Luule

Vaata mind, ma ju pildistan end

Sotsiaalmeedias olen näha

Vaata mind, ma ju pildistan end

Mu fotot laikinud pole sa  täna

Vaata mind, ma ju pildistan end

Sinu jaoks end ilusaks sean

Vaata mind, ma ju pildistan end

No wifi, no life, ma ju tean. 

Vaata mind, ma ju pildistan end

Tuntuks saanud mu nägu

Vaata mind, ma ju pildistan end

Vaid internetipõhiseks see suhtlus jäägu

***

Väikesed mõttetud tydrukud

Joonistavad endale naerunäod pähe

Peegli ees meigivad nutetud silmi

Katavad kinni magamata ööd

Väikesed mõttetud tydrukud 

Proovivad selga kleite

Musti ja paelteta

Yks lyhem kui teine

Väikesed mõttetud tydrukud

Kuivatavad pisaraid varrukasse

Vaatavad parfüümist ja juukselakist end

ja vihkavad peegeldust

Tagurpidi väändunud pahupidi iseend

Valutavad sydant aadamapoegade pärast

Kes vähimatki ei hooli

Loobuvad õhtueinest korra veel

Viimase, nad lubavad

Kõrgetel valusatel konstadel

Väikesed mõttetud tydrukud 

***

Teen sulle pai ka mägede taha

Soodest ja sildadest hoolimata

Sest sõrmi libisemas yle su naha

Ei suuda ma jätta kogemata

Soojust vahel ikka näen unes

Sellist mis ahjudest iial ei tule

Kuid päeval süda on kahlamas lumes

Mõtlen miks ootused juba ei sure

Kas ükskord koidab päev

Kus saan ma rahulikult lennata

Kus kogu ilu kuulub mulle mida näen

Ja hapnikust ei jäta poolt sul hingata

***

ma ei teadnud kas suudelda

veel ja veel ja veel

ja piirdusin kahjuks vaid mõnega

sest kes see ikka tahab 

varahommikul näha

suudlevaid tudengeid

***

sa suudlesid mind hommikul

natukene liiga vara

emajõe kaldal

kui pardid alles ärkasid

sa suudlesid mind hommikul

ja postiljon viis laiali 

lehti langes vahtratelt

nii kollane rahe 

sa suudlesid mind hommikul

enne kui kirikukellad lõid päeva algust

oli külm oli külm oli külm oli

sa suudlesid mind hommikul

ja ma rikkusin kõik ära

mina ja freud

kui sa suudlesid mind hommikul

***

Usaldan sulle

oma viimase kimbu meelespäid

mille korjasin tol ööl.

Käisin neid noppimas lootuste aasalt

mõtetes üks ainuke soov.

Et saaksin usaldada sulle

selle hetke. Ja kõik muu mis elu toob

ei olekski enam tähtis

sest saan usaldada sind

et meeles pead mind,

meelespead.

***

Minu sõrmed vaheliti

rohukõrtes sinuga

ja põimunud on omavahel

meie mõttelõng

biheeliks

üks

                   ja

                                   kaks

on üheks meie kahe vahel

sulanud.

***

Hinnad on all

Ületand end

ja alandan enda

hinda

On allahindluste aeg.

Odavalt ja rohkem

Ja alandan veel

maadligi alla

on "Hullud päevad"

ehk hoopis ületan enda

ja ei alanda hinda

ei alanda end.

***

Siililegi selge on

et siil on udus padrikus

arulage arutus

maad võtnud uduvabrikus

viisaastaku kvoodid

on vaja täita täpipealt

selgusetuse liigtootmine

on võtnud meele nägijailt

ekseldes nüüd liigume

vabriku ustest me välja

kuid ringides kõnnime

sureme selguse nälga

ja peas on sassis 

ida ja lääs

on meelest läinud

kas sügis on käes

ja kadunud uttu

on viimane tahe

segusetuse sees

on elumõttetuserahe

keset udumasinaterivi

tuuleveskit võideldes

me nägemata püüame

end elus hoida puigeldes

kuid ikka jälle tabab meid

saatuslik hallus

mis hallistab me rõõmud

ja meil on nii valus

on siililegi selge

et siil on udus kadnud

ja meilegi on seebivesi

et otsas on teesklemisevarud

***

Kastemärjal sillal

päikesepiisad

panevad hinge särama

ja elu naeratab

ja hüppab siis

jaanileekidesse

tahtis alati ju

saada täheks

staariks tahtis

tulekeraks taeva all

***

enne või varem

millalgi ikka oli parem

ja taas lõhnab magusalt rohi

ja millalgi ikka

on laulude kord

ronida meeltesügavusest välja

ükspäev taaskord

ehk lakkab

ööliblikate lend

ja pääsusilmad

oo need kaunid pääsusilmad

saavad lennuks taas valgust

kaks silma tiibadel

liitsilmad peas

vaatavad kaleidoskoopi

ja ikka näevad paremini

kui mu lihtsilmad eales

näha on osanud värve

nende silmades peegeldub

kevade õrn puudutus

värvidemäng

minust paistab vaid halli

sinirohelist

silmavett

***

Müügiks on maasikakoogid

ostan-müün-vahetan poes.

Müügiks on ka kollased roosid

ja lühikesed seelikud, mis moes.

On müügiks au ja kuulsus

Ning isegi mõnede hing.

Ja vahetada niimuidu

teise vastu võid mind.

Üht alati on soovitud osta

kuid keegi iial ei müü.

Sellest keegi lahti lasta

ei suuda kui saanud on nüüd.

Müüdud on eneseuhkus

ja niimõnigi pott ja pann.

Pandimajja on viidud moodne luksus

kuid armasus müümata jäänud on.

Tuvi istus oksal ja mõtiskles miks ta on

Meeleheitlikud püüded

Elusse tuua valgust ja sära

Kõik lahtuvad tuules

Ja kaovad igavikku ära

Iga päev on samamoodi

Natukene hea ja halb

Kuid pilviseks jääb ikka

Ja pärast kevadet taas talv

Tõmba kasvõi ribadeks

End või jookse vastu seina

Ei tule päikest, rõõmuhetke

Ei oska enam üles leida

Ehk on homme parem

Enam kehtida ei saa

Ja ikka homme hiljem-varem

Algab sama maitsetuna

Kus lõppeb selle nõia ring

Kas olen ise nõid

Või jooksen teise orava ratast

kas viimaks rattalt maha astuda ma võin

suusatan tähtedeni välja

laulan kaarnatega koos

kuid ikka mõttetu ja läila

on elu vaarikamoos

kõige hullemad on seemned

need õelad mõtte-hääle tondid

ei lase tunda moosi hõrkust

kehastuvad hirmudeks.

Tahaksin olla hoopis ploomimoos

***

Kas kõike täitev mõttetus

mu oma meelevalda haarab ka täna

või hoopis eufooriline 

saab olema mu entusiasm

kas on täna minus inspiratsiooni

või on kõik ühtlaselt hall ja tuhm

kas on mu tegudel mõtet

kas mu mõtted on mõtlemist väärt

kas on selles mingigi mõte

et hommikuti tõusen

vean end läbi rutiini

hoian pea püsti

mask tugevalt näos

mängin hommikuni pokkerit

naeratus

smalltalk

kas ma kuhugi sellega jõuan

kas mäletataksegi mind

kas jääb must jälg või haihtun tuulde

nagu korstnasuits ja ving

kas vormin maailma paremaks

või olen raisku läinud hing

kas on mul mõtet vedada

end läbi rutiinide

miks me mängime hommikuni pokkerit?

***

mesilind

sinilind

laululind 

ja kaaren

hommikuse päikese armastav pai

lillelõhnade bukett

tuulte laul 

sõstarde kasvamise sumin

merede sosin

kalade helklev soomusrüü

veevõitlusteks valmis

kajakate naer

kivide pajatused

hiiliv salakaval öö

pilvede pimedus

tähtede piinlevad karjed

siilide turtsatus pimeduses

jaheduse lõhn ja maitse

kuuskede oskuslik luule

ööliblika värvitu lend

öökull

kägu

ööbik 

ja rebane

***

Ma seinal ymisen vaikselt

Olen punane väikene laik

Pärast rännakut siia jäin paikseks

On roostene mu maik

Mul lyhike oli lennutee 

Kuid mu looja tegu nii suur

Siis syndisin mina siin õhtueel

Kevadel ja täistundi lōi uur

Mu tekitajaks relvaga kiilakas mees

Yhte laulu lauldes ta päästikut

Vajutas ja lebab mu all siin vere sees

Sest igatses yht näitsikut. 

Ainsaks tunnistajaks nyyd

Ma tema loole jäin

Ja vaikseks jäi ta appihyyd 

Ta kõigil meelest läind. 

***

Vastik hiiliv kevad

Veel paar kuud 

Aeg libiseb läbi sõrmede

Kui voolavad ojad kevadkuul

Kardan päiksekiiri paistmas läbi pilvede 

Veel on aega, veel ei õitse lumelill

 Päevad sekunditena näivad

 Hoian ketist, et ei lööks veel seinakell 

Tunnid tiksuvad täis 

Üksteise järel hüppavad kuristikku 

Aeg, miks nii kiiresti minevat näid 

Lase nautida olevikku 

Minuteid loen sõrmedel 

Värisema hakkavad käed 

Juba kõnnin sinililledel 

Tagasi on linnud, kevad käes. 

Sekundite tiksuv kaja 

Hingeärevus 

Kajab seintelt, hirmutaja 

Huulte vaikne värelus 

Peidan ära kalendri 

Ma ei vaata enam kella 

Liiv täidab kella alumise silindri 

Hüvasti kajakad, luuletajad & sinised linnud 

Nüüd kellapommi sume hüüd 

Aeg pikana mis ennist näis 

Otsa saanud jaks ja püüd 

Aeg on otsas, ring on täis. 

***

Mu koduukse taga käib söömas yks kass

Ta pole minu oma, oo ei

Ega ta siin ei maga

Ainult vahel tuleb ja palub

Anna piima yks tass

No eks ma siis annan

Armas kass on ka

Tuleb sylle ja nurrub

Kuid kunagi ei jää magama

Ta pole mu oma

Ta ei saa magada omanikuta.

Kassi omanik on taevane idioot

Unustab toita ja lykkab òöseks õue

Olen kysinud kyll, et tule ela siin

Kuid sygavale kassi põue

On peidetud armastuse noot.

***

Haldjas

Ma nägin jälle

Ühes ilusamas paigas

Haldjat, nagu laulab Tätte

Kuid minu oma tiibu ei jätaks

Vaid seal kaugel,

Nagu läbi klaasi

Mängeldes ta ikka ja jälle

Ööst öösse naeratusi jagab

Hommikuti põrkan vastu klaasi

Haldjas lendab ära

Unedemaa võludesse kaob

Lõpetamata jäi aegade valss.

***

Ma ei usu sind, 

Kui sa ütled, et sa ei oska armastada

Ma ei usu sind

Kui sa ütled et juhuseid pole olemas

Ma ei usu sind

Kui sa ütled et talved ei saa olla õnnelikud

Ja ma ei usu sind

Kui sa ütled et headus on surnud

Ja ei usu sind

Kui sa ütled et sind tegelikult ei huvita mis lehtedes kirjutatakse

Ja ma ei usu sind

Kui sa ütled et sul pole vahet kas ma panen su kohvisse suhkrut

Ma ei usu sind

Kui sa ütled et sa oled rahul sellega mis maailmas toimub

Ma ei usu sind

Kui sa ütled et korrumpeerunud süvakapitalistlik maailmapilt ei sega sind

Ma ei usu sind

Kui sa ütled et kunsti polegi vaja

Ja ma ei usu sind 

Kui sa ütled et rahaga saab kõike osta

Ma ei usu sind

Kui sa ütled et elu ongi selline

Ma lihtsalt ei taha sind uskuda

***

Mu närvid ütlevad üles

Vahel jäävad ka alla

Oma võimete.

Siis on hea päev

Ei pea nutma põlved süles

Või karjuma kui hullumeelne

Mu närvid ütlevad üles

Poen peitu voodi alla pimedusse.

Aga iseenda eest ei saa peita

Ei saa joosta ära

Mu närvid ütlevad üles

See oli nende viimane ütlemine

Nüüd nad on tasa,

Sest vaikimine on kuld

***

Kui kolemagus on see aeg,

kui pole veel sul kurekäpad

ja saad kinni võtta oma pehme käega

minu väiksest kurvast näost.

Veel ei külmu pisarad,

veel ei ole lumehelbeid sinu mantli krael.

Kui nukrameelne on see ilm

ja kui kurvameelne sina.

Siis tuleb ka lumi

tuleb südametu külm

nüüd külmuvad pisarad

nüüd su käed on kurekäppades

huuled on katki.

Huultel külmuvad pisarad

mälestused veel on,

lumehelvestes su mantli krael

***

Marvin on pede

Oli kirjas avaliku WC seina peal 

Marvin ise kraapis selle noaga seinale 

Ta kartis kapist välja tulla. 

*** 

Me jookseme ajaga võidu

või ajame teda taga

me ise ka enam ei tea

kuid kardame, kaotada aega

jääda hiljaks.

Me kardame, et aeg jõuab meist ette.

Me kardame seda rusuvat tunnet,

kui aeg saab otsa, kõik mõtted kuhjuvad.

Me jookseme ajaga võidu või jookseme ajast ette,

me ei tea,

aega pole ju tegelikult olemaski. 

*** 

Apolloni auks

Üks naine ütles mulle, театр, это жисн!

Ja kui nad viimaks pärast lõppu

Juubeldades tõusevad püsti,

Aplodeerivad sulle ja viskavad lilli õhku,

Siis saad aru, et näidelda on hea

Ja draamat kirjutada veel parem.

Ja kui pärast "Hamletit" võtad kinni peast

Ja hyyad: "See lõpp on nii vale!"

Siis tead, et teater ongi elu

(Ja elu on teater)

Ja kokku kõik see melu,

Kaskadöörid, valgustajad

Kostümeerijad ja rõõmuhõisete kaja.

O tempora, o mores,

Teen kindlaks juba homseks,

Et Eestist teater otsejoones,

Ainsaks traditisiooniks saab ja kombeks.

ME TOOME VEEL AJALOO TAGASI!

***

Puudutan sõrmedega tähti,

saan kõrvetada.

***

Rullin lahti oma hinge

nagu taignarulliga piparkoogitainast

"Vabandust, kas soovite, ma liigun eest ära?"

- "Ei tänan, ma olen oma elu juba valideerinud."

Selle eest sai tunnistuse ka, sünnitunnistuse.

Elu on kallis.

terve elamise aja maksad seda riigile tagasi.

Taignarull oli ka kallis

Lausa armsaks muutus

Kiinduda on halb,

nüüd kasutan haiget tegevate sõnade rusuvat jõudu.

Hing on täitsa maatasa siledaks rullitud.

***

Egoism?

Kes ma olen,

kui ma ei julge olla ma ise.

Kes ma olen,

kui mind saab voolida,

suruda sellesse vormi nagu tarvis.

Kes ma olen,

kui ma ise enam ei tea,

milline ma tegelikult olen.

Kes ma olen,

kui igaühe jaoks ma olen see,

keda nad tahavad näha.

Kes ma olen,

kui ma polegi enam keegi.

Kes on mu hing,

kui ma ise olen pusle,

mille saab kokku panna ja lahti võtta.

Kombineerida limiteeritud omadusi.

Kes ma olen,

kui mind tervikuna polegi olemas?

***

Ilusate hommikute kiuste

magan nad vabadel päevadel maha

olenemata, et ma unenägusid ei näe

ja sellevõrra mõttetum on öö.

Magan maha, et mitte tunda

õrna aovalgust oma näol

ja kuulda linde laulmas.

Elan, et olla, tunda,

kuid ometi ei lase neid endal kogeda

olen kiuslik.

Enda vastu.

***

Ükskõik kui palju püüda,

keegi pole kunagi piisavalt hea,

kuid sellepärast ei pea pisaratesse uppuma,

Tuleb õppida aktsepteerima pettumuse valmistamist.

***

Hingepoliitik

Valige mind!

Ma ajan teie pea segi,

mõtlemise sassi.

Röövin ööune ja keskendumisvõime.

Valige mind,

sest valimislubadusi ei tohi ju uskuda.

Valige mind, sest ma teen teile haiget,

panen valust karjuma.

Nii õnnest kui kurbusest nutma,

Ma keeran teie elu pea peale.

Valige mind!

Kandidaat #204

Armastus