Kolmapäevast pühapäevani toimus mu elus meeletult palju erinevaid häid sündmusi, näiteks kolmapäeval täiesti spontaanselt liitusin ma koos Marianniga Rahumäe põhikoolis aset leidva näiteringiga. Neljapäeval käisin oma luulet esitamas suurele luuletajate hulgale kirjandusõhtul Viimane neljapäev ja sain ka positiivset vastukaja. Reedel nägin ma muusikali "Ooperi fantoom", mis oli muidugi fantastiline ja filmile väga sarnane. Lavakujundus oli niivõrd keeruline, et see veidi isegi röövis liialt palju tähelepanu näitlejatelt ja tantsijatelt, aga no see kes selle välja mõtles pidi olema ikka väga geniaalne inimene, ma pole nii keerukaid konstruktsioone veel näinud, viimasepeal inseneri mõtlemine!
Pühapäeval oli aga minu jaoks selle nädala tippsündmus, nimelt sai esimest korda kokku valitud seltskond noori, andekaid ja kohutavalt armsaid inimesi, kes tulid, et aidata mul lavastada minu kirjutatud näidend "Mida me teeme, et elada homseni". Mul pole muud öelda, kui minu kõige suuremad tänud, et nad on nõus näitlema projektis, mis võib potentsiaalselt täiesti läbi kukkuda, oma vabast ajast, lihtsalt niisama. Ma olen ääretult tänulik. Muidugi olen ma lisaks näitlejatele tänulik ka kõigile teistele, kes on oma sõna ja mõttega mulle abiks. Aitäh, et aitate mu unistusel teoks saada. Mind on tõesti õnnistatud, et mu ümber on hulk häid inimesi.
**
Oma näidendi pealkirjast lähtudes ma olen sel teemal veidi mõtisklenud. Näidendis on seda mõeldud selles kontekstis, et kuidas inimesed oma elu juhivad, et ühendada enda armastatud eriala raha teenimisega ja kas see üldse on võimalik, või on kõik kokkuvõttes üks tuim töörügamine. Ma hakkasin mõtlema, et öeldakse: "Tee mida sa armastad ja sa ei pea elus ühtegi päeva töötama", kuid ma kardan, et ehk tehes midagi, mida väga armastad, see võib muutuda rutiinseks ja selle ilu kaob? Ja siis see ongi tuim töö. Ma muidugi ei tea, kui tõenäoline see on, kuid juba see, et see võimalus on olemas, teeb kurvaks.
Lisaks veel seda, et ega me kunagi ei tea, kas see eriala, mida me õpime, hiljem ka kasulikuks osutub, sest kuna on tehnoloogia-ajastu, siis me kunagi ei tea, millal meie töö võidakse asendada mõne roboti või masinaga. Me ei tea, kas tulevikus üldse on vajadus sellise töökoha järele nagu me just parasjagu õpime. Või mis saab siis, kui elu aeg me töötame samas töökohas, kuid mingi hetk meid pole enam tarvis ja siis on vaja otsida midagi uut, mida teha, kuid me oleme terve elu teinud vaid üht ja me ei oskagi endale uut eriala leida.
Kuid majanduslikuks äraelamisest veidi kaugemale mõeldes võiks mõelda sellest, kuidas selle homseni elamisega midagi emotsionaalset seostada. Mida inimesed teevad selleks, et nad tunneksid, et nad on teinud head, mida nad teevad, et ennast hästi tunda. Kui palju on maailmas üldse headust?
Minu arvamus on väga kõikuv selles osas, mõni päev tundub, nagu maailm oleks üldjoontes kohutavalt julm ja heatahtlikkus oleks pigem ime, kuid teine päev tundub, et enamikel on süda ikka õiges kohas ja tehakse küll head.
Lisaks teistele hea tegemisele võiks selle mõttekäigu ajal rääkida ka sellest, kui paljud inimesed loovad midagi, kas siis enda või teiste silmadele/kõrvadele selleks, et elada homseni paremini, õnnelikumalt. Ma imetlen inimesi, kes oskavad tantsida, laulda, mängida pilli ja ei karda seda näidata. Ma imetlen kõiki neid andekaid.
Mida teeme meie üleüldiselt, et elada homseni? Mida me tegime täna, et olla enda üle uhked? Mida me saame veel enne und selleks ära teha? Ma loodan, et me kõik elame homseni, et sellele maailmale midagi head ja ilusat kinkida, sest see teebki elamise ilusaks, teistele inimestele rõõmu tegemine. Kuigi Robbie Williams loos "Let me entertain you" on laulnud sellest, kui kohutav on meelelahutaja töö ja sellest, kuidas selle mõte ongi olla mingil määral lihtsalt kloun, kuid mina leian, et kuna see meelelahutaja roll on alati vahetuv, siis ma leian, et teistele oma looduga rõõmu pakkumine on suurim rõõm, mille osaks me võime iial saada.
Viimaseks ütleks ma seda, et õues on alati ilus ilm, kui su süda naeratab. Ja kui naeratab süda, naeratab ka suu. Kinkige naeratusi, ärge jagage neid liiga heldelt, kuid ärge olge ka kitsid.
**
Ma jälle kirjutan sinust
pikka aega on möödas
mil viimati mõte sinust kohtus
paberil grafiidipuru sahinaga.
Kes teab, miks sinust kirjutan just
võibolla sa polegi nii erinev minust või
ehk näen vastandit endale ma sinust.
Ei tea, miks miski mõtted jälle sinuni tõi.
Jah, jälle sinust kirjutan ma,
ja loodan siiralt, et sa ei tea,
või kui siiski, siis mul andesta.
**
Jällelugemiseni!
No comments:
Post a Comment