Sügise tuntava kestmise mõju ja miks käia kunstinäitustel

***

Kui kolemagus on see aeg,
Käed pole veel sul kurekäpad
Ja saad kinni võtta oma pehme käega
minu väiksest kurvast näost.


Veel ei külmu pisarad,
veel ei ole lumehelbeid sinu mantli krael.
Kui nukrameelne on see ilm
ja kui kurvameelne sina.


Siis tuleb ka lumi
Tuleb südametu külm
nüüd külmuvad pisarad
Nüüd su käed on kurekäppades
huuled on katki.


Huultel külmuvad pisarad
mälestused veel on,
lumehelvestes su mantli krael.

***

Kuna käes on sügis, on tihtipeale õues pime ja tuuline, päikest pole juba ammu näha olnud.

Aga minumeelest on seegi omaette ilus, kõik need langevad lehed. Väikesed asjad on ka need lihtsalt kingitud naeratused mossis nägudega inimestele trollis või kallistused tuttavatele. Väikesed head asjad on soe kohv ja tükike shokolaadi. Kultuuriminutid neljapäeviti. 

***


Ma käisin Vene Draamateatris vaatamas tükki "Mängurid", see oli imeline. Esimesest poolest väga palju aru ei saanud, kuna mu vene keel pole just parim, kuid see ei seganud. Lisaks sellele loole, mis maha mängiti oli meeletult panustatud kostüümidesse, lavakujundusse, rekvisiitidesse ja isegi valgustusse.See oli tõesti üllatavalt hea


***

See oli küll algselt minu hindeline kirjutis ja tagasiside meie valikainest minu õpetajale, kuid ma otsustasin,et see tuli päris vahva ja tahtsin seda ka teiega jagada. Võibolla mitte nii supermegalahe, aga ma loodan, et vähemalt kellelegi see meeldib :) 

Võibolla innustab ehk isegi näitustel käima, ma luban, see on üks imedemaa.

Minu lemmik kõikidest külastatud näitusest on vaieldamatult ja ületamatult Flo Kasearu majamuuseum. Mitte miski ei suuda võistelda sellega, kui näha, kuidas kunstnik ise räägib nii siiralt ja avatult oma elust ja loomingust. Ei teagi, kust otsast nüüd kiitmisega alustada.  

Kõigepealt, kui me sinna maja ette jõudsime, siis juba see aura ja olustik meeldisid mulle. Kui me astusime uksest sisse ja esimene asi, mida me nägime, oli trepi asemele ehitatud liumägi ja see äratundmine lapsepõlvest, mis meil Leenaga tekkis, seoses sellega, et „Muumioru lugude“ ühes episoodis ehitab Muumitroll endale koju samasuguse, oli niivõrd vapustav, lapsepõlveunistus näha seda liumäge päriselt sai justkui teoks. Muidugi pärast, kui Flo oli rääkinud sinna juurde selle loo, et miks selle teose nimi on (tõlgituna) „Elu on lühike“ ja nähes, kui suure kiirusega sealt tegelikult alla sõidab, võttis see kogu teos hoopis uue ilme minujaoks, kuid see oli samamoodi suurepärane, mulle meeldis see idee, kuidas elu kulgu saabki kirjeldada kui liumäge, mis vastavalt kallakule kulgeb kas kiiremini või aeglasemalt. Inglise keeles on ju ka ütlus: „Life is like a rollercoaster“, päris Ameerika mägi see polnud, aga minu jaoks lõi kuidagi sarnase paralleeli.

Edasi liikudes jäi mulle silma ka see kipsist kuju, millel oli Flo enda nägu ja ujumismüts peas. Mulle meeldis see mõte sellest, kuidas ta üldse oli loonud majamuuseumi oma eluajal ja kirjutanud tavapärastele esemetele juurde sedelid stiilis: „Flo Kasearu krohvitud sein“, kogu see humoorikus aga samas ühiskonnakriitilisus sellest, kuidas tavaliselt suuri tegijaid ja nende tegusid austatakse alles siis, kui tegijat enam ei ole, kõik see tundus minu jaoks nii õige. 


Mulle siiralt meeldis ka video tuletõrjeautost, mille jooksul see aegluubis sõitid, vilkurid töö, aga maja kustutamiseni ei jõudnud, ma ei arvanud, et see oleks olnud liiga pikk ja ma olin päris kurb, et me seda lõpuni ei vaadanud, minu jaoks oli täiesti geniaalne teostus nii aktuaalsele probleemile ja lisaks see, kui hästi ta oli sõnastanud pealkirja „Me oleme teel“ oli nagu rusikas silmaauku sellele teosele nimeks. 

Mulle meeldis ka tema siirus ja julgus esiteks need hirmujoonistused sellest, mis majaga juhtuda võib ja see jutt sinna juurde, mida ta rääkis, kuidas ta tõesti kardab selle maja pärast, kuid samas ta saab aru, et kuna maja on nii vana, siis sellesse ei tohiks niimoodi kiinduda, sest see nii või naa laguneb ja midagi pole parata.

Õues olev suur installatsioon maalist, mille nimi oli „Tsunami“ oli ka täiesti vapustav, aga ilma selle jututa seal juures poleks see taaskord olnud väärt natukestki sellest, mida see nüüd on teades seda lugu, et Flo paigaldas selle sinna, sest tema naabermaja ei sobinud ümbruskonda ja ta ei soovinud seda igapäevaselt aknast näha.

Flo Kasearu humoorikus ja see kuidas ta  ka ütles, et tema võtab kunsti läbi teatava huumori meeldis mulle, üks ta teostest, mille reklaamklipp jooksis tal keldris meeldis mulle. Kuidas kunsti tuleb pidevalt toota ja liinitöötajad toodavad igapäevaselt ilusat kunsti lisades aegamisi purgile aina uusi ja uusi rosette. Geniaalne!  Muidugi ka see lugu, mis ta rääkis sellest, kuidas ta oli pannud oma elutuppa samasuguse piirde, nagu on teistes majamuuseumides ja siis ise teinud igapäevaseid tegevusi selle lindi teisel poolel ja lasknud vaadata külalistel „kunstniku reaalset igapäevaelu“. Selle vaikne humoorikus ja pilkav alatoon on hästi peidetud, kuid samas piisavalt nähtav.

Muidugi mulle meeldis ka see maja üldiselt ja see ajalugu, kuidas see oli tema esiisa ja –ema ehitatud maja ja kuidas see tagasi tema kätte jõudis. Muidugi mulle meeldis  ka see, et hetkel elavad seal teistes korteris tema sõbrad, teised kunstnikud, see tundus kuidagi nii armas ja kuna me neid juhtusime sisse tulles ka nägema siis see lõi kuidagi tõesti sellise tunde, et selline kunstnike eluviis ja olemine on reaalselt olemas, mitte ei ole ainult kauge unelm ja mingi jutt, mida räägitakse tõsi olevat. See eluviis on reaalselt siin samas ja olemas, täiesti kättesaadav. Ma olen alati tahtnud kohata inimest, kes elab täpselt nii, nagu mina olen unistanud, et võiks elada. Flo Kasearu tõestas mulle, et unistused saavad täituda. Elu on rohkem täiuslik elades seda nii, nagu elab tema, kui kuidagi teisiti. Ta innustas mind tegelema just sellega, mis huvitab mind ja mitte pürgima nendesse maailmadesse, mida surutakse ühiskonna poolt peale.

Ma olen õnnelik, et Flo Kasearu ei jäänud ainult maalimise juurde, milles on tema kraad, vaid väljendab end kunstiliselt nii, nagu sellele konkreetsele teosele sobib. Nii on ta kunstimaastikul nii Eestis kui ka välismaal kindlasti väärtuslikum, kui ta oleks ainult maalides. Juba ainuüksi pisike teos „Hiir“, mis kujutab endast LED ekraani, millel jookseb sõna HIIR edasi-tagasi on nii imekspandavalt hea, et ma olen kindel selles, et tema teeb veel suuri tegusid.

Flo Kasearu on just see kaasaegne kunstnik, kes lükkab ümber väited sellest, et kaasaegne kunst on läbimõtlemata ja üle jala tehtud. Igal tema teosel oli lugu ja kindel sõnum, mida sellega edasi anda. Flo Kasearu on fenomenaalne!

***

Apolloni auks

Üks naine ütles mulle, театр, это жисни!
Ja kui nad viimaks pärast lõppu
Juubeldades tõusevad püsti,
Aplodeerivad sulle ja viskavad lilli õhku,
Siis saad aru, et näidelda on hea
Ja draamat kirjutada veel parem.
Ja kui pärast "Hamletit" võtad kinni peast
Ja hyyad: "See lõpp on nii vale!"
Siis tead, et teater ongi elu
(Ja elu on teater)
Ja kokku kõik see melu,
Kaskadöörid, valgustajad
Kostümeerijad ja rõõmuhõisete kaja.
O tempora, o mores,
Teen kindlaks juba homseks,
Et Eestist teater otsejoones,
Ainsaks traditisiooniks saab ja kombeks.
ME TOOME VEEL AJALOO TAGASI!


Peatse jällelugemiseni!