Langetame relvad!

Mis siis saaks, kui me enam ei tapaks? Kui igaüks meist nii üksikisiku kui ka riigi tasandil otsustaks, et me ei vala enam verd. Saagu mis saab. Kas me kaotaks nii palju elusid, et olukord muutuks kriitiliseks või saaks ehk vere ja mõõgaga õiglust nõudjad aru, et lähenemine on vale? Alustame millest iganes kiremõrvadest, röövi käigus toime pandud juhumõrvadest kuni usulevituskuritegudeni välja. Mis siis saaks, kui me enam ei tapaks, ei pommitaks? Oleks rumal mõelda et kiusaja kohe ära lõpetab kui ma vastu ei löö, selja pööran ja rahus oma puuelevandiga liivakastis edasi mängiks aga ilmselt igavesti ta narrida ja lüüa ei jaksa. Kumb oleks meile tegelikult parem?

Kumb sünnitab juurde veel kurjust ja kumb vähemalt püüab maailmale armastust juurde anda? Meile on alati õpetatud, et vägivald sünnitab vägivalda, kuid ometi me ei käitu selle kohaselt. Ikka on tarvis teha tagasi, reageerida. Ma saan aru, et kaalul on inimelud, aga kes teeb meist selle õigema, kes peaks teist tapma ükskõik mis põhjusel. On ju ka teisi meetodeid. Pole mina kiusajale elu andnud, pole minu õigus seda temalt ka võtta. Iga muutus toob kaasa ohvreid ja ma mõistan, et lihtne on hävitada vastane, aga nagu näha, ei saa me ka sellega hakkama. Ikka on maailmas meeletult kurjust. Ja kurjus ei tule mitte sellest, et halbu inimesi oleks meeletult palju, vaid sellest, et head inimesed ei tee midagi. Sellepärast saabki kurjus võitu. 

Võtame väiksema mastaabi sest tegelikult ma ei taha rääkida mõrvadest sest see on lihtsalt liiga räige kui palju roimasid toime pannakse. Võtame mõõtmeks sõimamised ja salvamised igapäevaelus. Kui meile tehakse halvasti, saame kurjaks, öeldakse halvasti, mõistame valesti. Me saame pahaseks, tihtipeale tahetakse, et tegija vastu kannataks ja et ka tal oleks valus. Muidugi alati pole õige, et targem annab järele, sest vastasel juhul võib mõni õppetunnita jääda, kuid ometi pole tarvis kätt tõsta ja ka sõnadega salvata mitte. Alati saab öelda ilusti, alati saab teha selgeks paremate sõnadega. Südametunnistusele koputab tihtipeale ilusti öeldud tõrelemine rohkemgi kui lihtsalt sõimukisa. 

Mis siis saaks, kui me püüaks anda endast kõik, et anda välja ja jagada headust nii palju kui vähegi vōimalik? Sellepärast ei pea muutuma arulagedaks ja mitte hindama olukordi adekvaatselt, lihtsalt välistama suunatud halva tegemist. Saab olla karm, kehtestav ja absoluutne ka ilma ühegi tilga reaalse ega ka hingelise vereta. 

Meil on siin Eestis olnud viimasel ajal hästi, meie riigis pole kuulutatud välja eriolukorda ega pole meil ka kuritegevus meeletult kõrge. Aga alati saab paremini. Panustamist saab alustada väikekodanlikult naeratuste, heade sõnade ja ilusate mõtete väljaütlemisega. Nii võime päästa niimõndagi. Ja kui midagi enam teha pole, tuleb lihtsalt laulda, sellega oleme me juba tuttavad!

Mis siis saaks, kui kellelgi poleks enam sõjaväge ega kaitseväge. Kui kellelgi pole väge millega rünnata, pole vaja ka enam millegi vastu kaitsta. Mis siis saaks, kui me enam ei tapaks?

Kuri kuninganna ei pea surema, kurja kuninganna peab kasvatama heaks. 

***

Liikudes temaatiliselt veidi edasi kuid jäädes ikkagi kindlaks oma sinisilmsele maailmapildile kus eksisteerib ideaalilähedus. Mu eelmises postituses on juttu sellest, kuidas päästa maailma läbi taaskasutuse. Selles on juttu, kuidas päästa maailma läbi hingeheaduse. Ilmselt mu sõnad ei tähenda just eriti paljudele midagi, kuid siiski. Kasvõi mõnigi teist ehk teeb pärast kellelegi teisele midagi isetult head ja ilusat. Miks pole heateod meile loomupärased ja iseenesest mõistetavad? Miks on alati oluline omakasu? Miks meil pole teiste jaoks aega? Kuhu see aeg kaob? Miks me imestame, kui keegi tōstab üles maha kukkunud asjad või avab meile ukse? See peaks tulema maast madalast juba emapiimaga, et selleks, et armastada iseend, tuleb armastada ka teisi enda ümber. Ja kui ma ütlen, et hea tegemine peab olema iseenesest mōistetav ei mõtle ma, et kui keegi teeb head ei peaks olema tänulik. Muidugi peab, alati peab tänama! Kui me jõuaks sinnani, et "palun" ja "aitäh" ei tule vâlja ainult suure kangutamisega ja head tehakse ainult selleks, et midagi head vastu saada või näida kellegi jaoks parema inimesena, siis oleks maailm ilusam. Kingi mõni naeratus, ilus sõna või lilleke. Ei võta tükki küljest. Jagatud rõõm on poole suurem. Jaga headust ja rõõmu!

Armasta. Siis on Jeesus Kristuse tegelik sõnum läinud täide. Vähemalt minu interpretatsioon nii tema kui messiase kui paljude teiste kultuuride usuliste eestvedajate tegelik sõnum on mitte tappa, mitte teha halba vaid armastada ligimest ja olla vooruslik ning hea. 

***

Ma kingin teile

Kotitäie armastust

Ja kaks pisarat

Kummassegi pihku

Et vahel saaks õnnest nutta

Ja kurbusest pühkida pisaraid

Vedada näpuga läbi

Aknaklaasile tekkinud

Veetilgarägastiku

Ja tunda, et maailm hoiab süles

Ja ma kingin teile rõõme

Et oskaksite neid eristada

Tavalistest hetkedest

Ja õigel ajal mõne poetada. 

Viimaseks kingin teil vaikuse. 

Lihtsalt vagusi olemise

Lihtsalt vaata kui ilus on. 

***

Ma tahan sulle anda

Kogu ilu mida oskan

Silmadega näha

Kõrvadega kuulda ja

Sõrmedega tunnetada

Ma tahan sulle ära anda kõik

Püksid mu jalast kui sul on külm

Ja lemmikraamatud kui luulenäljas oled

Või oma tulevase korteri diivani

Ja isegi tassi ja kohvifiltrid

Ma tahan sulle ära anda need ilusad talvehommikud

Ja väikesed lumehelbed keelel

Tahan anda villased käpikud südameis kirjaga kootud

Tahan anda sul ära oma huultelt puna

Ja anda sulle sügise

Ja kollased lehed

Ja tuule ja vihma

Ning sooja salli

Tahan sulle anda veel

Mu jõuluvana esimese mälestuse

Ja need kaheselt korjatud lilled

Ja sellle naeru mida sa ei taha

Tahan anda sulle kõik

***

Jällekirjutamiseni!

UUS! NÜÜD VEEL ODAVAM! UUS TOODE! OSTA! OSTA! OSTA VEEL! PAREM; ROHKEM; OSTA VEEL!

Võidab see, kellel on surres rohkem asju.
Osta, osta uus, parem, teist värvi, uuendatud ja kindlasti veel vajalikum.
Sul juba on? Pole probleemi, osta teine veel, kaks on alati parem kui üks.
Aga milleks sul seda vaja on? Muidugi, sest su naabril juba on. Tänaval on näha, et inimestele meeldib ja vaata kui ilusti see modell reklaamis naeratab, ta paneb sind ju uskuma, et sul on just seda tarvis.
Osta veel
Osta rohkem.

Tundub nagu me mängiks mingit mängu, et vaadata, kui palju me suudame toota, enne kui see maalapp, kus me elame, täielikult igasuguse elujõu kaotab ja jätab meid korraga ilma absoluutselt kõigest. Meeletu ületootmise ja ületarbimise protsess ei näi veel niipea lõppevat. Mida rohkem tarbitakse, seda suuremaks läheb nõudlus ja kui nõudlus suureneb, toodetakse veel rohkem. Kui toodetakse rohkem, siis tundub inimestele. et nad vajavad rohkem ja nad tarbivad rohkem.

Ma ei räägi praegu sellest, et terve ühiskond peaks pöörduma tagasi agraarmajanduse juurde ja loobuma täielikult tehastest ja laialdasest tootmisest. See oleks hullumeelne. Ma räägin pigem sellest, vahel peaks kaks sekundit kauem poes seistes mõtlema, kas mul on ikka vaja neid kahte pluusi ja uut kleiti. Või kas mu arvuti tõesti vajab välja vahetamist. Kõige rohkem inimesi töötab maailmas moetööstuses, sest inimestel on vaja kuhjata endal kodudesse kokku riidekappide ja tubade viisi erinevaid hilpe. Ka enda kodus ringi vaadates on tunda, et liiga palju on kokku kuhjatud erinevaid asju ja kas me oleme siis sellepärast õnnelikumad? Ma arvan, et mitte. Lihtsalt, kuna on saanud ühiskondlikuks standardiks, et nädalas vähemalt viiel päeval peavad olema seljas täiesti erinevad riided, siis pole ka ime, et iga tavakodanik enda kodu riided ja jalanõusid täis kuhjab, et ometi mitte näida suurema enamuse silmis kuidagi imelik.

Me ei teeni enam selleks raha, et elada lihtsalt hästi. Me teenime selleks, et olla parem naabrist ja sõbrast ja eelmisest põlvkonnast. Selleks, et omada rohkem asju ja selleks, et näida välja veel rikkam kui me tegelikult oleme. Me teenime raha, et oleks võimalik soetada endale kuhjade viisi asju mida me siis üldse ei kasuta ja mõne aja pärast ära viskame. Ja kuna me viskame ära nii meeletutes kogustes asju ja siis ostame asemele samasugused uued, toodetakse järgmine aasta veelgi rohkem. Me uputame päris otses mõtted oma mured ja probleemid rahasse. Tööl läheb halvasti? Ostan uue pintsaku, lohutuseks. Partneriga tekib tüli? Ostan talle lipsu, lepituseks. Lapse armastus vajab lahutuse tõttu enda poolele võitmist? Võistlme teise vanemaga, kumb suudab rohkem kingitusi teha, et teada saada, kumb ikkagi on parem vanem. (Kallid vanemad, kui te olete oma lapse vastu head ja armastavad, siis ta armastab teid vastu, vahet pole, kas lahutatud või kooselu puhul. Oma last ei pea ära ostma)

Muidugi algab kõik mõtlemisest, alati on võimalik iseenast kontrollida ja küsida endalt, miks ma sinna poodi lähen ja kas mul  neid asju ka vaja on, Kuid pärast industriaalühiskonna teket on hakanud pihta pikk ja aeglane ajupesu, mis on nüüdseks läinud meeletult intensiivseks. See hullumeelse tarbimise propaganda on jõudnud nii kaugele, et on olemas eraldi koolitusi selleks, kuidas olla hea müügimees, väänata tarbija aju ja panna ta igal juhul tahtma just seda toodet, mida on teie firmal pakkuda ja panna teda tahtma seda suurtes kogustes, et firmal oleks rohkem raha, et toota veel rohkem ja maksta selle eest töötajatele palka, et nad läheksid ja ostaksid samuti meeletutes kogustes kaupa kokku.

Iga päev me näeme ja kuuleme enda ümber miljoneid reklaame, tahame me siis seda või mitte. Isegi kui me meelega ei vaata telekat, ei surfa internetis ja ka raadiot ei kuula, siis koheselt majast väljudes ja sattudes linnatänavatele ümbritseb meid kirevavärviline reklaamide meri. Alustades plakatitest prügikastidel lõpetades vilkuvate ekraanidega majade seintel. Ja peaks siinkohal ära mainima, et Eestis on veel meeletult vähe reklaame. Isegi oma autodele ja riidetele oleme nüüdsest reklaamid külge kleepinud.

Reklaamiäri on nii meeletult suur ja kõik need summad, mida käiakse selleks välja, et võita enda poole kliente. Milleks on meil vaja, et firmad tuleksid välja aina uute ja uute šampoonidega? Mille poolest need siis tegelikult teistest erinevad. Ja siis tuleb ju osta mõlemad, et ikka võrrelda saaks. Ja reklaamikampaaniad ning allahindlused panevad inimesi hulluma, istuma öö läbi poe ees, sest on tulemas Black Friday sale, mis iganes see siis endast ei kujutaks. Inimesed loomastuvad ja kahmavad endale kokku nii palju ebavajalikku kui võimalik, sest saab ju odavamalt.

Ja seda kõike siis milleks? Selleks, et minna poodi ja osta kaks sellist pluusi nagu Mallel seljas oli ja ühed teksad, mis Viru keskuse küljes oleval plakatil ilusad välja nägid? Kas me oleme siis õnnelikumad, kui meil on kahe teksapaari asemel kolm? Kas me oleme sellevõrra õnnelikumad, et Bangladeshis töötavad inimesed kahe dollari eest päevas ja toodavad iga aastaga aina rohkem ja rohkem neid samu teksaseid. Kas me oleme sellevõrra õnnelikumad riskides sellega, et tehastel pole võimalik järgida ohusnõudeid ei ruumide ega inimeste heaolu kohapealt.

Ja me isegi ei mõtle sellele suurtes kogustes asju kokku ostes, sest see on saanud meie elus nii tavaliseks. Inimesed, kellel on talvel iga nädalapäeva jaoks erinevad saapad ja garaažis seisab iga pereliikme ja kahe koera kohta poolteist autot. Kas nad on nüüd õnnelikumad, kui nad oleks siis, kui neil oleks vaid üks auto iga pereliikme kohta, kellel on load ja ühed talvesaapad?

Vastus on, jah, nad on nii õnnelikumad. Sest pärast kogu seda ajupesu ja ääretus reklaamimeres kümblemist ongi meie peades juba see mõte, et kui mul on olemas see asi, siis ma olen õnnelikum. Mu elu on parem. Inimesed on nüüdseks täiesti veendunud, et asjade omamine teebki õnnelikuks, nende ostmine ja kokku kuhjamine ning säilitamine/ ära viskamine ning taas uute ostmine ongi elu mõte. See ongi tänapäeva õnnelikkuse defintsioon. Osta asju, et olla ilus ja näida välja rikas, saada endale partner, kes teenib palju raha, et koos palju asju osta ja siis oma lapsele õpetada, kuidas ainuke võimalik saada õnnelikuks on teenda palju raha, et osta palju asju. Ja miks? Lihtne, sest ASJAD TEEVAD ÕNNELIKUKS!.

Ja kuidas saab osta rohkem asju? Kui need on odavamad.

Kuidas saavad minna koguaeg meie igapäevatoodete hinnad madalamaks? Peaks ju olema vastupidi, inflatsiooni tõttu peaks me oma raha eest saama koguaeg aina vähem, kuid miks on hinnad samad? Sest kuskil keegi maksab jälle oma töötajatele vähem, ehitab odavamalt neile tööruumid ja võtab neilt vabaduse omada puhkepäevi. Ja mida teevad nemad? Nad lepivad sellega, sest neil pole valikut. See on kõige paremini tasuv töökoht, mis on hetkel saadaval ja ainuke võimalus äraelamiseks. Ja sel ajal, kui suur hulk rahvas teeb tehniliselt orjatööd pätsi leiva eest päevas, lähme meie poodi ja ostame endale veel ühe talvejope, sest teine sobib ainult ühtede talvesaabastega, aga teistega ei sobi,

Ma ei räägi praegu ka nii, nagu ma ise poest riideid ei ostaks ja nagu mulle ei meeldiks, et mulle on antud see imepärane võimalus tõesti hommikul kapi ees valida, mida ma täna selga panen. Ma räägin rohkem selle külje pealt, et vahel mõelda natuke sellepeale, kas tõesti on vaja asju nii palju. Mõelda vahel, kas oleks näiteks võimalik midagi taaskasutada. Ja kui tõesti käsi ei küündi ostma juba eelnevalt kantud riideid, siis vähemalt anda enda omi ära, et teistel oleks võimalus neid kanda.

Ma ei looda seda, et me suudame midagi maailmas päästa. Vaevalt, Meie maailmahävituse lumepall on liiga suureks kasvanud. Kuid ehk suudame me päästa kasvõi midagi oma väikeses Eestis. Osta ja tarbida vähem. Kasvõi võtta poes paberkoti sest see laguneb ja puud kasvavad kiiremi tagasi kui tekib nafta. Ja mõelda oma riideid taaskasutusse andes kasvõi nii, et võibolla anname me vähemalt oma ajupestud maailmas kellelegi, kellel võibolla muidu see võimalus puuduks, valiku, mida hommikul selga panna, sest meie oleme oma üleliigsed riided andnud taaskasutada.

Kui me püüaks kasvõi ainult pooled nendest tunde pealt tehtud ostudest ära hoida, saaks Eesti ehk osta sisse vähem kaupa ja oleks ka riigile kasulikum. Kui me suudaks mõnikord end peatada ja mõelda poes, kas mul on seda asja vaja. Kui me suudaks osta poest asju vaid siis, kui meil tõesti on neist puudus. Mõelge, Ainult mõelge korraks sellele, kui ilus siis maailm oleks. Kui meil poleks enam oluline, et mul pole kõige uuema mudeli telefoni ja mu sõbral on eelmise moe järgi riided. Mõelge kui ilus oleks, kui me suudaks päästa kasvõi selle natukese, mis veel maailmas päästa annab. Tarbida natukenegi vähem ja sellega võibolla saaks mõnegi sendi jätta nende heade inimeste taskutesse, kes kasvatavad meile puuvilla ja õmblevad meie riideid.

Ja kui te lähetegi poodi, mõelge korraks sellele, olge tänulik, et need inimesed on olemas. Olge tänulikud, et on nemad, kes veedavad aega põllul ja kasvatavad puuvilla. Olge tänulikud, et on nemad, kes teevad puuvillast kanga ja nemad, kes sellest õmblevad riided. Ja ka need autojuhid kes toovad need kohale ja iniemsed kes ehitavad poed, et ülda saaks sinna minna, et midagi osta.

Kui me oskaksime rohkem väärtustada inimesi, mitte seda, mida nad kannavad, milline on nende telefon või kas neil on kodus telekas, siis ma arvan, et me oleksime õnnelikumad kui me asju ostes eales olla saaksime. Kui me suudaksime väärtustada hetki ja sõnu ja muusikat ja kõike seda muud mittematerjaalset, mida meile iga päev kuhjaga antakse, aga mis meist vuhinal mööda läheb, siis poleks meil nii palju ehk aega, et minna poodi ja osta asju. Ja vahest meile siis meenuks, et kui on olemas kõik vajalik, polegi vaja poodi minna.

Kui me oleksime vahel natukenegi tänulikumad ja mõtleksime mõne sekundi rohkem. Mida kõike suurt me võiksime selle headusega saavutada.

Ma rõhutan veelkord, et ma ei ütle, et poest riideid osta ei tohiks ja seda, et kõik inimesed on vaid materiaalse peale väljas, vaid seda, et me kõik oleme mingil, kas suuremal või väiksemal määral mõjutatud ja vahel tuleks võtta üks hetk, et korraks mõelda, mis siin elus tegelikult peaks tähtis olema.

Oleme tänulikud ja oleme head. Hoiame üksteist ja seda maad, millel me elame!


Film, mis pani mind nii kirjutama

***

Tere võõra näoga paber

kelle ori olen sünnist saati ma

ja kelle kõrval kõngen hiljem

kelle pärast hommikul ma tõusen

ja kelle pärast õhtul magama

pean minema.

Sa kontrollid mind

ja elu ümber

oled justkui väike jumal

omad mängureeglid sul

kuid moraalitu

oi nii moraalitu sa oled

Oo kallis, üllas paberileht

miks oled sa nii karm

teed inimesed manipuleeritavaks

ja paned nad võistlema

müüma oma hingi

Armas paber

sa palun säästa mind

su orjusest ei pääse ma

kuid moraalituks sa ära tee

sa säästa mind ja tulevasi

me saame olla sõbrad veel

hea orjapidaja sa palun

ära haiget tee mu hingele

ma luban olla truu sulane

kui iga teine siin maa peal

kuid oma hinge sul ei müü

ei mingi hinna eest ma eal.

Jällekirjutamiseni!

Moosikeldrimõte

Hea on endast väljuda, kasvõi korraks. Mitte minna endast välja, karjuda ja räusata, vaid endast väljuda, vaadata kõrvalt või olla kuskil mujal natukeseks ajaks keegi teine. Või peaaegu puhta lehena end kõrvalt vaadates kuidagigi defineerida püüda.

Hea on leida endas jõudu selleks, et vaimustuda väikestest asjadest ja leida rõõmu selles, kui kolmeaastane poiss kingib sulle oma joonistatud peajalgse jänese. Vaimustuda, kui keegi vaevub lihtsalt kalli tegema või üllatab kohivtassiga. Hea on leida endas jõudu olla laps, kui on pikk vahemaa, siis joosta, et saaks kiiremini, sõita liumäest alla ja saada natuke mullatolmuseks ning ujuda põlvini vees. On hea minna vaatama multikat ja jääda kõik koos teleka ette magama. Ning see kõik annab jõudu, et leida endas seda uut taganttõuget nendeks päevadeks ja hetkedest, kui vägisi kipub nägu mossi vajuma ja jonnituju tuleb peale.

Ikka ja jälle tuleb aina uus hommik, uus külm jalutuskäik metsateel ja uus puder vanas kausis. Ja tulevad laulud. Laulud, mis hoiavad koos ja laulud mis ajavad närvi ja needki, mis kummitama jäävad ja need, mida vaid üksi laulda. Tulevad need, mida saab mitmehäälselt kontsertesituses köögis pliidiääres ette kanda ja need, mis veidike viltu lähevad. Aga laulud on ikka laulud. Muusika annab sõnale jõu, olgu see siis laulu tähenduse mõttes või muusika salapärases võluväes inimesi kasvõi ainult laulmise hetkeks ühendada.

Ja tulevad inimesed, need, kes teevad päeva huvitavamaks ja kelle tõttu vahel ongi tunne, et just nii ja just siin peabki olema. Ja isegi siis, kui vahel on tunne, et käima on pandud vale filmilint ja kuuluda tuleb hoopis kuhugi mujale, kuidas tunnid ja päevad jooksevad tahest tahtmata mööda täielikult vaataja tegevusest hoolimata, siis tulebki leida maast üks üksik valel ajal õitsev meelespea ja hoida meeles, et iga film saab ükskord läbi ja saab uue käima panna, ehk mõne õigemagi. Alati ei peagi teised enne ooperisse liituma, võib ka vaadata publikuna mõnda aega pealt ja õppida selgeks mõni aaria nende omast. Väikeseid rolle pole olemas, ka puud on laval vajalikud. Ja ehk polegi hullu, kui igas etenduses peaosa ei mängi, tükk tuleb sellegipoolest ilus, päev läheb kirja ja silmalaukardinad tõmmatakse ripsmete aplausiga ette.

Parem mängida hästi ja vähem, kui tervet rehkendust ei jõua, teha pool, aga ise. Ilmselt ei pane keegi pahaks, kui ongi lausuda vaid mõni repliik nende suurteosesse. Vahel lihtsalt olla hea ja märgata. Ja olla vähem-rohkem-vahel kaamera ees. Tunda rõõmu ühest energiaringist, ühest "Kuidas läheb?" lausest või "Tule ka kaasa!" kutsest. Saadame kirju ja tunneme rõõmu markide ostmisest, riputame saadud postkaardid seintele, et ikka ja jälle neist rõõmu tunda ja vaatame iga oravat puuotsas kui ilmaimet. Tunneme rõõmu neist, keda saame hoida enda lähedal ja ärme kurvasta nende pärast, kes kaugemale jäid. Iga ooper on õige ooper.

Ja tulevad uued inimesed, näod, iseloomud ja kohanemine. Hirmuäratavalt rahvarohked situatsioonid.
Siis mängime vahel pokkerit ja püüame end selle taga uuesti leida. Mõni luuletus, muusikapala, meelespea ja varajane uni. Ja isegi, kui õues on külm, siis peamine on hoida süda soe, siis võib alati ka lihtsalt loota, et ehk on homme parem, kui tänases ooperis pole sattunud lemmikrolli. Ja ikka leiab midagi-kedagi head, mida endaga südamesse ja pikaajalisse mällu talletada ning endaga kaasas kanda.

Meie Lotte filmi õhtu aka uinak

Ühe lätlasest poisi joonistus mulle. 

***

Raamatuarmastus

naljakas tunne

lõhn ja kuju

liimiköite haprus

lehtede raskus kotis

paberi karedus 

silitus üle leheservade

allavolditud nurgad

kulunud kaas

kuulumine

mulle kuulumine

ainult minu eksemplar

laenan kui tahan

ja unustan, kingin

leian taas

loen korra veel

digiteksti

ei saa

endale võtta

***

Enne või varem

millalgi ikka on parem

ja taas lõhnab magusalt rohi

ja millalgi ikka

on laulude kord

ronida meeltesügavusest välja

ükspäev taaskord 

ehk lakkab

ööliblikate lend

ja pääsusilmad

oo need kaunid pääsusilmad

saavad lennuks taas valgust

kaks silma tiibadel

liitsilmad peas

nad vaatavad kaleidoskoopi

ikka näevad paremini

kui mu lihtsilmad eales

näha oskavad värve

nende silmis peegeldub

kevade õrn puudutus

ja värvidemäng

minust paistab vaid halli

sinirohelist

silmavett

***

Sina#25

vabakäigu südamevang

tuled

lahkud

oled mu unedes

öödesse peitsid end

miks kimbutad mind veel

painutad mu ideaale

muus paned pettuma

mus paned pettuma

mind

oled mu hingetartu

kakssada kilomeetrit igatsust

kuid ka mälestus sinust

on vähemalt kaks kalamaja 

ja neli kohvitassi

puhast õnne

Jällekirjutamiseni!

Laimīgu ceļi!

Leiutajateküla

Suvedel on alati olnud komme kiiresti ja ettearvamatult kulgeda. Ka seekord pole siiani läinud just palju teistmoodi. Kohe, kui kõik planeeritu pärast kooli lõppu läbi sai, tulid uued ootamatud seiklused.

Selleks suveks plaane tehes olin ma kindel, et töötan Von Stackelbergis, lähen Muhusse, TENi suvepäevadele, Tartusse ja Viljandi folgile. Muu olin jätnud kõik juhuse teha, aga minu puhkused on alati kujunenud aktiivseks. (Ma pole vist kunagi ühe suve jooksul nii palju bussidega mööda Eestit sõitnud,) Nii ka seekord. Kohe, kui olin Stackelbergis töötamise seljataha jätnud, käinud paariks päevaks Lõuna-Eestis, saabus kõne, millega öeldi, et olen võetud tööle Lottemaale.

Nii ma siis pakkisingi asjad ja poolenisti kolisin Leiutajatekülla. Üpriski tundmatusse hüpates, kuigi õnneks siiski paari inimest tundes algaski minu selle suve ettearvamatu seiklus. Nüüd ma elangi muinasjutus, ma käin Lotte ema Anna moosikeldris söömas ja mu sõpradeks on Bruno, Albert, kärbes Jaak, Adalbert ja kõik teised tegelased. Naljakas on see, et päeval ongi kohati tunne, nagu viibiksin just selles samas multikas, mida sai pisikesena kasseti pealt sadu kordi vaadatud. Ja üldse mitte reklaami tehes ütlen, et tulge meile külla! Olen kindel, et olenemata vanusest leiate kindlasti midagi ka endajaoks meie vahvast külast. Alati on nii hea meel, kui mõni tuttav juhtub külastama.

***

Müügiks on maasikakoogid

ostan-müün-vahetan poes.

Müügiks on ka kollased roosid

ja lühikesed seelikud, mis moes.

On müügiks au ja kuulsus

Ning isegi mõnede hing.

Ja vahetada niimuidu

teise vastu võid mind.

Üht alati on soovitud osta

kuid keegi iial ei müü.

Sellest keegi lahti lasta

ei suuda kui saanud on nüüd.

Müüdud on eneseuhkus

ja niimõnigi pott ja pann.

Pandimajja on viidud moodne luksus

kuid armasus müümata jäänud on.

**

Käisin Tartus erinevate koduinterjööride maalinäitusel kus võis leida teoseid alates 20. sajandi algusest kui ma ei eksi. Seal üsna otseses mõttes joonistus välja kuidas erinevate inimeste jaoks tähendab kodu väga erinevaid asju, Igaühe jaoks võib olla täiesti erinevad detailid mis tema jaoksteevad ruumist kus ta elab kodu. Maalidelt oli näha, et kelle jaoks oli kodu definitsioon vaade aknast välja, mida iga päev näeb, kellele inimesed ruumis, kellele magamistuba ja kellele köök. Majast võivad kodu teha ka inimesed kes seal elavad sest üksteise südametes tunnevad nad end kodus. Ja see on muidugi tähtis, alati parem pidada koduks kellegi südand või kedagi enda südames kui mõnda ruumi. Kuid kui ma lugesin Peeter Sauteri raamatut "Märkmeid vaeste kirjanike majast", siis seal ta kirjeldab, kuidas tema koduks on need kirjutised. Kuidas ta elabki neis sõnades ja põlevast majast päästaks just need, isegi enne iseenast. Nii vist ongi kõige kindlam, elada enda sõnades, sest maja kus elatakse võib vahetuda, elus võivad vahetuda ka inimesed aga sõnad ei lähe kuhugi. Sõnad paberil-arvutis ongi kodu, sest neis saab elada, saab välja elada, ette kujutada ja luua, ehitada endale pesa, Ja kuna sõnadel on määramatu jõud, siis vast nii ongi õige. Oma sõnas-maalis-laulus elades on kodu alati sinuga. Niiet päris otseses mõttes, kodu on sõna ja sõna on kodu. 

**

Kivirähki "Maailma otsas" koosneb heade inimeste elust võetud kildudest otse siit samast Tallinnast. Hea lihtne lugemine, mille jooksul ei juhtu ühtegi halba sündmust, niiet see pakub küllaga hingerahu. Kuid mina kõige rohkem võtsin sellest raamatust kaasa ühe mõtte, et maailma ots võib olla just siin samas. Nimelt on raamatus juttu täiesti tavalise inimeste elust kes käivad tööl, lähevad õhtuti koju, käivad külas ja vahel baaris frikadelisuppi söömas. Ja neil kõigil viskab vahepeal oma tavaline elu üle ja tuleb mõttesse minna teise maailma otsa ja elada seal mingit teist elu kellegi teisega või minna ümbermaailmareisile, kuid üks raamatu tegelastest oligi tulnud teisest maailma otsast just sinna sündmustiku keskele, Tallinnasse, ja oli väga rahul. Maailma ots ei pea olema kaugel, asi on perspektiivis. Ja kui sellele liita see mida Seneca ütleb oma kirjas Luciliusele: "Lolluse üheks tunnuseks on see, et loll alustab oma elu üha uuesti." siis annab see kuidagi südamerahu, et tegelikult ei peagi midagi meeletult muutma, saab ka hakkama täiesti elades seda elu mis on ja tehes just see endale huvitavaks. "Lepatriinude jõuludes" ütleb mängunupu sees elav ämblik Timile ja Miale, et paigalseismine ongi tegelikult minek, seega meie olemegi maailma otsas, rännakem iseendis.

**

Rootsi filmis "Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle" tuleb välja jällegi see, kui valesti inimkond tihtipeale käitub ja kui halenaljakad on juhtumid, millega me iga päev seisame silmitsi. Kuidas inimlikkus ja mõistmine on kõige viimased asjad millele tähelepanu pööratakse ja kuidas me vahel lihtsalt paratamatusega lepime. Nüüd ei oskagi päriselt öelda, mida sellest järeldada, kas kaheksast viieni töötava väikekodanlase elu on hea või halb variant maailma ja iseenda päästmiseks. 

Kuid ikkagi, milleks me kogume sentimentaalse väärtusega asju ja mälestusi, kui meie kolime, asjad jäävad maha ja lähevad katki ning mälestusedki ununevad.

**

Kas tegelikkuses peakski kõik enda omapärad ja vead kaotama, saama üle kõigist hirmudest ja oskama kõike võimalikku? Kas täiuslikkuse poole püüdlemine muudab inimese vähem või rohkem iseendaks? Ja kas üldse püüda, kui täpselt ei teagi, mis või kes see 'ise' on. Kas peaks tõesti siis iseenda lõhkumise piirideni end koguaeg proovile panema, kasvama ja arenema neljas suunas korraga. Kas kiiremini, kõrgemale, kaugemale on tõesti vajalik. Miks ei võiks leppida oma iseärasustega kas siis kui täpselt veel ei tea, kuhu peaks jõudma ja lihtasalt kasvada taeva, ainult kõrgemale, unustada see kiiremini ja kaugemale ja panna end proovile vaid vahel harva, areneda vaid paaris suunas, võibolla ka vaid ühes. Asi ju seegi.

***

Usaldan sulle

oma viimase kimbu meelespäid

mille korjasin tol ööl.

Käisin neid noppimas lootuste aasalt

mõtetes üks ainuke soov.

Et saaksin usaldada sulle

selle hetke. Ja kõik muu mis elu toob

ei olekski enam tähtis

sest saan usaldada sind

et meeles pead mind,

meelespead.

***

Minu sõrmed vaheliti

rohukõrtes sinuga

ja põimunud on omavahel

meie mõttelõng

biheeliks

üks

                   ja

                                   kaks

on üheks meie kahe vahel

sulanud.

***

Hinnad on all

Ületand end

ja alandan enda

hinda

On allahindluste aeg.

Odavalt ja rohkem

Ja alandan veel

maadligi alla

on "Hullud päevad"

ehk hoopis ületan enda

ja ei alanda hinda

ei alanda end.

**

Suvi tuleb südamest, mitte ilmast. Seda kas on, või pole.

Mõnikord võib ka aastaotsa sügis olla.

***

Siililegi selge on

et siil on udus padrikus

arulage arutus

maad võtnud uduvabrikus

viisaastaku kvoodid

on vaja täita täpipealt

selgusetuse liigtootmine

on võtnud meele nägijailt

ekseldes nüüd liigume

vabriku ustest me välja

kuid ringides kõnnime

sureme selguse nälga

ja peas on sassis 

ida ja lääs

on meelest läinud

kas sügis on käes

ja kadunud uttu

on viimane tahe

segusetuse sees

on elumõttetuserahe

keset udumasinaterivi

tuuleveskit võideldes

me nägemata püüame

end elus hoida puigeldes

kuid ikka jälle tabab meid

saatuslik hallus

mis hallistab me rõõmud

ja meil on nii valus

on siililegi selge

et siil on udus kadnud

ja meilegi on seebivesi

et otsas on teesklemisevarud

***

Kastemärjal sillal

päikesepiisad

panevad hinge särama

ja elu naeratab

ja hüppab siis

jaanileekidesse

tahtis alati ju

saada täheks

staariks tahtis

tulekeraks taeva all

***

enne või varem

millalgi ikka oli parem

ja taas lõhnab magusalt rohi

ja millalgi ikka

on laulude kord

ronida meeltesügavusest välja

ükspäev taaskord

ehk lakkab

ööliblikate lend

ja pääsusilmad

oo need kaunid pääsusilmad

saavad lennuks taas valgust

kaks silma tiibadel

liitsilmad peas

vaatavad kaleidoskoopi

ja ikka näevad paremini

kui mu lihtsilmad eales

näha on osanud värve

nende silmades peegeldub

kevade õrn puudutus

värvidemäng

minust paistab vaid halli

sinirohelist

silmavett

Rõuge

Kohustuslik pilt

Tartu, mu Tartu <3

Lottemaa lapsed

Jällekirjutamiseni!

Armume kunsti, kevadesse ja ehk niimõnessegi veel

Enam ei ole veebruar, isegi märts ega aprill ei ole. Ka pool maid on nii mööda libisenud, et eriti pole nagu märganutdki. Nüüd on lumi juba sulanud ja kevad näit
ab oma esimesi sooje ilmasid, mille kaisus on hea õues istuda ja mitte kringliks külmuda. Puud ja lilled lõhnavad meeldivalt ja õues on juba ka õhtuti kaua valge. Tuuled ja maapind pole veel küll meelde tuletanud, mis kevad õieti on, kuid ega seegi aeg tulemata jää. Päike muudab nii mõnegi meist kivil peesitavaks ja akusid laadivaks sisalikuks. Modernsemad meist muutuvad päikesepatareideks. Meie fotosüntees on küll vaid mõtteline, kuid siiski, see päriselt toimib, aga ainult kevaditi. Suvel on päike juba kuum ja väsitab kergesti, kuid veel on täpselt õige aeg, kus iga antud kiir tuleb suure hoole ja armastusega kinni püüda ja vihmasteks päevadeks südamesse tallele panna. Päike armastab meid, linde, võililli ja kollaseid liblikaid. Ja meie kõik armastame teda vastu.Valminud on esimesed rabarberid ja mõne õnneliku jaoks ja ruccola ja lehtsalatitaimed, see ei tähenda nii mõnegi jaoks just palju aga oma taim on ikkagi oma, mitte poest toodud.

Mööda on läinud kaks vaheaega, arvukalt kontrolltöid, raamatuid, halbu ja häid päevi ja ohtralt vihma, ka nii mõnigi luuletus ja kirjatükk jookseb aina kiiremini ja kiiremini mineviku sügavustesse. Kuna valguse kiirusel liikudes kestab üks tund terve igaviku, siis on päikese jaoks ju aeg paigal. Ju siis seisab aeg tegelikult ka meie jaoks "ei aeg ei peatu, ei, ei" on vaid relatiivne. meie möödume, aga aeg on sama.

Kahjuks ei ole Camus'e absurd mind maha jätnud ja tabab tihtipeale suvalistel hetkedel mind mõttetusega lagipähe ja halvab mõneks ajaks igasuguse edasipüüdlikuse. Hellitab vaikselt lootusetust ja toidab teda meeldivalt ahastusega aga nagu ka kõik muu, on ka see mööduv.

Minu suureks avastuseks on olnud film "Midnight in Paris" ja sellega kaasnevalt Hemingway, Dali ja Picasso. Filmist olenemata ka muidugi Oscar Wilde. Kuigi ma enamasti ei vaimustu just tihti välismaistest autoritest, siis just need kolm kirjanikku ja kaks kunstnikku toovad minu ellu päikest ja naeratusi.

Kunst ongi kogu elu alus, see, mis hoiab meid teel ja laseb meil elada, mitte lihtsalt veereda päevast päeva. Kunst on see, mis elu elamisväärseks muudab ja annab meie päevadesse värvid, öödesse muusika. Kunst teeb sõnad ilusaks ja paneb meid mõtlema. Kunst laseb meil endid väljendada, paneb meid armastama igas päevas midagi ja laseb välja elada selle, mis on südamel. Ma olen jõudnud galeriidesse, muuseumidesse, teatrisse ja lugenud raamatuid, isegi olen maalinud ja kirjutanud ja ma ei kujuta ette, kuidas ma teisiti elada kannatakski. Marten Kuningas ja Vaiko Eplik teevad kõrvadele pai, nooremad ja vanemad Kumusse pääsenud kunstnikud teevad silmale pai, kirjanikud teevad mõistusele pai. Ja luuletajad, oh need luuletajad. Nad teevad hingele pai. Kuigi kirjanike ja luuletajatega on mingisugune fenomen, mille ma leian väga tõsi olevad. Meeskirjanikud lihtsalt on paremad kui naiskirjanikud, kuidagi paeluvad rohkem, panevad kaasa elama ja mõtlema, lihtsalt nii on.

Ma imetlen linde, nende kunst on lendamine, nad on meeletult ilusad. Mida aeg edasi seda rohkem tahaksin ma olla lihtsalt Jonathan Livingston.

Minu kõige siiram tänu, mis loodetavasti universumi positiivsete jõududega kunagi ka temani jõuab, läheb Tõnu Õnnepalule, sest ilma temata poleks ma mingil juhul see, kes ma olen. Naljakas, kuidas kellegi sõnades saab olla nii palju head, maaililiselt ilusat ja toetavat. Nii tema "Mandala", luuletused kui ka viimane kõne/ülesastumine,mida kuulama sattusin. Mõnele meist ikka on antud kapaga andekust.

Pidev dilemma on, kas mõelda miks ja kes me oleme või mitte mõelda. Preguseks olen ma jõudnud nii kaugele, et meie hinged on kõiksuse energia, pärast surma muundub see lihtsalt mingiks muuks energiavormiks. Keha ja üldse kõik füüsiline on vaid energiaväljendusvahend. Kõik tekkis mitte millestki ja koosneb samadest aatomitest, samadest ainetest. Me oleme kõik üks, mis oleks ka loogiline, sest kõik elav saab oma energia päikeselt kas otsesemal või kaudsemal viisil. Rahvuslik mälu on meil seetõttu, et see sama energia on igavene ja võib teavet talletada ja edasi kanda, me oskame hetkel vaid üürikest sellest mõista, kuid kõik on tegelikult olemas. Energiana oleme me valguskiirusel, niiet sel juhul pole ka aeg oluline. Kuid tegelikult on lihtsam, kui lihtsalt mitte mõelda.

Üleüldiselt on mul hea meel, et laulavad linnud, õitsevad puud, inimesed naeratavad ja kõik on ootusärev. pruuniksteiseksjuuniks

Marten Kuningas

Muidugi, peab armastama Tartut.

Kunst kuulub rahvale, ehk Estonia

Kumu 

Sina #18

miks olen ma see sama süsinik 

mis oled sina

miks olen ma see sama vesi

miks ei ole ma sama vaim

sama mõte

ja miks oled sina

sama soojus teisega

hoides käest

samalt süsinikult

samast veest

miks minu süda peab lööma teises rütmis

naeratuse sümfooniast saab kakofoonia

ja minu soojus on teine

miks ei saa ma oma silmi sinult lahti

ma ju tean

et oled teine soojus

teine käsi hoiab sinu käest

teine on su südamega unisoonis

*#*

mesilind

sinilind

laululind 

ja kaaren

hommikuse päikese armastav pai

lillelõhnade bukett

tuulte laul 

sõstarde kasvamise sumin

merede sosin

kalade helklev soomusrüü

veevõitlusteks valmis

kajakate naer

kivide pajatused

hiiliv salakaval öö

pilvede pimedus

tähtede piinlevad karjed

siilide turtsatus pimeduses

jaheduse lõhn ja maitse

kuuskede oskuslik luule

ööliblika värvitu lend

öökull

kägu

ööbik 

ja rebane

*

Kas kõike täitev mõttetus

mu oma meelevalda haarab ka täna

või hoopis eufooriline 

saab olema mu entusiasm

kas on täna minus inspiratsiooni

või on kõik ühtlaselt hall ja tuhm

kas on mu tegudel mõtet

kas mu mõtted on mõtlemist väärt

kas on selles mingigi mõte

et hommikuti tõusen

vean end läbi rutiini

hoian pea püsti

mask tugevalt näos

mängin hommikuni pokkerit

naeratus

smalltalk

kas ma kuhugi sellega jõuan

kas mäletataksegi mind

kas jääb must jälg või haihtun tuulde

nagu korstnasuits ja ving

kas vormin maailma paremaks

või olen raisku läinud hing

kas on mul mõtet vedada

end läbi rutiinide

miks me mängime hommikuni pokkerit?

Jällekirjutamiseni!

13 ja reede

(Õues hakkab kevad tulema, linnud laulavad. Võtke vahel kõrvaklapid peast ja kuulake neid. Nende laul on päris ilus.)

Mulle on spontaansus alati veidi võõraks jäänud, ikka on hea, kui on ette tehtud plaanid. Mugav on teada, mis juhtuma hakkab.

Kolmteist ja reede sündis peaaegu et spontaanselt. Mariann, kes enamik seiklustest minuga vapralt kaasa teeb oli ka see kord kaasas ja asusime teele. Saime ilusti nädala kultuuridoosi täidetud.

Flo Kasearu isikunäitus oli esimene peatuspunkt. Leidsime eest video sellest, kuidas Flo oma katuseplekist suuri lennukeid voltis ja üle jäänud metallist pisemaid oli vorminud ja need ära raaminud. Iseenesest mittemidagi ütlev näitus, kuid kui selle sõnumit lugeda, milleks oli, et koguaeg sõidavad üle meie peate NATO lennukid ja me oleme vaikivas sõjas. Kuidas samal ajal oleme me ohus ja kaitstud. Kuidas kogu meie elu on teistele teada, siis muutus see näitus palju kõnekamaks. Flo Kasearu on noor ja andekas Eesti kunstnik, kelle tuleviku edule mina hoian kahe käega pöialt. Ta on tunnustust väärt.

Edasi viis meie rännak meid algselt kohvikusse EAT, kust sai alguse idee, et peaks sinna tööle minema ja edasi kohvikusse The Livingroom, mille teenindus on meeletult hea ja kuhu ma soovitan kõigil sisse astuda, sest tõesti, nii armast kohta, head teenindust ja head kohvi ikka annab otsida. Juhuslikult oli seal hakkamas kontsert. Kahjuks me kontserdi algust ei näinud, kuid nende proov ja soundcheck olid väga head. Kodukootud sõpradest koosnevad bändid teevad alati südame soojaks ja panevad mõtlema, et miks ise milleski sellises kaasa ei löö.

Ilmselgelt väga läbi mõeldult ja poseeritult tehtud säilitamist väärt foto enne teatrietenduse nautimist. 

Sealt edasi ootas meid tantsuetendus "Smells like team spirit", milles mängis meie kunagine koolikaaslane üliandekas Johann Rosenberg. Ma ei oska täpselt öelda, palju oli sellel etendusel pistmist tantsuga, kuid minu meelest oli see igal juhul geniaalne. Olenemata sellest, et ma sattusin korraks paanikasse, kui nad inimesi lavale tantsima kutsusid, hirmus, et ka mina võin valituks saada, oli see siiski meeletult hea. Minu jaoks väljendus selles etenduses kaks põhisõnumit.
Üks neist oli väga lihtne ja eluline. Tantsijate/näitlejate ja muude kunstiinimeste elu on raske, nende teenitud rahasummad on küsitava suurusega ja nad annavad endast alati rohkem, kui rahaliselt vastu saavad. Meelelahutajate elu on keeruline ja nad tõid selle puust ja punaseks värvitult meile ette läbi huumori püramiidi, kuid sõnum oli selgesti loetav.
Teine sõnum oli minujaoks seotud rohkem elu absurdusega ja tänapäeva kunstiga, kuidas inimesed lähevadki kunstist otsima ainult šokielementi, sest igapäevaelu on pehmelt öeldes igav. See näitas ära mitmete meie tegevuste absurdsuse ja selle, kuidas inimesed käituvad, kui jätta nad täieliku absurduse karmide käte vahele täiesti nõututena lihtsalt istuma. Minu jaoks koorus etendusest idee sellest, kuidas meie igapäevategevusedki on kohati täiesti mõttetud ja inimesed, kes näevad seda pealt vaatavad meid kui hulle, kes loobivad arbuuse maha puruks ja libistavad end selle tekkinud kaose sees edasi-tagasi. Just täpselt nii imelikud võivad meie otsused tunduda teistele ja vahel ka meile endale. See näitas ära, et kõik ei saa olla ratsionaalsusega mõõdetud. Osad tegevused lihtsalt on, neid ei saa seletada. Meeletult vinge etendus ja hästi kulutatud raha.

Meie seiklus ei lõppenud seal. Kuna äsja oli saabunud Saksamaalt tagasi meie tudengist sõber, kes kasvab iga päevaga umbes kuus ja pool sentimeetrit ja on meie arvutuste järgi vähemalt poolteist kilomeetrit pikk, siis otsustasime minna teda tervitama ja kallistama. Vahetasime mõned ilusad laused ja oligi tunne, nagu poleks ta olnud ära tervet talvist aega, kuigi tema äraoleku ajal oli kohati igatus ikka päris suur. Kaarle on tagasi. Siis suundusime Marianniga koju, sest me oleme ikkagi eeskujulikud lapsed, kes ei läinud koos suurte inimestega Kelmi.

Mu emme oli mind ka uue Värske Rõhuga hellitanud, niiet minu 13 reede oli väga positiivne päev.

***

Sõbrapäeval oli meil Marianniga deit viinamarjade, juustu, Stephen Hawkingu eluloofilmi ja suveplaanidega. Elu on lill. Aga see lill on alles veel selle paksu jääkihi all, mis katab neid läbitamatuid tänavaid, millest ühel ka mina kukkusin ja põlve vigastasin. All hail Eesti talv.

***

Vahepeal olid veel Roosad Käärid. Mu modellid olid armsad ja muidugi meeletult ilusad inimesed. Kohta ei saavutan, aga selle eest kogemuse ja toreda aja hea seltskonnaga. Minu silmis suurim võit.

***

Sina#12

mu meeled on su hingesuudluste puudusest roostes

kõrvad igatsevad su kõmisevaid sõnu

nina igatseb su soojuse lõhna 

tean et kõik see on loll ja mõttetu

kuid ratsionaalsusest lahti öeldes on mõttetes mõnu

südant sundida ei saa ta teod on tõkketu..d

pean sind jaburaks

ennast veel jaburamaks

kui sind nägin juba siis tudnusid veider

kuid nii ilus oled

näen 

ohkan 

kahetsen

pööran pilgu

oled totter idee mu peas

tegelikult oled ju tavaline

üks kõigi teiste seast

aga südamesilm on valikuline

näeb mida tahab 

mida õigeks peab

olen kahe tule vahel

üks tulistab kajakaid

teine on mõistus

ise olen tühi kest

merest uhutud teota karp

sina

seni kuni veel oled

oled mu südamesilma lemmik

tee talle haiget

vahel teda hellit'..a

sest kui sind enam pole

siis peab südamesilm

tahes tahtmata

edasi liikuma

***

Jällekirjutamiseni!

Uskuda või mitte uskuda, selles on küsimus (loe: Jumal aita leida mõte meie lühikesele ja tühisele elunatukesele)

Meile anti inglise keele tunnis ülesanne teha presentatsioon nendest asjadest, mis meid rusuvad ja pingestavad. Algselt tundus see lihtne, kool, nagu alati, hinded, inimesed ja muu sarnane. Kuid ma hakkasin selle üle pikemalt mõtlema ja jõudsin usu ja religiooniküsimuseni. Vastus sellele, mis mind rusub?

Elu.

Naljakas on, kuidas me kasutame pidevalt neid religioosse taustaga väljendeid sellele tähelepanu pööramata, Issand halasta, issand jumal, tule taevas appi, pühajumal, tänu jumalale, vaim tuli peale ja muud sarnased.

Mis vaevab sinu südant? 

Mis iial nõuad sa,

See, kes on meie issand

Kõik hooleks anna sa.

Read luterlikust lauluraamatust. 

Naljakas, et sellele vennikesele 

Jumalale nii suur koorem pannakse, 

kui ta on nii ülim ja tähtis ja austatud. 

Inimesed peaksid austusest oma probleeme ikka endale hoidma 

ja laskma tollel kõrgemal isikul olla, 

inimesed peaksid olema alalhoidlikud, 

aga imelikul kombel ei.

Mida me usume? Miks me usume? Ma jõudsin enda meelest ka vastuseni. Me oleme kõiksuse energia ja surres muundume selleks tagasi, meil on ühine "teadmiste varamu", kust tulevad geniaalsed ideed, mille kaudu tuleb "vaim peale" ja unenägudes sündinud ideed. Tänu sellele oleks võimalik ka muidugi hingesugulaste ja telepaatia olemasolu ja selles ma veidi kahtlen ja seemuudab selle teooria veidi vähem vett pidavaks aga samas see seletaks ennustajate ja "nõidade"(loe: vana aja ravitsejate) olemasolu. Me usume jumalasse, sest iseendasse usukuda on keeruline, raske on öelda, et ise pean endale andestama, lihtsam on lasta kellelgi kolmandal endale andestada, ennast juhatada ja vajadusel karistada. Lihtne on anda ohjad kellelegi teisele. Tegelikult aga juhime me elu ise. Kui palume jumalat, palume tegelikult universumi või kõiksuse energiat, et see koondaks end selleks, et sul oleks jõudu ja vajalikku abi selle saavutamiseks, mida soovid. Kuid ma sain ka täpselt sama kiiresti aru, kui olin saavutanud selguse, et see teooria ei ole päris täpselt õige ja elul ei pruugigi olla suuremat mõtet.

Inimesed pöörduvad enamasti jumala poole siis, kui nad kas ei tule enam iseendaga toime ja otsivad seda lohutust väljastpoolt või siis, kui neil on lihtsalt tekkinud mingisugune lahendamatu probleem/olukord. Inimesed pöörduvad jumala poole hirmust, nagu nad on alati seda teinud, juba aegade algusest saadik. Inimesed seletasid isegi loodusnähtusi jumalatega, sest nad ei leidnud asjadele muud selgitust. Nüüd pöördutakse usu poole, et peita oma sisemist tühjust või selleks, et ei peaks tõdema, et tegelikult peab enda eluga siiski ise toime tulema. Palju lihtsam on ennast peita mingisuguse seletuse taha ja järgida seal ette antud reegleid kui hakata ise elu enda jaoks tõlgendama, kaduda selle tõlgenduse sisse ära ja siis otsida oma teed sealt jälle välja. Lihtsam on võtta omaks midagi, mida teised juba usuvad, kui olla ise teerajaja.

Võibolla ongi nii, et me sündisime, sest meid tehti ja me sureme, sest et me kasutame omakeha valesti / oleme ettevaatamatud / eluaeg saab lihtsalt täis. Võibolla vahepeale jääv ongi veidi mõttetu ja tuleb ise sisutada, kuid tegelikult, kas siis üldse on vahet, kuidas see sisustada, kui elul puudub tegelik mõte, kuidas me teame, et me oma elu mõtte otsingutel täiskäigul rappa ei põruta? Kuidas saab esimest ja ainust korda elav inimene ise teada, mis on tema elu mõte. Miks me tõuseme hommikul üles? Miks me talume terve päeva neid ebameeldivaid tegevusi? Miks me läheme õhtul õigel ajal magama? Miks me loome tutvusi ja suhteid? Miks me püüame saada targemaks? Miks on meil üldse vaja millesegi uskuda? Milleks uskuda armastusse, kui see mida me näeme, on see, et armastus on kõike muud kui püsiv ja jääv. Armastus on üürike.

Miks me püüame nii meeletult teistele meeldida? Miks me ehime ennast ehetega, paneme selga värvilised riided? Miks me loeme ajalehti, et oskaksime mõttetute inimestega rääkida mõttetutel teemadel sellest, kui mõttetute asjade üle mõttetud maad mõttetuid sõdu peavad. Miks me räägime inimestega, kes ei huvitu meist ja kes ka meid eriti ei huvita? Vahel öeldakse, et elu mõte on elule leida mõte, kuid kui kogu elu veeta tehes tegevusi, mis on kohustuslikud, elades selle mustri järgi, mis on meile sisse kodeeritud, kuidas me peaksime siis kunagi leidma oma tee ja mõtte? Kuidas on võimalik et miski on mõttetu, kui sõna mõttetu tähendab et asi on mõtteta aga kui ma mõtlen, siis asjal juba on ju mõte. Miks me püüame meeleheitlikult erineda, saavutada, olla õnnelikud, kui kõik mis meiega juhtub on see, et me sureme ja meid unustatakse. Vähesed jäävad alles ja see pole ka sellepärast, et nad oleks parimad, vahel on asi ka lihtalt õnnes, keda mäletatakse ja keda mitte. Eriti tänapäeval, kus igaühel on võimalik teeselda end geeniuseks ja pälvida ebaausat tähelepanu.

Miks on meil vaja täita oma elu mingisuguste teadmistega? Et saada töökoht. Miks meil on vaja töökohta? Et osta endale maja. Miks meil on vaja maja? Selleks et osta endale palju ebavajalikke asju. Miks meil on neid asju vaja? Selleks et me saaksime luua perekonna ja lastel oleks hea elu. Miks meil lapsi vaja on? Selleks et nad saaksid elada sama mustri järgi seda sama elu. Ja mida me neile sellega õpetanud oleme? Mida mõttetumalt sa elad, seda "edukam" sa oled. Seda rohkem on sul raha ja inimesi, kes noogutavad kaasaja ütlevad, jah nemad on hea perekond. Kust ostast on see hea, kui me kõik elame sama mustri järgi samamoodi oma rõõmudeta elu? Kust üldse tulevad rõõmud? Kas rutiin ei muuda meid rõõmutuks? Miks me rõõmustame väikeste asjade üle, kui me teame, et meie mälu on lühike ja me unustame peagi, et oleme rõõmustanud?

Miks me kogume enda ümber suure seltskonna inimesi, kellest enamik tegelikult ei huvitugi nii väga, vaid lihtsalt neil on vaja kuhugi kuuluda, olla ka keegi. Ja siis öeldakse, et matused on elavate jaoks, aga kui me ei koguks enda ümber neid inimesi poleks vaja kurvastada ja poleks vaja ka matuseid. Niikuinii ei suuda pakkuda need inimesed sulle, ega sina neile midagi. Ma olen elanud erinevate tõdemustega, olen kaalunud jumala olemasolu, et tema heaks elada, olen kaalunud seda, et elada väikeste rõõmude pärast, olen kaalunud elada selleks, et inspireerida ja puudutada hingesid, kuid kõik see tundub kuidagi oma mõtet kaotavat ja energia tundub hajuvat. Kui elu mõte on otsida mõtet, mida pole olemas, siis on lood minumeelest eriti halvad, sest olenemata sellest, kui palju me näeme vaeva ja sipleme millegi suurema ja tähtsama poole, me sureme ikka samasuguste, lihtsalt väsinute ja pettunutena, olles teinud tühja tööd. Miks me seda teeme?

Ma vabandan, kui kellegi uskumusi sellega riivan, see on puhtalt minu hetkeemotsioon ja see ei ole mõeldud selleks, et kedagi teist haavata. Juba homme võivad ka mul olla juba uued ideed.

**

Mulle on löönud pähe kogu see suur pinge, mis valdab seoses tulevate Roosade Kääride ja kõige muu sarnasega ja see ilmselgelt on veidi hakanud mõjutama ka kõike muud mu elus. Mul on teile soovitus, kui te olete nii palju põdev ja narveeriv inimene nagu mina, ärge võtke endale sadat kohustust korraga :)

**

Otsustasin oma loomingule lisaks panna seekord siia geniaalse Jan Metsa loomingut

üks öö
on jälle möödas
on alles ees
                 ...hulk
aru saamatut sebimist
                 ...habras
seoste võrgustik
mis iga tavalise
uneskäija jaoks
võib katkeda
                 ...juhuslikult
mööduva masina
rataste
vahel
*

Ma sattusin tema loomingu otsa täpselt nii juhuslikult, et mul oli enne rongile minekut veeta Kristiines 20 minutit ja seal on juhuslikult Apollo raamatupood (geniaalne nimi raamatupoele muide). Ma läksin sinna sisse, luule osakonda, nagu mul juba tavaks on ja lihtsalt võtsin järjest kätte huvitavamate ja paeluvamate pealkirjadega raamatuid, kuni jõudsin Jan Metsani ja tema raamat tundus käes just see õige. Ma ostsin ta ära lugemata ridagi selle sisust. Ja see raamat oligi õige, just minu tüüpi luule. Naljakas, kas kutsuda seda siis juhuseks, või on tõesti sisetunne nii võimekas.

***

Vastik hiiliv kevad

Veel paar kuud
Aeg libiseb läbi sõrmede

Kui voolavad ojad kevadkuul

Kardan päiksekiiri paistmas läbi pilvede

Lähevad mööda nädalad

Veel on aega, veel ei õitse lumelill

Päevad sekunditena näivad

Hoian ketist, et ei lööks veel seinakell

Tunnid tiksuvad täis

Üksteise järel hüppavad kuristikku

Aeg, miks nii kiiresti minevat näid

Lase nautida olevikku

Minuteid loen sõrmedel

Värisema hakkavad käed

Juba kõnnin sinililledel

Tagasi on linnud, kevad käes.

Sekundite tiksuv kaja

Hingeärevus

Kajab seintelt, hirmutaja

Huulte vaikne värelus

Peidan ära kalendri

Ma ei vaata enam kella

Liiv täidab kella alumise silindri

Hüvasti kajakad, luuletajad & sinised linnud

Nüüd kellapommi sume hüüd

Aeg pikana mis ennist näis

Otsa saanud jaks ja püüd

Aeg on otsas, ring on täis.

***

Jällelugemiseni!

Esietendusest

Ilmselt olen ma sellest teemast nii palju jahvatanud, et kellelegi ei tule uudisena, et mu näidendi esietendus juhtus siis olema eile, laupäeval 24.01.

Meie alustasime oma esinemise meeleollu minekuga juba reede õhtul peaproovi tehes, kui ühe hetkega sai proovisaalist tantsulava ja muusika üürgas üle saali. Kõikides valitses mingi väikene ootusärevus ja meie positiivse meeleolu soojas süles möödus peaproov edukalt. Nalja, naeru ja muud sarnast täis olevad kaks tundi möödusid kui linnulennul. Me lahkusime koolist kell 23.00 selleks, et naasta sinna tagasi järgmisel päeval natuke enne kolme päeval.

Siis algasidki ettevalmistused, panime valmis saali, tegime veel ühe läbimängu, jõime kohvi/teed ja sõime nutellasaiu. Pinge kasvas, mida lähemale jõudis kell kuuele. Ma olen tänulik, et mul on olnud sellel pikal reisil lisaks imelistele näitlejatele ka hea toetajaskond alustades Meelisest, kes oli oma vabast ajast nõus tulema laupäeval kooli ja ka juba enne oli mul asjaajamisega abiks, talle lisaks muidugi "ahvid" (kelle nimi pole kuidagi solvav, see on lihtsalt kujunenud grupisiseseks naljaks ja terminiks meeskonna kohta) Joel, Hans ja Frank, ma poleks teieta toime tulnud. Ma pean ära mainima ka Hanna, kes käis meil nii proovides kui ka esietendusel pildistamas, mis oli temast väga armas, sest see on sündmus, mida oleks tore enda jaoks jäädvustada. Maarja mängib rolli etenduse näo kujundamisel, sest tema meisterlike käte läbi valmis etenduse plakat ja sellest tulenevalt ka muud pildid/sildid, mida oli tarvis kasutada, on tema imeilusa "etenduse näo" kujutisega. Ma tänan veel ka oma õde Kätriini moraalseks toeks olemise eest ning Elisabethi, Janat ja Elisat, kes olid korraldusliku poole pealt just väga olulised laupäeva õnnestumise osas.Ma pean tänama kaTriinu, kes aitas valida muusikat ja Annit, kes käis proovi vaatamas ja soovitussõnu jagamas :) Näitlejatele olen ma lihtsalt nii tänulik ja olen sellest ka nii palju rääkinud. Mul on raske sõnadesse panna seda, kui head inimesed nad on.

Ning siis oligi käes aeg etenduse jaoks. Ma unustasin täielikult ära, et ma olen laval ja läksin lihtsalt sinna ette ja ütlesin paar sõna, mul ei tulnud meelde kuidagi eriliselt ette valmistuda selleks, kuid sellest polnud asja, etendus sai sisse juhatatud ja kõik laabus ilusti. Kohati etenduse ajal ma pidin muretsema, et kas ikka tuled lähevad õigel ajal, kuid mu näitlejad ja abilised olid nii tublid, et kõik oli suurepärane. Etenduse-eelne pabin oli päris hullumeelne, kuid me kõik tulime sellest välja ja pärast etenduse lõppu on selline tunne, nagu oleks maailmale midagi head kinkinud :) Etenduse lõpus, kui kardinad ette tõmmati toimus meil oma väike kalliring, sel hetkel tunduski see kõik nagu päris.

Nüüd viimaks saan ma rääkida ära ka selle etenduse sündimise loo. Alguse sai ta sellest, et ma lihtsalt tahtsin teha midagi toredat, kus oleksid stseenid eri kohtades, ning ma lihtsalt hakkasingi otsast kirjutama. Ma kirjutasin selle etenduse algse scripti valmis ühe päevaga, ning olin juba siis kindel, et see läheb lavastamiseks ja hakkasin kokku otsima näitetruppi. Imelikul kombel on algsest seitsmest näitlejast originaalselt selle rolli jaoks valituid alles kuus. Minu meelest õnnestus mul valiku tegemine päris hästi, sest igaüks neist on andekas ja eriline ja ma olen neile kõigile meeletult tänulik.

Proovid hakkasid meil juba vist oktoobri lõpus või novembri alguses, ja algne plaan oli etendus valmis saada jaanuari alguseks, päris esietendust nihkus vaid paari nädala võrra, nii et me olime ka üpris graafikus. See etendus sündis selliseks ainult tänu sellele, et mul olid kasutada sellised inimesed ja nemad voolisid seda etendust just selliseks, nagu see sündis.

Ma jään helgusega meenutama neid esimesi proove, mis toimusid meie kooli D23 klassis. Jään meenutama ka seda, kui kinnisidee oli teha näidend ära Telliskivi Loomelinnaku Rohelises saalis. Ja jään meenutama seda otsust siiski loobuda sellest ideest. (see oli üks parimaid otsuseid).

Kuid kõik ei olnud alati nii roosiline, muidgi tuli sisse ka hetki, kus ma mõtlesin, et ma tahan jätta asja pooleli, ma mõtlesin, et ma ei tule sellega toime, Oli palju hetki, kus kõik tundus üle pea kasvavat. Ka nüüd pärast esietendust on kuidagi veidike poolik tunne, kuid ma olen õnnelik, et nii suur unistus sai teoks tehtud ja on jäänud veel oodata ära teine etendus, kuhu tullakse ka filmima, mis tähendab, et saame ilusti ka jäädvustada täispikkuses minu esimese lavastajakogemuse. Ma arvan, et ma jään veel tükiks ajaks igatsema neid proove ja inimesi ja koos veedetud aega.

See teekond on olnud imeline.

***

Kõige soojemad kallid ma kingiksin teile

mu näitlejad andekad head

midagi täiesti imelist sündis eile

midagi, mille vahele jätavad sõnaread

sünergia nii kirjeldamatu

oli nakkav ja soe.

Te tekitasite lavale selle

mida osta ei saa

ja raamatust ei loe

see on puhas õnn ja rõõm

just sellest mida me teeme selleks,

et elada homseni.

See oli hetk, 

mille ma tahaksin kinkida neile

sest mu suurim unistus sai täituda eile

Vaid tänu kõigile teile.

Aitäh.

Jällekirjutamiseni!