Selleks suveks plaane tehes olin ma kindel, et töötan Von Stackelbergis, lähen Muhusse, TENi suvepäevadele, Tartusse ja Viljandi folgile. Muu olin jätnud kõik juhuse teha, aga minu puhkused on alati kujunenud aktiivseks. (Ma pole vist kunagi ühe suve jooksul nii palju bussidega mööda Eestit sõitnud,) Nii ka seekord. Kohe, kui olin Stackelbergis töötamise seljataha jätnud, käinud paariks päevaks Lõuna-Eestis, saabus kõne, millega öeldi, et olen võetud tööle Lottemaale.
Nii ma siis pakkisingi asjad ja poolenisti kolisin Leiutajatekülla. Üpriski tundmatusse hüpates, kuigi õnneks siiski paari inimest tundes algaski minu selle suve ettearvamatu seiklus. Nüüd ma elangi muinasjutus, ma käin Lotte ema Anna moosikeldris söömas ja mu sõpradeks on Bruno, Albert, kärbes Jaak, Adalbert ja kõik teised tegelased. Naljakas on see, et päeval ongi kohati tunne, nagu viibiksin just selles samas multikas, mida sai pisikesena kasseti pealt sadu kordi vaadatud. Ja üldse mitte reklaami tehes ütlen, et tulge meile külla! Olen kindel, et olenemata vanusest leiate kindlasti midagi ka endajaoks meie vahvast külast. Alati on nii hea meel, kui mõni tuttav juhtub külastama.
***
Müügiks on maasikakoogid
ostan-müün-vahetan poes.
Müügiks on ka kollased roosid
ja lühikesed seelikud, mis moes.
On müügiks au ja kuulsus
Ning isegi mõnede hing.
Ja vahetada niimuidu
teise vastu võid mind.
Üht alati on soovitud osta
kuid keegi iial ei müü.
Sellest keegi lahti lasta
ei suuda kui saanud on nüüd.
Müüdud on eneseuhkus
ja niimõnigi pott ja pann.
Pandimajja on viidud moodne luksus
kuid armasus müümata jäänud on.
**
Käisin Tartus erinevate koduinterjööride maalinäitusel kus võis leida teoseid alates 20. sajandi algusest kui ma ei eksi. Seal üsna otseses mõttes joonistus välja kuidas erinevate inimeste jaoks tähendab kodu väga erinevaid asju, Igaühe jaoks võib olla täiesti erinevad detailid mis tema jaoksteevad ruumist kus ta elab kodu. Maalidelt oli näha, et kelle jaoks oli kodu definitsioon vaade aknast välja, mida iga päev näeb, kellele inimesed ruumis, kellele magamistuba ja kellele köök. Majast võivad kodu teha ka inimesed kes seal elavad sest üksteise südametes tunnevad nad end kodus. Ja see on muidugi tähtis, alati parem pidada koduks kellegi südand või kedagi enda südames kui mõnda ruumi. Kuid kui ma lugesin Peeter Sauteri raamatut "Märkmeid vaeste kirjanike majast", siis seal ta kirjeldab, kuidas tema koduks on need kirjutised. Kuidas ta elabki neis sõnades ja põlevast majast päästaks just need, isegi enne iseenast. Nii vist ongi kõige kindlam, elada enda sõnades, sest maja kus elatakse võib vahetuda, elus võivad vahetuda ka inimesed aga sõnad ei lähe kuhugi. Sõnad paberil-arvutis ongi kodu, sest neis saab elada, saab välja elada, ette kujutada ja luua, ehitada endale pesa, Ja kuna sõnadel on määramatu jõud, siis vast nii ongi õige. Oma sõnas-maalis-laulus elades on kodu alati sinuga. Niiet päris otseses mõttes, kodu on sõna ja sõna on kodu.
**
Kivirähki "Maailma otsas" koosneb heade inimeste elust võetud kildudest otse siit samast Tallinnast. Hea lihtne lugemine, mille jooksul ei juhtu ühtegi halba sündmust, niiet see pakub küllaga hingerahu. Kuid mina kõige rohkem võtsin sellest raamatust kaasa ühe mõtte, et maailma ots võib olla just siin samas. Nimelt on raamatus juttu täiesti tavalise inimeste elust kes käivad tööl, lähevad õhtuti koju, käivad külas ja vahel baaris frikadelisuppi söömas. Ja neil kõigil viskab vahepeal oma tavaline elu üle ja tuleb mõttesse minna teise maailma otsa ja elada seal mingit teist elu kellegi teisega või minna ümbermaailmareisile, kuid üks raamatu tegelastest oligi tulnud teisest maailma otsast just sinna sündmustiku keskele, Tallinnasse, ja oli väga rahul. Maailma ots ei pea olema kaugel, asi on perspektiivis. Ja kui sellele liita see mida Seneca ütleb oma kirjas Luciliusele: "Lolluse üheks tunnuseks on see, et loll alustab oma elu üha uuesti." siis annab see kuidagi südamerahu, et tegelikult ei peagi midagi meeletult muutma, saab ka hakkama täiesti elades seda elu mis on ja tehes just see endale huvitavaks. "Lepatriinude jõuludes" ütleb mängunupu sees elav ämblik Timile ja Miale, et paigalseismine ongi tegelikult minek, seega meie olemegi maailma otsas, rännakem iseendis.
**
Rootsi filmis "Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle" tuleb välja jällegi see, kui valesti inimkond tihtipeale käitub ja kui halenaljakad on juhtumid, millega me iga päev seisame silmitsi. Kuidas inimlikkus ja mõistmine on kõige viimased asjad millele tähelepanu pööratakse ja kuidas me vahel lihtsalt paratamatusega lepime. Nüüd ei oskagi päriselt öelda, mida sellest järeldada, kas kaheksast viieni töötava väikekodanlase elu on hea või halb variant maailma ja iseenda päästmiseks.
Kuid ikkagi, milleks me kogume sentimentaalse väärtusega asju ja mälestusi, kui meie kolime, asjad jäävad maha ja lähevad katki ning mälestusedki ununevad.
**
Kas tegelikkuses peakski kõik enda omapärad ja vead kaotama, saama üle kõigist hirmudest ja oskama kõike võimalikku? Kas täiuslikkuse poole püüdlemine muudab inimese vähem või rohkem iseendaks? Ja kas üldse püüda, kui täpselt ei teagi, mis või kes see 'ise' on. Kas peaks tõesti siis iseenda lõhkumise piirideni end koguaeg proovile panema, kasvama ja arenema neljas suunas korraga. Kas kiiremini, kõrgemale, kaugemale on tõesti vajalik. Miks ei võiks leppida oma iseärasustega kas siis kui täpselt veel ei tea, kuhu peaks jõudma ja lihtasalt kasvada taeva, ainult kõrgemale, unustada see kiiremini ja kaugemale ja panna end proovile vaid vahel harva, areneda vaid paaris suunas, võibolla ka vaid ühes. Asi ju seegi.
***
Usaldan sulle
oma viimase kimbu meelespäid
mille korjasin tol ööl.
Käisin neid noppimas lootuste aasalt
mõtetes üks ainuke soov.
Et saaksin usaldada sulle
selle hetke. Ja kõik muu mis elu toob
ei olekski enam tähtis
sest saan usaldada sind
et meeles pead mind,
meelespead.
***
Minu sõrmed vaheliti
rohukõrtes sinuga
ja põimunud on omavahel
meie mõttelõng
biheeliks
üks
ja
kaks
on üheks meie kahe vahel
sulanud.
***
Hinnad on all
Ületand end
ja alandan enda
hinda
On allahindluste aeg.
Odavalt ja rohkem
Ja alandan veel
maadligi alla
on "Hullud päevad"
ehk hoopis ületan enda
ja ei alanda hinda
ei alanda end.
**
Suvi tuleb südamest, mitte ilmast. Seda kas on, või pole.
Mõnikord võib ka aastaotsa sügis olla.
***
Siililegi selge on
et siil on udus padrikus
arulage arutus
maad võtnud uduvabrikus
viisaastaku kvoodid
on vaja täita täpipealt
selgusetuse liigtootmine
on võtnud meele nägijailt
ekseldes nüüd liigume
vabriku ustest me välja
kuid ringides kõnnime
sureme selguse nälga
ja peas on sassis
ida ja lääs
on meelest läinud
kas sügis on käes
ja kadunud uttu
on viimane tahe
segusetuse sees
on elumõttetuserahe
keset udumasinaterivi
tuuleveskit võideldes
me nägemata püüame
end elus hoida puigeldes
kuid ikka jälle tabab meid
saatuslik hallus
mis hallistab me rõõmud
ja meil on nii valus
on siililegi selge
et siil on udus kadnud
ja meilegi on seebivesi
et otsas on teesklemisevarud
***
Kastemärjal sillal
päikesepiisad
panevad hinge särama
ja elu naeratab
ja hüppab siis
jaanileekidesse
tahtis alati ju
saada täheks
staariks tahtis
tulekeraks taeva all
***
enne või varem
millalgi ikka oli parem
ja taas lõhnab magusalt rohi
ja millalgi ikka
on laulude kord
ronida meeltesügavusest välja
ükspäev taaskord
ehk lakkab
ööliblikate lend
ja pääsusilmad
oo need kaunid pääsusilmad
saavad lennuks taas valgust
kaks silma tiibadel
liitsilmad peas
vaatavad kaleidoskoopi
ja ikka näevad paremini
kui mu lihtsilmad eales
näha on osanud värve
nende silmades peegeldub
kevade õrn puudutus
värvidemäng
minust paistab vaid halli
sinirohelist
silmavett
Rõuge
 |
| Kohustuslik pilt |
Tartu, mu Tartu <3
Lottemaa lapsed
Jällekirjutamiseni!
No comments:
Post a Comment