Sina

Sina#27

Teen sulle pai ka mägede taha
soodest ja sildadest hoolimata
sest sõrmi libisemas üle su naha
ei saa ma jätta kogemata

soojust vahel ikka näen unes
sellist mis ahjudest iial ei tule
kuid päeval süda on kahlamas lumes
ma mõtlen miks ootused juba ei sure

kas ükskord koidab päev
kui saan ma rahulikult lennata
kus kogu ilu kuulub mulle mida näen
ja hapnikust ei jäta poolt sul hingata

Sina#26
(originaalis Sina#11.1)

Sa oled igavene minu luules

Ja oled ka siis mu juures

Kui jätad hüvasti sa varsti

Siis jooksen õnnest tühjaks,

Vajan arsti

Kuid ikka sa lähed sest elu nõuab nii

Sa oled ju õnnetu armastuse ahelaist prii

Öeldi et see on „Kajaka“ motiiv

Kuid sinul teine on siht

Minna kogeda üht

Seiklust nimeks päris elu

Kuhu mina eal ei kuulu.

Sina#25

vabakäigu südamevang

tuled

lahkud

oled mu unedes

öödesse peitsid end

miks kimbutad mind veel

painutad mu ideaale

muus paned pettuma

mus paned pettuma

mind

oled mu hingetartu

kakssada kilomeetrit igatsust

kuid ka mälestus sinust

on vähemalt kaks kalamaja 

ja neli kohvitassi

puhast õnne

Sina#24

tillukeste haldjate osavad sõrmed

on voolinud sulle kauneima näo

inglite puudutusest on su hääl ja vaim

ise muusade poolt hoitud

oled kaunim kui talvehommikune lumehelves aknal

ja kuum kohv jahedas öös

oled kaunim ku viiulimuusika

ja kindlasti rohkem väärt kui mu armetud sõnad

oled päikessillerduse karva

fantastiline valgusemäng

tähetolmust sündinud hingeiluideaal

väikeste sõnade jaoks liiga suur 

ja lihtsalt nii nii hea

valutan füüsiliselt su kaelustuste puudumisest

ma olen mittemiski

sina tood mu mõttetusse mõtte

ja tülpimusse vaheldust

sa oled kellegi teise hommikune musi 

ja piimaga kohv

sest sa ei jaksa jahtumist oodata

must kohv sobiks su olemusega paremini

tumeduse puhtuse suhkruta ilu

ma tahaksin su detailid üles maalida

pildistada, panna muusikasse ja kirja

tahaksin su talletada

oled käsikella kõla

ja pianissimos vasaku pedaaliga klaverisoolo heas akustikas

tahaksin olla sulle korraga

Bach ja Under

Picasso ja Maya Sebastian

ainult sulle tahaksin olla

muidu tekib tunne

et tahaksin 

oma elupäevad

ära anda

Sina#23

teisel pool teed

või teisel pool vett

ma ikkagi tunneksin ära

liig kallis on mul' see hetk

et lühinägelikkusele see kaotada täna

sa vaatad aga ei näe

ja parem ongi

sa naeratad sest küsin miks kingid mul neid nii vähe

aga sa ei tea

ja parem ongi

kirjeldamatu kentsakus

ja soe tume oreool

sinuga tunnen end kodus

õnnelikuna viimaks

ja südames on kõik korras

mujal on lihtsalt

puder ja kapsad

Sina#22

mul ei ole ainsamatki soovi

kellelegi kuuluda

või saada kellegi omaks

nagu sa lemmikraamatutele sosista

salaja poes vaikselt

"Ole minu!"

mul pole vähimatki tahtmist

kaelustada kellegagi

nagu sa oma kaisukaru kallistad

ja ma ei taha tunda kellegi sooje sõrmeotsi

suvel üle oma päeikesest kuuma naha

nagu ma saan kuulda su hingeõhku

jäiseid veepiisku lumes paitamas

ei hooli ma karjaselauludest

need ei saa kunagi olema nii ilusad

kui su sõnad roosa kirsiõie sarnaselt suult

ma ei tahagi olla kellegi oma

see ahistab ja paneb naerud vägisi

nuttudeks muutuma

ma olen enda oma ja ei lase kellelgi 

end tuulega laiali puhuda

et saaksime koos eimiskid olla

kellelegi kuuludes iga kella tiksumisega

rebitakse iseloomu küljest üks tükike ära

ja mätsitakse asemele tsemendisarnast mörti

ma ei taha kellelegi kuuluda

ka iseendale mitte

aga sinu oma oleksin alati

kui sa mind vaid endale võtaksid

Sina#21

miks on nii meeletult raske 

lahti lasta sinu hingest

kui kunagi ei kuulunud sa minule

miks on see tohutu kurbus mu sees

kui mõtlen sulle

ja kuidas varsti sind enam ei näe

miks oled sa pugenud

sügavale mu südamesse

ja sulgenud tabalukuga

miks vaevab mind seerahutus

ja sina täitsa aimduseta

vaatad otsa sinisilmi

sul pole karta igatsust

ei sooje mälestusi

su jaoks ma olin

aeg, mis seljataha jäi

miks uppuda ma silmavette

ikka veel ei saa

ja kogu kurbus minu sees on kinni jäänud

miks vangistad sa mind

nii armu, kurbusesse

miks tahab süda sind 

Sina#20

Paari päeva pärast on viimane hüvastijätt

ei näe siis enam sind eal

ja ei saanudki anda sul suud

hoida su kätt

ning enam ei puhka pilk su peal

viimast korda veel su naeratust näen

hüvasti muusa, mu lind

nüüd lendadki ära, nüüd läed

pole kellestki nii palju hoolind.

Kuid minust puudust tundma sa ei saa

läen meelest, ei igatse mind

kuid jääda raske siia on sinuta

ma ei armasta, vaid jumaldan sind

ära külastades kiusa mind unedes

ei taha sind igavesti meenutada linnatuledes

ja tuules ja kuus

kuid koht sulle alati on südames

ja minus

üks aasta

24 luuletust

igvene jälg

sa ei sure kunagi.

Sina#19

Arvasin, et olen sinust juba saanud üle

pugenud välja lummuse lõngakerast

kuid võttis see vaid ühe pilgu

su ebaperfektsetele veresoontega kaetud kätele

ja maalilisele näole,

kui sa nii kergelt punastama hakkad

see võttis vaid poolteist naeratust

ja sa tulid tagasi kõigist neist

kohvikeeristesse kadunud mälestustest

Sa tulid tagasi neist talvistest õhtutest

lukustatud sahtlis mu peas paiskusid valla

kõik sinised linnud lendasid laiali

nüüd näen ma jälle sind

oma hommikukohvis

õhtutees

ma näen sind linnulaulus

ma tahtsin niiväga unustada ja mälestused lukustada

kuid pole midagi mida ma tahaks rohkem

kui lihtsalt libiseda üle su naha

nagu tuuleiil

uppuda su magusasse lõhna

kui elu mõte on otsida ilu

siis minu eluilu jalutab hetkel

tagasi vaatamata

seitsme maa ja mere taha

Sina #18

miks olen ma see sama süsinik

mis oled sina

miks olen ma see sama vesi

miks ei ole ma sama vaim

sama mõte

ja miks oled sina

sama soojus teisega

hoides käest

samalt süsinikult

samast veest

miks minu süda peab lööma teises rütmis

naeratuse sümfooniast saab kakofoonia

ja minu soojus on teine

miks ei saa ma oma silmi sinult lahti

ma ju tean

et oled teine soojus

teine käsi hoiab sinu käest

teine on su südamega unisoonis

Sina#17

Sa oled nagu kõrs täis metsmaasikaid 

Sa õhkad lootusest ja õnnest 

Ja siis oled sa korraga läinud. 

Ma ei suuda enam sulle kirjutada ilusaid ridu, 

Sest ma ei tunne enam ennast ära 

metamorfoos on negatiivne 

Ma vaatan end kõrvalt ka küsin, 

Kas see ongi kõik, mis mu elu on? 

Mu elus puudub ilu, 

Puudub vaheldus ja tunded, 

On vaid üks ühtlane keskpärasus 

Ja halb suusailm. 

Ma tean miks sa vaatasid kõrvale, 

Kui mina vaatasin otsa. 

Ma tean miks sa ei naeratanud tagasi, 

Kui ma meeleheitlikult püüdsin sinust muiet välja võluda. 

ma olen keskpärane eikeegi 

mind polegi tegelikult olemas 

Aga sina oled jäänud 

ja paned mind veel halvemini tundma 

Ma olen andetu, 

Ma ei oska sõnu lükkida ritta 

Nagu maasikaid kõrrele. 

ma saan raamatute sõnumist valesti aru 

Panen nad enne lõppu juba põrandale, 

Keskelt lahti, rikun raamatu austamise seadust. 

Lamades tuletan veel korra meelde, 

Milline sa oled oma maasikate sarnases ilus, 

Ja miks ma sind enam ei tahagi näha 

Ja siis mõtlen, 

Miks surm mind juba ei võta.

Sina#16

Muusikud väänavad noote

Luuletajad sõnu

Metallurgid väänavad traate

Vōimlejad kontide väänamisest tunnevad mõnu. 

Mina väänan sydant

Sinu kujuga lohk on tekkinud sisse

Vasakule poole ja veidi yles nurka

Igavene deformatsioon

Ja sa isegi ei aima 

Et ühest puudutusest

Vâändus syda sinu järgi kõveraks. .

Sina#15

Oled päike, oled tuul

Oled kurbuse maitse mu suul. 

Soolane mõrkjas maik

Või mustal seinal valge laik. 

Oled õnnetu lootus

Tahaks olla su kampsun kootud

Vanaema poolt

Roheline ja soe ma kannaksin hoolt. 

Su eest.

Sina#14

Vaikus meie kahe vahel

Nii piinarikas pikk on olnud

Nii suur on kallistada tahe

Kuid julgust pole mul veel tulnud

Su hääle kõla juba ammu ei hellita mu kõrvu

Ja su puudutuse soojus on meelest läind

Veel su nägu meelest minna pole jõudnud

Olen Sind mööda hõljumas olen näind. 

Oled mu õnne lätteks,

Külm karge värske põhjavesi

Lendad haldjaks mind siia jättes

Olen yksi keset tuhandeid inimesi. 

Kuid ei mõtle ma muule

Tahaks hoida su saladusi soojas

Tahaks paitada su ilusat pead

Seista rannas kui päike on loojas

Ja vaadata kuis sõnu sa sead. 

Ma tean et oled vaid unistustemaa

Kuid ikka sa tikud mu pähe

Armastusest sinu vastu ma lahti ei saa

Enne kui viimaks sa täielikult ei lähe. 

Siis ei näe me kunagi enam

Pole su juukseid, su silmi

Ma jään mõtlema kas yldse oli see ilmsi?

Kas mõne naeratuse ajal ma sul meenun?

Kas igatsed sa mind?

Sina#13 

Su ilu peitub nooruses

Ja noorus sinu ilus

Sind armastan vaid kaugelt

Kui puudutad mu südant

Kui võrgutad mu meeli

Oled salaja vaatamiseks 

Väikeste naeratuste imeilus hõbehelge. 

Pilkude riivamise meloodia. 

Oled taevaliku iluga sinine lind

Su hingetõmmetest õhkab luuleridu

Kuid lähemalt kardan et ei armastaks sind

Ei pooltki nii palju, mu hingepoeet

Käeulatusest oled millimeeter väljas

Oled minu keskpärane näitleja 

Minu meessoost Sibyl Vane. 

Sina#12

mu meeled on su hingesuudluste puudusest roostes

kõrvad igatsevad su kõmisevaid sõnu

nina igatseb su soojuse lõhna 

tean et kõik see on loll ja mõttetu

kuid ratsionaalsusest lahti öeldes on mõttetes mõnu

südant sundida ei saa ta teod on tõkketu..d

pean sind jaburaks

ennast veel jaburamaks

kui sind nägin juba siis tundusid veider

kuid nii ilus oled

näen 

ohkan 

kahetsen

pööran pilgu

oled totter idee mu peas

tegelikult oled ju tavaline

üks kõigi teiste seast

aga südamesilm on valikuline

näeb mida tahab 

mida õigeks peab

olen kahe tule vahel

üks tulistab kajakaid

teine on mõistus

ise olen tühi kest

merest uhutud teota karp

sina

seni kuni veel oled

oled mu südamesilma lemmik

tee talle haiget

vahel teda hellit'..a

sest kui sind enam pole

siis peab südamesilm

tahes tahtmata

edasi liikuma

Sina#11

Ma tean et oled minu ingel

Sina oledki mu sinilind

Kui kurbus rusumas mu hinge

Kuula vaikides ära mind.

Kümmekord kiiremini süda

Rinnus tuksub sinu pilgust

Hingetuks mu lööb su ilu

Silmi pimestab su hiilgus

Armastan sind kaugelt

Et valu tundma ei saaks

Vaid unest avades silmalauged

Tean et oled vaid mu unelmaks.

Mu meelt sa muudad

Mängid tunnetega pilli

Nendest tokaatasid luua suudad

Ja mu südamest kasvatad lilli

Laulavad su sõnad huultel

Tundmatut šansooni

Su ihuga kokkupuutel

Liblikad täidaks mu veresooni

Ise üldse mitte püüdes

Annad elujanu mul

Kui lahkud sind ma järel hüüdes

Jookseks nagu hull

Ma nutaks krokodillipisaraid

Kuid ise oleks hiir

Ja upuks noisse kohapeal

Kus lasub eesti merepiir.

Su oreool mind lummab

Oled kirsitubakas

Su headus lähemale tõmbab

Sind puudutaks kui lubataks

Oled nagu päiksekiir

Ja mina olen kilplane

Sind püüan linast kotiga

Kuid koju tulles avastan

Ma olen teinud tühja tööd.

Sina#10

Mu südame sa täidaks

armujoovastusega

Kui ütleksid, et oled sa Montecchi

"Veel kolm sõna, kallis Romeo,

siis tõega headööd!"

Ütleksin siis

Kuid minust Juliat ei saa

Ei iial

Ma olen loodud olema Ophelia

Sina#9

Sa meenusid täna mul taas

Ja sa pole sugugi muutunud

ikka sama müstiline ja imeline sina

Sa suudad mind endiselt võluda

Väikest tühist märkamatut mind

Sina, geniaalne imeilus muusa.

Sa peadki alatiseks jääma

Mulle kättesaamatuks

Et saaksin igavesti

Sind kaugelt imetleda

Teiste inimestega mul meenuvad laulud

Sina oledki viis mu peas

Naeratuste ja pilguvahetuste harmoonia

Taustaks sinu hääl ja haldjate laul.

Sina#8

Sa oled minu Teine hingamine

Tood tagasi mu elujõu

Vaid yhest pilgust selleks piisab

Mu huuled tukslevad 

Su andmata armuavaldustest

Igavesti jääd vōlgnikuks mu ees 

Kui tagasi ei saa ma

Pilke sinult, naeratusi, 

sinu naeratus on väärt

Tuhat sõna rohkem kui pilt

Ma tahaksin lugeda sind kui raamatut

Armastada iga lehekülge

Õppida pähe ja kanda kaasas

Ma tahaksin lugeda su mõistust

Et endale teha haiget

Et lasta lahti kujuteilmaist

Sa iial mu omaks ei saa

Lase mul olla su jumalikkuse ori

Muusa ära jäta mind

Või muidu kaob mu loome

Sina hoiad elus

Kunsti kui ka mind

Sina#7

Sa olid täna nii ilus

Sa olid just see, mida olin oodanud näha

Sa olid imeline

Sa olid nii vōrratu kui sind viimati nägin

Ja see on natuke kurb

Et sa ise seda ei tea

Sa olid täna nii ilus

Sa olid vapustav

Sa sulatasid kõik mu müürid,

Mis just sulle olin ehitanud 

et mu südamesse sa ei pääseks

Kuid ikka sa purustasid need 

Sa paned mu ohkama 

Sa muudad mu mõttemaailma nii meeletult

Sa paned kõik muu ruumis kaduma

Sa olid nii kaunis, paeluv

Ja meeletult ilus. 

Sina#6

Ma nägin sind öösel unes,

sa vaatasid mulle silma ja seejärel

sa sulasid üles, 

sa muutusid vedelaks värvide massiks,

mis vaikselt vajus vastu maad,

su nägu oli nii ilus, 

kuni sulas ja moondus.

Su sulamine hirmutas.

Nägin sind öösel unes,

sa naeratasid mul'

ja jooksid udusesse öhe,

oo kättesaamatu muusa,

kuupaistest toituv haldjas oled vist,

või ehk ritsikate laulust sööd sa kõhu täis,

ma nägin sind unes kui viirastust,

minu luuletustes oledki

hologramm-kaasus. 

Sina#5

Sa oled täiesti kohutav,

sa oled nii meeletult kohutav,

et sellest on võimatu mööda vaadata,

paeluv ingellik saatan.

Sina#4

Sa ei anna mulle hetkekski rahu

Su silmadest peegeldub meeletu headus

Ja su mõistus on kui raketiteadus

Kuis nii kütkestav sa oled, anna mul aru

Ja too pähe selgus mul’,

Miks iial mu mõtteist ei lahku

Lase mul olla sinu

Lase mul olla sinu

Lase olla sinu

Lase mul olla su

Lase olla su vaimu embuses,

Kallista mind sõnadega

Kalla mind üle mõtetetulvade

Sooja soolase veega

Hellita mind oma sõnade muusikaga

Lase mul olla sinu mõtete kindlate käte vahel.

Sina#3

Kallis Sina,

Ma rohkem Sinust ei kirjuta,

Ütlesin ma, ja juba kirjutan

Paha, silmakirjalik mina.

Sa lihtsalt oled üles tähendamiseks nii õige

Sinust jätkub luuleainest

Mitmekümneks poeemiks.

Sinust kirjutamine on kui kõrvalepõige

Elu reglementeeritusest ja läbinähtavusest

Sa oled kui tuul,

mõjutamatu, salapärane ja meeletult ilus.

Kirjutangi sinust,

Kättesaamatust ja kaugest,

Justkui kirjutamine tooks su lähemale.

Sina#2

Ma jälle kirjutan sinust

pikka aega on möödas

mil viimati mõte sinust kohtus

paberil grafiidipuru sahinaga.

Kes teab, miks sinust kirjutan just

võibolla sa polegi nii erinev minust või

ehk näen vastandit endale ma sinust.

Ei tea, miks miski mõtted jälle sinuni tõi.

Jah, jälle sinust kirjutan ma,

ja loodan siiralt, et sa ei tea,

või kui siiski, siis mul andesta.

H.

(Sina#1)

Ta vaatab kaugelt

Vahel harva naeratab

Vaikselt kõiki spekuleerib

Peas ideid ta kalkuleerib

Ta harva kingitud naeratus

On rohkematki väärt

 kui mõne teise sada viis

sest ta neid nii harva jagab.

Tema soe salapära

Võlub igaühe ära

Uudishimu võtab võimust

Tahan näha tema sisse

Hingesoppide kapinurga taha

Siis tema mõtetega võime kõndida

 öhe imelisse.