Kunst on saksa keeles ka kunst

talv@pohjapoolus.com

Tere kallis Talv!

Ma ootan sind ja lundki, kuid sa võiksid tulla päkapikkudega ja lahkuda kolme kuningaga.

Aitäh!

(Ja varsti on jõulud, 38 päeva veel, ootan juba mandariine ja küünlaid ja jõululaule, piparkooke)

**

Kunst on kunstis kunsti näha ja kunst on kunsti teha.

Meie eesti keelne sõna kunst, on ka saksa-, taani ja vist rootsikeeleski kunst, mis on huvitav, sest miks on tekkinud kaks põhilist tüve sellele maailmas, art, mis on nii juba ladina keelest ja siis kunst, täiesti teist tüüpi sõna, küll maailm on huvitav.

Ma käisin galeriides, oh üllatust.
Nende temaatika oli täiesti seinast-seina.

Esimene neist, Kristi Kongi maalinäitus "Siis. Praegu. Kõikide aegade vahel" Linnagaleriis, oli väga rahulik ja romantiline. Igast pildist sai välja lugeda mõne armastuskirja või luuletuse. Ta oli maalinud sõnu. Seitse teost oli ta pannud värvide järjekorda ja see töötas ka maalide pealkirjadega kooskõlas, ei jäänud selgusetuks, mis emotsiooni mingi maal pidi tekitama. Need olid tõelised silmailu teosed, mida tänapäeval väga tihti kaasaegses kunstis kohata ei pruugi. Ta teoste tasakaal lihtsalt ilus olemise ja sügavama mõtte otsimise vahel, läbi teoste pealkirjade, oli hämmastav.

Teine oli hoopis vastupidine näitus, Marta Stratskas Hobusepea galeriis, maalinäitus "Punane Planeet" koos helitaustaga Artur Läätsi poolt. Tegemist oli domineerivalt punase, musta ja valgega maalitud teostega, mille peamisteks kujutisteks olid sõjamehed. Sellest võib välja lugeda kohutavalt palju erinevaid sõnumeid, kuid üks, mida mina peaksin enda jaoks õigeimaks sealt kaasa võtta oli midagi sellist, et ta oli läbi nende sõjameeste ja huvitava krobelise pildipinna püüdnud edasi anda tänapäeva maailma julmust ja ehk kohati ka irooniat.
Seal oli maal, mille keskmes oli hiiglasliku mehe ülakeha ja tema ümber oli hulk väikesi sõdureid, minujaosk sümboliseeris see kuidagi ristisõdu, see suur mehe ülakeha polnud kindlasti nõus sellega, mida nad seal all tegid, kuid alumised tegid sellegipoolest. Irooliliseks pean seda fakti et Kristluse kümnes käsus on selgelt öeldud; "Sa ei tohi tappa!", kuid ometi, ristisõdijad valasid väga paljude inimeste verd niiöelda "jumala tahte tõttu". Ja paralleelist tagasi näituse juurde tulles ma pidasin selleks mehekujutiseks üleüldist moraalitunnetust ja nendeks sõjameesteks igapäevaseid inimesi, kes teevad väikeseid valesid ja moraalivastaseid tegusid olenemata ühiskondlikkest kirjutamata kokkulepetest.
Lisaks saab sellest näitusest mõista seda, kuidas need värvid, must, kui süngus, punane, kui veri ja valge kui lootus, kirjutasid maalidele selgelt, tänapäeva karmusest, kindlasti ka otseselt sõdadest, kuid eelkõige sellest, kuidas mitte miski ajaloos ei muutu ja inimesed on ikka julmad ja jäävad selleks, Me ei tea miks, kuid nii see ju ometi on, poleks julmust, poleks sõjavägesid tarvis. Minu meelest oli see geniaalne näitus, seda oleks võinud vaatama jäädagi, sellest oli võimalik nii palju asju välja lugeda, ilmselt ma kõigi seletuste peale ka ei tulnud, mida oleks saanud välja tuua, kuid ma soovitan igal juhul minna, mõtiskleda ja saada osa.

Kolmas oli tarbekunstinäitus, antudjuhul oli tegemist nõudega. Erneva suurusega hoiunõud, taldrikud ja tassid, millele oli peale joonistatud tegelasi tsirkusest. Osaliselt muidugi see ei kandnud endas edasi mingit sügavamat mõtet, kuid see ei võta ometi asjalt väärtust, Piret-Eve Kändleri nõudenäitus oli omaette elamus, sellest, kuidas välja saab mõelda põhimõtteliselt ükskõik mida ja seda õigesti esitledes näeb asi välja väga ilus ja päriselt kasutatav. Näituse nimi oli "Tsirkus" ja seda oli ka selle serviisi pealt näha. Muidugi, ilmselt ta mängis rohkem selle tsirkuse ideega kui teostusega, sest serviisile olid pildid trükitud, mitte ise maalitud, kuid need lihtsad väikesed joonistused tsirkuses näha olevatest esinejatest mõjusid kuidagi väga hästi ja sümpaatsetena.

**

TEDxYouth@Tallinn2014 üritus toimus nüüd olnud laupäeval ja mul oli au olla selle moderaatoriks, kuid see polnud mu point, rääkida tahan ma hoopis ühest kõnelejast. Nagu oli ka eeldada, on tegemist kunstnikuga, meie esimene kõneleja, kes osutus aastaid nooremaks, kui ma alguses arvasin, vaid 16 aastane Jan Margen Vau, kes on tohutult andekas ja tema kõne, nagu kunstnikule kohane, maalis migi pildi minu mällu, ta rääkis lihtsalt sellest, kuidas tema avastas enda jaoks kunsti ja seda ellu viib. Tema teosed olid seal üritusel ka väljas ja ma võin öelda, et kui ta nii jätkab, siis jätke see nimi endale meelde, see mees teeb Eesti kunstimaastikul veel suuri asju. Kogu ta olemusest kiirgas seda loomise tahet ja tore on näha, et inimene on juba varakult leidnud oma kutsumuse. Tõesti meeldejääv talent!
Veel tooksin ma ürituselt välja esinenud bändi The Rocket, nende muusika stiili ma kirjeldada küll ei oska, kuid see oli veidi ebatraditsiooniline minu kõrvadele, midagi popmuusikaelementide ja rokielementidega jazzi sarnast. Kuid nende laulja oli kohutavalt liikuv ja see oli kaasahaarav, mulle tõesti meeldis nende esitus.
Kiidan taevani ka Johhan Rosenbergi ja Alisa Tsitsernovat, kelle tantsulist andekust oleks raske kahesilmavahele jätta, üllatav lausa, kui hästi võivad inimesed liikuda.

**

Iseendale reklaami tegemine on veidi veider, aga mu etenduse proovides läheb hetkel nii hästi, et loodame seda näha saada Telliskivi Loomelinnaku rohelises saalis, jaanuari alguseks, hoiame pöialt!

**

Sinud#5

Ma nägin sind öösel unes,

sa vaatasid mulle silma ja seejärel

sa sulasid üles, 

sa muutusid vedelaks värvide massiks,

mis vaikselt vajus vastu maad,

su nägu oli nii ilus, 

kuni sulas ja moondus.

Su sulamine hirmutas.

Nägin sind öösel unes,

sa naeratasid mul'

ja jooksid udusesse öhe,

oo kättesaamatu muusa,

kuupaistest toituv haldjas oled vist,

või ehk ritsikate laulust sööd sa kõhu täis,

ma nägin sind unes kui viirastust,

minu luuletustes oledki

hologramm-kaasus. 

Jällelugemiseni!