Rebased, rebased, rebased, rebased

Nagu juba pealkirjast näha, on see lugu sellest, kuidas minust sai täisväärtuslik RaM kooli gümnasist. 

Kõik algas kolmapäeva hommikul, kui me tulime kooli, läksime võimlasse ja panime selga värvilistest voodilinadest toogad.

Meile oli ka tehtud takistusrada kooli kõige tihemini läbitavasse koridori, mida me iga kord möödudes läbima pidime. Söögivahetunnis pidime mängima mündi edasiandmise mängu ja kirjutama etteütlust nitrifikatsioonist oma b-võõrkeeles. Terve koolipäev möödus naeratades ja muhedas meeleolus ja ootusärevuses eelseisva öö ees, mida me koolis pidime veetma. 

Kogunesime õhtul kell üheksa, ja esimese asjana viidi meid õue, kus meid pandi ühte rivvi seisma ja me pidime loendama arve, jättes vahele algarvud, kui keegi tegi vea, tegid tüdrukud kükke ja poisid kätekõverdusi. Ütleme nii, et kükke pidime me tegema väga palju. 

Seejärel pandi meid kahte rivvi seisma ja meile õpetati kaitseväe rivikäsklusi. Õppisime ka kuidas pöörduda oma jumalate poole korrektselt ja kuidas neid peale pöördumist tänada, kuigi ega me õhtu jooksul neid pöördumisi ei kasutanud.

Pärast seda suundusime tuppa, kus meid jagati gruppideks ja meil oli aeg mõelda oma järgmise päeva tegelaskujudega mingi etteaste.

Pärast seda tulid paar tutvumismängu võimlas ja kõik laulsid meie jumal härra Päärule sünnipäevalaulu, sest ta just siis 18 sai. 

Kogu õhtu kujunes väga armsaks ja magama saime ka muidugi alles poole öö pealt.

Hommikul vara äratati meid ja kästi kohe õue staadionile minna, seal toimus väike äratav hommikuvõimlemine, kui nii öelda võib. Seejärel läksime hommikust sööma ja tänasime köögipersonali toidu eest kahes rivis seistes, nii, et üks jumalatest hüüdis: KÖÖGIPERSONALILE ja meie hüüdsime TÄNAN!

Siis suundusime õue, et tervitada ühtselt kõiki kooli tulevaid õpetajaid samasuguse kadalipuga nagu nemad alati meid esimesel septembril tervitavad.

Pärast seda oligi algamas koolipäev ja me suundusime taas võimlasse, et saada selga oma selle päeva kostüümid. Meie jumalad olid olnud väga leidlikud ja meie riietused olid kõik naljakad ja toredad just nii, nagu peab. Mina isiklikult juhtusin olema merineitsi, mis tähendas seda, et mu liikumine oli kohutavalt raskendatud, kuna mu jalad olid täiesti omavahel koos ja ma sain ainult hüpata. Iseenesest oli see igati tore, kui välja arvata need paar korda, kus ma pikali kukkusin tänu sellele, et mu jalgade otsas olevad lestad kuhugi kinni jäid. Lisaks õppisin, et hüppamine väikeste hüpetega terve päeva on palju väsitavam ja aeganõudvam kui võib arvata. 

Pilt on küll imelik. aga see on siis rebased oma jumalatega. Olenemata veidrast pildist, pildil olevad inimesed on viimasepeal! Ma olen õnnelik, et just nemad ja nende lend meie jumalad on.

Pärast seda käisime veel pildistamas õues ja oligi meie väga unine neljapäev lõppenud, kuid ees oli ootamas veel reede, mis oli pidulik ja kõige nunnum neist kolmest päevast. 

Peale tunde oli meil lõputseremoonia saalis, kus me andsime vande ja saime kätte oma sõrmused. Meie kallid jumalad, 15. lend oli mõelnud välja, et võiks olla vannete raamat, kuhu läheb sisse selle lennu vanne, kes kümnendasse läheb ja nende allkirjad ja nimed. Meie lennu vanne oli siis raamatus esimene, See idee on täiesti geniaalne, nii jäävad need humoorikad ja mälestusi täis kirjutised ka kuhugi alles, peale meie endi mälestustelaeka muidugi. 

Kogu saal oli ilusti kaunistatud küünaldega ja mängis vaikne muusika. Lisaks vandele õpetati poisid ilusti lipsusõlme siduma ja seejärel kutsutigi meid ette, et kirjutada vanderaamatusse oma nimi ja saada jumalalt kätte oma koolisõrmus. 

Jumalad olid meile küpsetanud ka kooke, mida me peale tseremooniat ühiselt süüa saime. Meie lennu rebaste ristimine on ilmselt meie kooli ajaloo kõige südamlikum ja armsam, Aitäh teile kallis 15. lend!

Meie 17. lend, rebased, oma fantastiliste jumalatega.

Lisaks sellele, minule ja preili Paronile lõppes see reede veel nii armsalt, et hulk meie jumalaid läks peale reedest päeva koos sööma ja nad kutsusid meid kaasa. Eks me siis läksime, tõesti oli tore tunda ennast suurena, kui nii öelda võib ja tutvuda meie kallite 12. klassi inimestega. Pean tõdema, et nad on tõesti väga väga toredad. Meil kõigil on vedanud seal RaM koolis, kuna seal käib nii palju fantastilisi inimesi. 

Lõppu lisan ka luuletuse, mis rebaste ristimise käigus esitatud sai.

 Kallid armsad jumalad,

see rebaste nädal on nali,

te olete 365 päeva aastas jumalad!

Teie headus, vastutulelikkus

südame teeb soojaks

huumorit täis eilne õhtu

igaveseks meelde jääb.

Meie rets on palju parem,

kui on olnud varem.

Me jumalad, teid austame

ja teid ausalt teenime,

me üllad armsad jumalad,

gümnaasiumikaaslased ja sõbrad.

Oleme tänulikud, et just teie

saatuse tahtel olete meile

jumalad ja eeskujud.

Kallid, soojad sõnad, paid,

meil tulemas on palju aegu häid!

Jällelugemiseni !