Jookseme ajaga võidu

Kallis sügis!

Sa oled otsustanud nüüd täielikult saabuda, koos oma ilusate värviliste lehtede, päikesepaisteta aja ja külmade hommikutega. Ma olen juba unustanud, kuidas sa lõhnad. Kuid sa ei lase mul unustada, kuidas sa oled tuntav ja tajutav. Inimesed on hakanud riietuma tumedamatesse värvidesse, kapist on välja võetud kõikvõimalikud kampsunid ja sallid. Märkamatult on saanud juulist oktoober. Oo aeg, kuhu sa ruttad nii kiiresti? Kallis sügis, kas armastad sa talve niivõrd, et jooksed kõigestväest, et temani jõuda, või kardad sa suve ja jooksed hoopis tema eest ära? Või on sul vajadus "ajaga kaasas käia", kallis sügis, jah on kiired ajad, kuid võta aeg maha, joo tassike teed. Kallis sügis, ära jookse veel. Lase kõigil tunda oma lõhna, saa sõbraks päikesega ja luba tal kuldkollaste lehtede peale paista. Kallis sügis, miks sa nii kiiresti lahkud?

*******

Vahel kuhjub kõik kokku ja koormab üle. Vähemalt mul on see nii, sest ma võtan alati endale rohkem kohustusi, kui ma reaalselt kanda suudan. Mulle meeldib olla tegevuses, aidata ja asjadest osa saada. Ma arvan, et iga üritus on rohkem väärt, kui sa oled saanud viibida selle valmimise protsessi lähedal ja ise kaasa lüüa. Kuid tihtipeale ma unustan nende tegevuste keskel ära iseenda. Siis kõik koormabki üle ja ma ei saa ühegi asjaga õigeaegselt valmis.

Mul on tunne, et elu liigub kuidagi liiga kiiresti, liiga rutiinselt, kõik on kuidagi kella peale ja ikka sama moodi, iga päev üks ja sama jama. Selline tunne, et hingetõmbeaega nagu polegi. Ma ei mõtle seda, et mul poleks näiteks aega puhkamiseks, eks ikka on. Aga seda muretut aega, või siis veidi aeglasema kulgemisega aega, kus saaks rahulikult planeerida ja teha kõik tegevused ära ilma tagant kiirustamata, seda lihtsalt ei ole. Kuhu ma kiirustan, kui ma tean, et homne päev on täpselt samasugune nagu täna oli?

Inimesed, keda sa oma päevas näed, oled näinud juba mõnda aega, mõnega isegi teretad ujedalt, kui möödute, või kingite vahel harva ka naeratuse, kuid mis on sellest kõigest kasu, kui sa ei tea, kes need inimesed on? Milleks luua pinnapealseid suhtlusi inimestega, kes sind homme unustavad? Kurb on näha, kui mõned neist, kes on ikka ja jälle sind ka teretanud, nüüd sellegi unustavad, kuna aega on ju möödas sellest kui viimast korda rääkisite. Keegi ei keela ju astuda seda sammu ja astuda ligi, küsida, aga kuidas sul läheb. kuid alati ei saa sama inimene seda sammu astuda. Tulebki leppida, et inimesed tulevad ja lähevad, kas see tõesti on loomus? Või on see kõigest mugavus, kui tundub lihtsam koridoripeal mitte naeratada, siis selle kasuks otsustataksegi. Kas elu ongi selleks, et tormata mööda ja unustada?

******

Ma olen avastanud, et minu elu suurim dilemma seisnebki selles, et kord ma tahan kõike unustada ja siis just kõike mäletada. Ma ei ole veel aru saanud, mis on parem. Tänu mälestustele sul ongi just selline elu, kuid samas on kõik, mida sa mäletad ka see kurjajuur, mis paneb mõtlema, mis kõik oleks võinud olla teisiti.


******


Kui ma oleksin päev, siis ma oleksin üks väga külm hilissügise pühapäev, kus puudel on härmatis ja õue minnes tuleb suust auru, kuid lund veel ei ole. Ma oleksin see hommik, kus päike küll paistab, kuid ta valgus on kollase asemel pigem valge ja näib, nagu ta teeks päeva külmemaks, mitte ei annaks soojust. Ma oleksin see kohvitass hommikul, kuhu pannakse veidi vähem piima, et kohv kauem soe püsiks ja ma oleksin see karvane pleed ja villased sokid, milleta kodus ringi ei liiguta. Ma oleksin see raamat, mida loetakse ainult ninaots tekialt väljas, sest muidu oleks jahe. Ma oleksin see ootus, jõulueelne ootus. See on aeg, kus tundub, et kellaaega pole olemas. Kõik peatub. Ma oleksin see pisike hetk igavikku nagu on Ultramelanhooli laulus "Talvehommik".

Ma nägin täna oma õekese kunagist klassiõde preili Hindpere, alati kui ma teda näen, siis ta meenutab mulle selliseid hommikuid ja seda muusikat. Igaühe silmades vist laulabki tema muusika.


******

Kogu selle segaduse keskel, olen ma vist leidnud midagi minulikku, ma olen leidnud enda jaoks täielikult kaasaegse kunsti ja -luule. See on lihtsalt midagi nii paeluvat, kuidas igaühele jäetakse piisavalt ruumi, et ise mõelda edasi ja saada aru just nii kuidas süda ütleb. See kõik on kuidagi nii vaba ja samas tänu sellele piiritletud, selles luules peitub mingisugune eriline võlu, mida mitte kunagi ei leiaks mitte ühestki vanast süliriimidega luuletusest. Mind on innustanud ka preili Kaukonen, kelle luulet ma lugesin viimasest Värskest Rõhust, tema võib tõesti võtta eeskujuks. Ja just tema luule on olnud see, mis on ka mind pannud tahtma enda oma esitada ja nüüd ongi olukord viinud sinna maani, kus selle oktoobrikuu viimasel neljapäeval olen ma kirja pandud esinejana luule vabalavale. See tunne on ääretult uhke ja samas tekitab pinget, sest ometi peab ju olema hea kava mida esitada, kuid ma arvan, et mind võetakse sinna luuletajate seltskonda heameelega vastu. Nad seal on sõbralikud. Viimati, kui ma seda vaatamas käisin, siis see andis nii suure hulga positiivset energiat, et ma ei osanud seda kuidagi kasutada, kahjuks talletada ka ei suutnud, kuid see oli seal, see oli siis ja see oli imeline.


******

Kallis lugeja, kui oled jõudnud nii kaugele, siis kallistan sind selle eest.

******

Mu koduukse taga 
käib söömas yks kass
Ta pole minu oma, oo ei
Ega ta siin ei maga
Ainult vahel tuleb ja palub
Anna piima yks tass

No eks ma siis annan
Armas kass on ka
Tuleb sylle ja nurrub
Kuid kunagi ei jää magama
Ta pole mu oma
Ta ei saa magada omanikuta.

Kassi omanik on taevane idioot
Unustab toita ja lykkab òöseks õue.
Olen kysinud kyll, et tule ela siin
Kuid sygavale kassi põue
On peidetud armastuse noot.

**

Me jookseme ajaga võidu

või ajame teda taga

me ise ka enam ei tea

kuid kardame, kaotada aega

jääda hiljaks.

Me kardame, et aeg

jõuab meist ette.

Me kardame seda rusuvat tunnet,

kui aeg saab otsa, 

kõik mõtted kuhjuvad.

Me jookseme ajaga võidu

või jookseme ajast ette,

me ei tea,

aega pole ju tegelikult olemaski.

Peatse jällelugemiseni!