Sellest, kuhu lähevad mälestused ja kuidas möödub aeg

Me kõik elame selle relatiivse dimensiooni aja kütkeis, iga hommik, kui me ärkame, me vaatame kella. Igale poole on aja peale minek. kokku saamised lepitakse kindlaks ajaks. Kogu meie elu seisnebki planeerimises ja ajast kinni pidamises. Ma ei ole veel kindel, kumb oleks parem, kas olla ajast liiga teadlik või üldse teadmatu. Keerukam on ilmselt teadmatutel. Huvitav, mis saaks siis, kui mingi magnettormi või kes teab mis meie kontrolli alt väljas oleva jõu tõttu läheksid kõik kellad veidivaleks ja keegi ei teaks enam õiget kellaaega, kuidas siis toime tuldaks ja mis oleks uus õige aeg? 

Naljakas, et kõige väärtuslikumaid asju kutsutakse ajatuteks, kui me väärtustame aega kullast kallimaks. 

***

Aasta on lõppemas ja millegipärast alati enne, kui algab uus aasta tabab mind väike paanika selle ees, kas kõik, mis oli see aasta vaja ära teha on ikka tehtud, kas on öeldud kõik, mis vaja öelda ja saavutatud kõik vajalik. Tegelikult on uus aasta lihtsalt aja möödumine, mida me ühe korra aastas suurelt tähistame. samahästi võiks me iga pühapäev lüüa korra kokku šampuseklaase, tulistada taevasse valgussähvatustega puhast raha ja öelda et uus nädal algab, kuid ometi me ei tee seda. 

Öeldakse, et uus aasta on millegi uue algus ja nüüd on võimalus alustada uute tegevustega uuelt lehelt, kuid mina, ilmselt tulenevalt sellest, et ma käin koolis, arvestan ikka aasta lõppu kevadesse ja aasta algust sügisesse. Suvi seal vahel ei olegi nagu aasta osa, see on üleminekuaeg. Seega minu jaoks on aasta alles poolepeal, kui sedagi, kuid ikka tekib see tunne, kas kõik on ikka tehtud. Uue aasta saabumine tekitab hirmu tulevate muutuste ees, sest nüüd on tõesti hetk, kus paljud inimesed võtavad vaevaks midagi muuta, kuid ma pigem elaks muutusteta ajas, turvaliselt. 

Ühtlasi tekitab see hirmu vanemaks saamise ees. Naljakas on seda öelda, sest ma olen alles ju nii noor, kuid kui aus olla, siis ma kardan seda lähenevat koolilõppu, mis siis et sinna on veel kaks ja pool aastat. Aasta sees on need muutused kuidagi ära hajutatud ja ei panegi niiväga tähele ja see ei tekita mingeid erilisi tundeid, kuid millegipärast see teadmine, et midagi suurt on lõppemas ja jääb nüüd igaveseks unustustesse ja ei tule enam kunagi tagasi tekitab sellise ebakindla ja tühja tunde. 

Väga paljud inimesed teevad aasta kokkuvõtteid just nüüd ja praegu oma saavutustest ja kordaminekutest. Teevad kokkuvõtteid jaanuarist detsembrini. Mina teen kokkuvõtte pigem septembrist augustini, ja püüan end hetkel veenda selles, et midagi pole muutumas ja ma saan samamoodi jätkata kõiki oma pooleli olevaid asju ka pärast seda, kui aastanumber on vahetunud. Lisaks teevad tagasivaated pigem kurvaks, kui õnnelikuks, mida aasta lõpus, kui tulemas on tähistamine pole ju tarvis.

Ma olen ilmselt üks väheseid inimesi, kes arvab, et jõuluvaheaeg on liiga pikk. Minu meelest see katkestab aasta keskelt ära liiga pikaks ajaks ja kuidagi pool motivatsioonist läheb sellega kaotsi. Mõtted ja eesmärgid muutuvad kaugeks ja ähmaseks, kuna vahepeal on nii palju aega, kus ma ei puutu kokku oma eesmärkidega. Kooli ajal on mõtete ja ise enda koos hoidmine ja vajaliku välja filtreerimine kuidagi kergem.

Ma ei sea endale uusaastalubadusi või erilisi eesmärke, mida just see 2015 aasta peaks minu meelest täitma. Oma vaimus elan ma juba pikemat aega aastas 2015, sest kõikide raskete ja pikkade tööde väljundid on just seal, tulevikus, mind juba ees ootamas. Mina,vastupidiselt ehk mõnele teisele loodan, et uus aasta ei too kaasa eriti suuri muutusi ja et kõik kulgeks edasi muutusteta, rahulikult ning ilma eriliste tagasilöökideta. 

Ma soovin teile lugejatele ilusat vana aasta lõppu ja et te saaksite kõik oma mõtted enne uue algust selgeks mõelda. Soovin teile rahulikku ja ilusat aega. Hoidke ja väärtustage sõpru, peret ja oma inimesi, nemad loovadki elust selle, milline ta hetkel on. 

***

Väikese loominulise kriisi tõttu on jäänud blogisse ja ka luuletamisesse natuke üle kuu ajaline paus. Ma ei tea, millest see tuleneb, kuid iga kord, kui ma istusin arvuti taha maha mõttega, et nüüd on aeg teha uus blogipostitus, siis ei ilmunud ekraanile ühtegi sõna, mis oleks kannatanud ilmavalguse nägemist. Ma loodan, et see aeg on nüüd läbi. Mitte kirjutamine on ootamatult häiriv. 

***

PS!

Väike update oma näidendi koha pealt. Esimene etendust toimub küll Telliskivi Loomelinnaku rohelises saalis 23.01.15 kell 18.00, kuid teine etendus ja võibolla ka kolmas toimuvad RaM koolis, veel teadmata ajal, kuid jäävad jaanuari lõppu. Muidu on see jõudsalt valmimas ja näitlejad teevad väga head tööd :)

***

PS 1.2!

Kui kellegi on mõnda head raamatut soovitada mulle lugeda, siis palun võtke ühendust, ma olen ilma raamatuta juba päris kurb :(

**

Haldjas

Ma nägin jälle
Ühes ilusamas paigas
Haldjat, nagu laulab Tätte
Kuid minu oma tiibu ei jätaks
Vaid seal kaugel,
Nagu läbi klaasi
Mängeldes ta ikka ja jälle
Ööst öösse naeratusi jagab
Hommikuti põrkan vastu klaasi
Haldjas lendab ära
Unedemaa võludesse kaob
Lõpetamata jäi aegade valss.

***

Sinud#9

Mu südame sa täidaks
armujoovastusega
Kui ütleksid, et oled sa Montecchi
"Veel kolm sõna, kallis Romeo,
siis tõega headööd!"
Ütleksin siis
Kuid minust Juliat ei saa
Ei iial
Ma olen loodud olema Rosaline

Jällekirjutamiseni!