, kui kohutav on meelelahutaja töö ja sellest, kuidas selle mõte ongi olla mingil määral lihtsalt kloun, kuid mina leian, et kuna see meelelahutaja roll on alati vahetuv, siis ma leian, et teistele oma looduga rõõmu pakkumine on suurim rõõm, mille osaks me võime iial saada.

Viimaseks ütleks ma seda, et õues on alati ilus ilm, kui su süda naeratab. Ja kui naeratab süda, naeratab ka suu. Kinkige naeratusi, ärge jagage neid liiga heldelt, kuid ärge olge ka kitsid.

**

Ma jälle kirjutan sinust
pikka aega on möödas
mil viimati mõte sinust kohtus
paberil grafiidipuru sahinaga.

Kes teab, miks sinust kirjutan just
võibolla sa polegi nii erinev minust või
ehk näen vastandit endale ma sinust.
Ei tea, miks miski mõtted jälle sinuni tõi.

Jah, jälle sinust kirjutan ma,
ja loodan siiralt, et sa ei tea,
või kui siiski, siis mul andesta.

**

Jällelugemiseni!









Wednesday, October 22, 2014

Puhkamisest väsinud (tired of resting) ehk EYP#ensf15 or in other words "Just chill"

I will write in English, so all the EYPers could understand.
Our cute committee


Well first of all, I did not like the event when we first arrived there, too many people, too many different languages and so on so forth. When I met my committee JURI (committee on Legal Affairs) I was not that impressed. I thought, that oh well I just have to survive those 5 days to get to the general assembly and then go back home again.



But as the time wore on I started to like being there a little more. On the first night I was not that impressed, but I tried to be happy and so I played some games with other delegates. Also we had an event in the evening at TTÜ where we played some games, but it was not that great, for me at least.


On the second morning, when it was again time for teambuilding I was already a bit more happy about being there. But it was actually on the second night I started to love my committee. I found out, that all my co-delegates were amazing. And of course, the chairpersons. We played some games on the second night too and had this competition where we made some groups with other committees and had to solve puzzles and run around the schoolhouse, but I had to go to sleep early because I had to be at work the next morning.





On the third day, the actual work started. We got together with our committee to figure out how to make keeping their personal data online safer for all the EU citizens. It was more fun than I expected. We all got really close to each other and took lots of selfies. We had an amazing time playing all the games including the train of love, buttspelling and passing the orange. And after our dear chair Karlis came up with the idea for what could be our committee song, I was convinced, that we have the best committee possible. We actually got a lot of work done and we did not have to stress about it at all. On our free time we also made the Baltic chain and sang out national anthems with the lovely Ausma (Latvia) and Ugne (Lithuania).Our chair Karlis just told us to chill and that actually worked. Panic never helps. In the evening there was the jubilee gala for 15 birthday of EYP Estonia. It was great to see all those talented people perform and also see some pictures and videos of previous EYPs. We stayed up very late that night, just playing games and talking. It was amazing.
Our lovely chairpersons Annemari and Karlis



On the fourth day it was time to finish with our resolution, which we did successfully on time, with no stress. We just chilled and were happy, played some games when we got tired of working and everything turned out just fine. Also we had some workshops which were pretty interesting. Also, our committee had some trouble accepting, that EYP was ending soon, so we played all our favorite games once more and sang our song really loudly in the corridor. We just stood there and had a group-hug for a long time just telling each other how amazing everything had been. And in the evening we had the fair well party at the NYC Piano bar. We had more fun just sitting at the table and talking with our chair and some committee members than dancing all the time to the awful music there, but at the end we obviously went to the dancefloor and danced and sang on the top of our lungs for the two last songs of the night. When we got back to the school, we arranged to meet at one o'clock at night to write the speeches and help each other out before the general assembly. I also have to thank all my committee members at this point for helping with my speech or just keeping my mood up that night. And my biggest thanks goes to Karlis, who stayed up 'til 4am with me to help me finish the speech and get it printed our and he also listened me practice it, thank you for everything, dear chair Karlis.

On the fifth day, we left the school very early to go to the TTÜ again for the general assembly. We were the second committee and our resolution passed. I was really glad about our work we had done. Also, the last meal together was so nice. And anyway our committee just gathered together everywhere we had to go we went together pretty much on every day of the EYP. Afterwards, when it was time for the first members of the committee to leave we had this huge hug and sent away the delegates with some good fair well words. Soon after that one of our chairs and some delegates had to leave again and we had the same group-hug thing and also we sang our song and did some buttspelling. Also, the chair broke his pants when he fell over because one of the delegates hugged him a bit too hard, then he just ripped up his pants completely and they were used to figure out who will be the next president of EYP and one Latvian guy won, because he caught the pants. When the EYP was finally over, the last of our committee,that was still there also hugged and said the final words. We really loved our committee, because we had the longest goodbyes, it was kinda sad to go home afterwards.

EYP all together was really tiring, but also amazing. And because it is my vacation week of school, i'm tired of resting, 'cause EYP was really intense, but also the greatest way to spend my holiday.I love our committee and I love the EYP in general. I hope to see you all again some time and if not, I wish you the best life I can imagine.

#spreadthelove #lovetrain #justchill #behappyorjustchill #JURI(Gagarin) #nutella #allele

Lots of love to you guys.

And as usual I will end with a poem. And it will be the one I read on the jubilee gala, but translated, as I promised to Ausma. I hope it won't be awful.

To the god, Apollon
One woman told me,театр, это жисни!
And when they all,in the end
Stand up praising
Applauding and throwing flowers in the air
Then you understand, that acting is amazing
And writing plays even better
And when you after the "Hamlet" hold onto your head
And scream: "This ending is so wrong!"
Then you know, that the theater is life
(and life is a show)
And all of it together
Stuntmen, writers,
costume-makers and all the cheering voices
O tempora, o mores,
I will make sure already for tomorrow,
that in Estonia, theater, right away,
will be the only tradition and manner,
WE WILL BRING BACK THE HISTORY!

Tuesday, October 14, 2014

Sügise tuntava kestmise mõju ja miks käia kunstinäitustel



***

Kui kolemagus on see aeg,
Käed pole veel sul kurekäpad
Ja saad kinni võtta oma pehme käega
minu väiksest kurvast näost.


Veel ei külmu pisarad,
veel ei ole lumehelbeid sinu mantli krael.
Kui nukrameelne on see ilm
ja kui kurvameelne sina.


Siis tuleb ka lumi
Tuleb südametu külm
nüüd külmuvad pisarad
Nüüd su käed on kurekäppades
huuled on katki.


Huultel külmuvad pisarad
mälestused veel on,
lumehelvestes su mantli krael.




***

Kuna käes on sügis, on tihtipeale õues pime ja tuuline, päikest pole juba ammu näha olnud.
Aga minumeelest on seegi omaette ilus, kõik need langevad lehed. Väikesed asjad on ka need lihtsalt kingitud naeratused mossis nägudega inimestele trollis või kallistused tuttavatele. Väikesed head asjad on soe kohv ja tükike shokolaadi. Kultuuriminutid neljapäeviti. 


***


Ma käisin Vene Draamateatris vaatamas tükki "Mängurid", see oli imeline. Esimesest poolest väga palju aru ei saanud, kuna mu vene keel pole just parim, kuid see ei seganud. Lisaks sellele loole, mis maha mängiti oli meeletult panustatud kostüümidesse, lavakujundusse, rekvisiitidesse ja isegi valgustusse.See oli tõesti üllatavalt hea


***

See oli küll algselt minu hindeline kirjutis ja tagasiside meie valikainest minu õpetajale, kuid ma otsustasin,et see tuli päris vahva ja tahtsin seda ka teiega jagada. Võibolla mitte nii supermegalahe, aga ma loodan, et vähemalt kellelegi see meeldib :) 

Võibolla innustab ehk isegi näitustel käima, ma luban, see on üks imedemaa.



Minu lemmik kõikidest külastatud näitusest on vaieldamatult ja ületamatult Flo Kasearu majamuuseum. Mitte miski ei suuda võistelda sellega, kui näha, kuidas kunstnik ise räägib nii siiralt ja avatult oma elust ja loomingust. Ei teagi, kust otsast nüüd kiitmisega alustada.  
Kõigepealt, kui me sinna maja ette jõudsime, siis juba see aura ja olustik meeldisid mulle. Kui me astusime uksest sisse ja esimene asi, mida me nägime, oli trepi asemele ehitatud liumägi ja see äratundmine lapsepõlvest, mis meil Leenaga tekkis, seoses sellega, et „Muumioru lugude“ ühes episoodis ehitab Muumitroll endale koju samasuguse, oli niivõrd vapustav, lapsepõlveunistus näha seda liumäge päriselt sai justkui teoks. Muidugi pärast, kui Flo oli rääkinud sinna juurde selle loo, et miks selle teose nimi on (tõlgituna) „Elu on lühike“ ja nähes, kui suure kiirusega sealt tegelikult alla sõidab, võttis see kogu teos hoopis uue ilme minujaoks, kuid see oli samamoodi suurepärane, mulle meeldis see idee, kuidas elu kulgu saabki kirjeldada kui liumäge, mis vastavalt kallakule kulgeb kas kiiremini või aeglasemalt. Inglise keeles on ju ka ütlus: „Life is like a rollercoaster“, päris Ameerika mägi see polnud, aga minu jaoks lõi kuidagi sarnase paralleeli.


Edasi liikudes jäi mulle silma ka see kipsist kuju, millel oli Flo enda nägu ja ujumismüts peas. Mulle meeldis see mõte sellest, kuidas ta üldse oli loonud majamuuseumi oma eluajal ja kirjutanud tavapärastele esemetele juurde sedelid stiilis: „Flo Kasearu krohvitud sein“, kogu see humoorikus aga samas ühiskonnakriitilisus sellest, kuidas tavaliselt suuri tegijaid ja nende tegusid austatakse alles siis, kui tegijat enam ei ole, kõik see tundus minu jaoks nii õige. 


Mulle siiralt meeldis ka video tuletõrjeautost, mille jooksul see aegluubis sõitid, vilkurid töö, aga maja kustutamiseni ei jõudnud, ma ei arvanud, et see oleks olnud liiga pikk ja ma olin päris kurb, et me seda lõpuni ei vaadanud, minu jaoks oli täiesti geniaalne teostus nii aktuaalsele probleemile ja lisaks see, kui hästi ta oli sõnastanud pealkirja „Me oleme teel“ oli nagu rusikas silmaauku sellele teosele nimeks. 


Mulle meeldis ka tema siirus ja julgus esiteks need hirmujoonistused sellest, mis majaga juhtuda võib ja see jutt sinna juurde, mida ta rääkis, kuidas ta tõesti kardab selle maja pärast, kuid samas ta saab aru, et kuna maja on nii vana, siis sellesse ei tohiks niimoodi kiinduda, sest see nii või naa laguneb ja midagi pole parata.
Õues olev suur installatsioon maalist, mille nimi oli „Tsunami“ oli ka täiesti vapustav, aga ilma selle jututa seal juures poleks see taaskord olnud väärt natukestki sellest, mida see nüüd on teades seda lugu, et Flo paigaldas selle sinna, sest tema naabermaja ei sobinud ümbruskonda ja ta ei soovinud seda igapäevaselt aknast näha.


Flo Kasearu humoorikus ja see kuidas ta  ka ütles, et tema võtab kunsti läbi teatava huumori meeldis mulle, üks ta teostest, mille reklaamklipp jooksis tal keldris meeldis mulle. Kuidas kunsti tuleb pidevalt toota ja liinitöötajad toodavad igapäevaselt ilusat kunsti lisades aegamisi purgile aina uusi ja uusi rosette. Geniaalne!  Muidugi ka see lugu, mis ta rääkis sellest, kuidas ta oli pannud oma elutuppa samasuguse piirde, nagu on teistes majamuuseumides ja siis ise teinud igapäevaseid tegevusi selle lindi teisel poolel ja lasknud vaadata külalistel „kunstniku reaalset igapäevaelu“. Selle vaikne humoorikus ja pilkav alatoon on hästi peidetud, kuid samas piisavalt nähtav.


Muidugi mulle meeldis ka see maja üldiselt ja see ajalugu, kuidas see oli tema esiisa ja –ema ehitatud maja ja kuidas see tagasi tema kätte jõudis. Muidugi mulle meeldis  ka see, et hetkel elavad seal teistes korteris tema sõbrad, teised kunstnikud, see tundus kuidagi nii armas ja kuna me neid juhtusime sisse tulles ka nägema siis see lõi kuidagi tõesti sellise tunde, et selline kunstnike eluviis ja olemine on reaalselt olemas, mitte ei ole ainult kauge unelm ja mingi jutt, mida räägitakse tõsi olevat. See eluviis on reaalselt siin samas ja olemas, täiesti kättesaadav. Ma olen alati tahtnud kohata inimest, kes elab täpselt nii, nagu mina olen unistanud, et võiks elada. Flo Kasearu tõestas mulle, et unistused saavad täituda. Elu on rohkem täiuslik elades seda nii, nagu elab tema, kui kuidagi teisiti. Ta innustas mind tegelema just sellega, mis huvitab mind ja mitte pürgima nendesse maailmadesse, mida surutakse ühiskonna poolt peale.


Ma olen õnnelik, et Flo Kasearu ei jäänud ainult maalimise juurde, milles on tema kraad, vaid väljendab end kunstiliselt nii, nagu sellele konkreetsele teosele sobib. Nii on ta kunstimaastikul nii Eestis kui ka välismaal kindlasti väärtuslikum, kui ta oleks ainult maalides. Juba ainuüksi pisike teos „Hiir“, mis kujutab endast LED ekraani, millel jookseb sõna HIIR edasi-tagasi on nii imekspandavalt hea, et ma olen kindel selles, et tema teeb veel suuri tegusid.
Flo Kasearu on just see kaasaegne kunstnik, kes lükkab ümber väited sellest, et kaasaegne kunst on läbimõtlemata ja üle jala tehtud. Igal tema teosel oli lugu ja kindel sõnum, mida sellega edasi anda. Flo Kasearu on fenomenaalne!


***

Apolloni auks
Üks naine ütles mulle, театр, это жисни!
Ja kui nad viimaks pärast lõppu
Juubeldades tõusevad püsti,
Aplodeerivad sulle ja viskavad lilli õhku,
Siis saad aru, et näidelda on hea
Ja draamat kirjutada veel parem.
Ja kui pärast "Hamletit" võtad kinni peast
Ja hyyad: "See lõpp on nii vale!"
Siis tead, et teater ongi elu
(Ja elu on teater)
Ja kokku kõik see melu,
Kaskadöörid, valgustajad
Kostümeerijad ja rõõmuhõisete kaja.
O tempora, o mores,
Teen kindlaks juba homseks,
Et Eestist teater otsejoones,
Ainsaks traditisiooniks saab ja kombeks.
ME TOOME VEEL AJALOO TAGASI!



Peatse jällelugemiseni!

Monday, October 6, 2014

Jookseme ajaga võidu


Kallis sügis!

Sa oled otsustanud nüüd täielikult saabuda, koos oma ilusate värviliste lehtede, päikesepaisteta aja ja külmade hommikutega. Ma olen juba unustanud, kuidas sa lõhnad. Kuid sa ei lase mul unustada, kuidas sa oled tuntav ja tajutav. Inimesed on hakanud riietuma tumedamatesse värvidesse, kapist on välja võetud kõikvõimalikud kampsunid ja sallid. Märkamatult on saanud juulist oktoober. Oo aeg, kuhu sa ruttad nii kiiresti? Kallis sügis, kas armastad sa talve niivõrd, et jooksed kõigestväest, et temani jõuda, või kardad sa suve ja jooksed hoopis tema eest ära? Või on sul vajadus "ajaga kaasas käia", kallis sügis, jah on kiired ajad, kuid võta aeg maha, joo tassike teed. Kallis sügis, ära jookse veel. Lase kõigil tunda oma lõhna, saa sõbraks päikesega ja luba tal kuldkollaste lehtede peale paista. Kallis sügis, miks sa nii kiiresti lahkud?

*******

Vahel kuhjub kõik kokku ja koormab üle. Vähemalt mul on see nii, sest ma võtan alati endale rohkem kohustusi, kui ma reaalselt kanda suudan. Mulle meeldib olla tegevuses, aidata ja asjadest osa saada. Ma arvan, et iga üritus on rohkem väärt, kui sa oled saanud viibida selle valmimise protsessi lähedal ja ise kaasa lüüa. Kuid tihtipeale ma unustan nende tegevuste keskel ära iseenda. Siis kõik koormabki üle ja ma ei saa ühegi asjaga õigeaegselt valmis.

Mul on tunne, et elu liigub kuidagi liiga kiiresti, liiga rutiinselt, kõik on kuidagi kella peale ja ikka sama moodi, iga päev üks ja sama jama. Selline tunne, et hingetõmbeaega nagu polegi. Ma ei mõtle seda, et mul poleks näiteks aega puhkamiseks, eks ikka on. Aga seda muretut aega, või siis veidi aeglasema kulgemisega aega, kus saaks rahulikult planeerida ja teha kõik tegevused ära ilma tagant kiirustamata, seda lihtsalt ei ole. Kuhu ma kiirustan, kui ma tean, et homne päev on täpselt samasugune nagu täna oli?

Inimesed, keda sa oma päevas näed, oled näinud juba mõnda aega, mõnega isegi teretad ujedalt, kui möödute, või kingite vahel harva ka naeratuse, kuid mis on sellest kõigest kasu, kui sa ei tea, kes need inimesed on? Milleks luua pinnapealseid suhtlusi inimestega, kes sind homme unustavad? Kurb on näha, kui mõned neist, kes on ikka ja jälle sind ka teretanud, nüüd sellegi unustavad, kuna aega on ju möödas sellest kui viimast korda rääkisite. Keegi ei keela ju astuda seda sammu ja astuda ligi, küsida, aga kuidas sul läheb. kuid alati ei saa sama inimene seda sammu astuda. Tulebki leppida, et inimesed tulevad ja lähevad, kas see tõesti on loomus? Või on see kõigest mugavus, kui tundub lihtsam koridoripeal mitte naeratada, siis selle kasuks otsustataksegi. Kas elu ongi selleks, et tormata mööda ja unustada?

******

Ma olen avastanud, et minu elu suurim dilemma seisnebki selles, et kord ma tahan kõike unustada ja siis just kõike mäletada. Ma ei ole veel aru saanud, mis on parem. Tänu mälestustele sul ongi just selline elu, kuid samas on kõik, mida sa mäletad ka see kurjajuur, mis paneb mõtlema, mis kõik oleks võinud olla teisiti.


******


Kui ma oleksin päev, siis ma oleksin üks väga külm hilissügise pühapäev, kus puudel on härmatis ja õue minnes tuleb suust auru, kuid lund veel ei ole. Ma oleksin see hommik, kus päike küll paistab, kuid ta valgus on kollase asemel pigem valge ja näib, nagu ta teeks päeva külmemaks, mitte ei annaks soojust. Ma oleksin see kohvitass hommikul, kuhu pannakse veidi vähem piima, et kohv kauem soe püsiks ja ma oleksin see karvane pleed ja villased sokid, milleta kodus ringi ei liiguta. Ma oleksin see raamat, mida loetakse ainult ninaots tekialt väljas, sest muidu oleks jahe. Ma oleksin see ootus, jõulueelne ootus. See on aeg, kus tundub, et kellaaega pole olemas. Kõik peatub. Ma oleksin see pisike hetk igavikku nagu on Ultramelanhooli laulus "Talvehommik".

Ma nägin täna oma õekese kunagist klassiõde preili Hindpere, alati kui ma teda näen, siis ta meenutab mulle selliseid hommikuid ja seda muusikat. Igaühe silmades vist laulabki tema muusika.


******

Kogu selle segaduse keskel, olen ma vist leidnud midagi minulikku, ma olen leidnud enda jaoks täielikult kaasaegse kunsti ja -luule. See on lihtsalt midagi nii paeluvat, kuidas igaühele jäetakse piisavalt ruumi, et ise mõelda edasi ja saada aru just nii kuidas süda ütleb. See kõik on kuidagi nii vaba ja samas tänu sellele piiritletud, selles luules peitub mingisugune eriline võlu, mida mitte kunagi ei leiaks mitte ühestki vanast süliriimidega luuletusest. Mind on innustanud ka preili Kaukonen, kelle luulet ma lugesin viimasest Värskest Rõhust, tema võib tõesti võtta eeskujuks. Ja just tema luule on olnud see, mis on ka mind pannud tahtma enda oma esitada ja nüüd ongi olukord viinud sinna maani, kus selle oktoobrikuu viimasel neljapäeval olen ma kirja pandud esinejana luule vabalavale. See tunne on ääretult uhke ja samas tekitab pinget, sest ometi peab ju olema hea kava mida esitada, kuid ma arvan, et mind võetakse sinna luuletajate seltskonda heameelega vastu. Nad seal on sõbralikud. Viimati, kui ma seda vaatamas käisin, siis see andis nii suure hulga positiivset energiat, et ma ei osanud seda kuidagi kasutada, kahjuks talletada ka ei suutnud, kuid see oli seal, see oli siis ja see oli imeline.


******

Kallis lugeja, kui oled jõudnud nii kaugele, siis kallistan sind selle eest.

******


Mu koduukse taga 
käib söömas yks kass
Ta pole minu oma, oo ei
Ega ta siin ei maga
Ainult vahel tuleb ja palub
Anna piima yks tass

No eks ma siis annan
Armas kass on ka
Tuleb sylle ja nurrub
Kuid kunagi ei jää magama
Ta pole mu oma
Ta ei saa magada omanikuta.

Kassi omanik on taevane idioot
Unustab toita ja lykkab òöseks õue.
Olen kysinud kyll, et tule ela siin
Kuid sygavale kassi põue
On peidetud armastuse noot.
**
Me jookseme ajaga võidu
või ajame teda taga
me ise ka enam ei tea
kuid kardame, kaotada aega
jääda hiljaks.
Me kardame, et aeg
jõuab meist ette.
Me kardame seda rusuvat tunnet,
kui aeg saab otsa, 
kõik mõtted kuhjuvad.
Me jookseme ajaga võidu
või jookseme ajast ette,
me ei tea,
aega pole ju tegelikult olemaski.


Peatse jällelugemiseni!


Saturday, September 20, 2014

Rebased, rebased, rebased, rebased

Nagu juba pealkirjast näha, on see lugu sellest, kuidas minust sai täisväärtuslik RaM kooli gümnasist. 





Kõik algas kolmapäeva hommikul, kui me tulime kooli, läksime võimlasse ja panime selga värvilistest voodilinadest toogad.
Meile oli ka tehtud takistusrada kooli kõige tihemini läbitavasse koridori, mida me iga kord möödudes läbima pidime. Söögivahetunnis pidime mängima mündi edasiandmise mängu ja kirjutama etteütlust nitrifikatsioonist oma b-võõrkeeles. Terve koolipäev möödus naeratades ja muhedas meeleolus ja ootusärevuses eelseisva öö ees, mida me koolis pidime veetma. 


Kogunesime õhtul kell üheksa, ja esimese asjana viidi meid õue, kus meid pandi ühte rivvi seisma ja me pidime loendama arve, jättes vahele algarvud, kui keegi tegi vea, tegid tüdrukud kükke ja poisid kätekõverdusi. Ütleme nii, et kükke pidime me tegema väga palju. 

Seejärel pandi meid kahte rivvi seisma ja meile õpetati kaitseväe rivikäsklusi. Õppisime ka kuidas pöörduda oma jumalate poole korrektselt ja kuidas neid peale pöördumist tänada, kuigi ega me õhtu jooksul neid pöördumisi ei kasutanud.

Pärast seda suundusime tuppa, kus meid jagati gruppideks ja meil oli aeg mõelda oma järgmise päeva tegelaskujudega mingi etteaste.

Pärast seda tulid paar tutvumismängu võimlas ja kõik laulsid meie jumal härra Päärule sünnipäevalaulu, sest ta just siis 18 sai. 

Kogu õhtu kujunes väga armsaks ja magama saime ka muidugi alles poole öö pealt.

Hommikul vara äratati meid ja kästi kohe õue staadionile minna, seal toimus väike äratav hommikuvõimlemine, kui nii öelda võib. Seejärel läksime hommikust sööma ja tänasime köögipersonali toidu eest kahes rivis seistes, nii, et üks jumalatest hüüdis: KÖÖGIPERSONALILE ja meie hüüdsime TÄNAN!

Siis suundusime õue, et tervitada ühtselt kõiki kooli tulevaid õpetajaid samasuguse kadalipuga nagu nemad alati meid esimesel septembril tervitavad.






Pärast seda oligi algamas koolipäev ja me suundusime taas võimlasse, et saada selga oma selle päeva kostüümid. Meie jumalad olid olnud väga leidlikud ja meie riietused olid kõik naljakad ja toredad just nii, nagu peab. Mina isiklikult juhtusin olema merineitsi, mis tähendas seda, et mu liikumine oli kohutavalt raskendatud, kuna mu jalad olid täiesti omavahel koos ja ma sain ainult hüpata. Iseenesest oli see igati tore, kui välja arvata need paar korda, kus ma pikali kukkusin tänu sellele, et mu jalgade otsas olevad lestad kuhugi kinni jäid. Lisaks õppisin, et hüppamine väikeste hüpetega terve päeva on palju väsitavam ja aeganõudvam kui võib arvata. 


Pilt on küll imelik. aga see on siis rebased oma jumalatega. Olenemata veidrast pildist, pildil olevad inimesed on viimasepeal! Ma olen õnnelik, et just nemad ja nende lend meie jumalad on.


Pärast seda käisime veel pildistamas õues ja oligi meie väga unine neljapäev lõppenud, kuid ees oli ootamas veel reede, mis oli pidulik ja kõige nunnum neist kolmest päevast. 




Peale tunde oli meil lõputseremoonia saalis, kus me andsime vande ja saime kätte oma sõrmused. Meie kallid jumalad, 15. lend oli mõelnud välja, et võiks olla vannete raamat, kuhu läheb sisse selle lennu vanne, kes kümnendasse läheb ja nende allkirjad ja nimed. Meie lennu vanne oli siis raamatus esimene, See idee on täiesti geniaalne, nii jäävad need humoorikad ja mälestusi täis kirjutised ka kuhugi alles, peale meie endi mälestustelaeka muidugi. 




Kogu saal oli ilusti kaunistatud küünaldega ja mängis vaikne muusika. Lisaks vandele õpetati poisid ilusti lipsusõlme siduma ja seejärel kutsutigi meid ette, et kirjutada vanderaamatusse oma nimi ja saada jumalalt kätte oma koolisõrmus. 




Jumalad olid meile küpsetanud ka kooke, mida me peale tseremooniat ühiselt süüa saime. Meie lennu rebaste ristimine on ilmselt meie kooli ajaloo kõige südamlikum ja armsam, Aitäh teile kallis 15. lend!





Meie 17. lend, rebased, oma fantastiliste jumalatega.


Lisaks sellele, minule ja preili Paronile lõppes see reede veel nii armsalt, et hulk meie jumalaid läks peale reedest päeva koos sööma ja nad kutsusid meid kaasa. Eks me siis läksime, tõesti oli tore tunda ennast suurena, kui nii öelda võib ja tutvuda meie kallite 12. klassi inimestega. Pean tõdema, et nad on tõesti väga väga toredad. Meil kõigil on vedanud seal RaM koolis, kuna seal käib nii palju fantastilisi inimesi. 


Lõppu lisan ka luuletuse, mis rebaste ristimise käigus esitatud sai.



 Kallid armsad jumalad,
see rebaste nädal on nali,
te olete 365 päeva aastas jumalad!
Teie headus, vastutulelikkus
südame teeb soojaks
huumorit täis eilne õhtu
igaveseks meelde jääb.
Meie rets on palju parem,
kui on olnud varem.
Me jumalad, teid austame
ja teid ausalt teenime,
me üllad armsad jumalad,
gümnaasiumikaaslased ja sõbrad.
Oleme tänulikud, et just teie
saatuse tahtel olete meile
jumalad ja eeskujud.
Kallid, soojad sõnad, paid,
meil tulemas on palju aegu häid!

Jällelugemiseni !