Meile anti inglise keele tunnis ülesanne teha presentatsioon nendest asjadest, mis meid rusuvad ja pingestavad. Algselt tundus see lihtne, kool, nagu alati, hinded, inimesed ja muu sarnane. Kuid ma hakkasin selle üle pikemalt mõtlema ja jõudsin usu ja religiooniküsimuseni. Vastus sellele, mis mind rusub?
Elu.
Naljakas on, kuidas me kasutame pidevalt neid religioosse taustaga väljendeid sellele tähelepanu pööramata, Issand halasta, issand jumal, tule taevas appi, pühajumal, tänu jumalale, vaim tuli peale ja muud sarnased.
Mis vaevab sinu südant?
Mis iial nõuad sa,
See, kes on meie issand
Kõik hooleks anna sa.
Read luterlikust lauluraamatust.
Naljakas, et sellele vennikesele
Jumalale nii suur koorem pannakse,
kui ta on nii ülim ja tähtis ja austatud.
Inimesed peaksid austusest oma probleeme ikka endale hoidma
ja laskma tollel kõrgemal isikul olla,
inimesed peaksid olema alalhoidlikud,
aga imelikul kombel ei.
Mida me usume? Miks me usume? Ma jõudsin enda meelest ka vastuseni. Me oleme kõiksuse energia ja surres muundume selleks tagasi, meil on ühine "teadmiste varamu", kust tulevad geniaalsed ideed, mille kaudu tuleb "vaim peale" ja unenägudes sündinud ideed. Tänu sellele oleks võimalik ka muidugi hingesugulaste ja telepaatia olemasolu ja selles ma veidi kahtlen ja seemuudab selle teooria veidi vähem vett pidavaks aga samas see seletaks ennustajate ja "nõidade"(loe: vana aja ravitsejate) olemasolu. Me usume jumalasse, sest iseendasse usukuda on keeruline, raske on öelda, et ise pean endale andestama, lihtsam on lasta kellelgi kolmandal endale andestada, ennast juhatada ja vajadusel karistada. Lihtne on anda ohjad kellelegi teisele. Tegelikult aga juhime me elu ise. Kui palume jumalat, palume tegelikult universumi või kõiksuse energiat, et see koondaks end selleks, et sul oleks jõudu ja vajalikku abi selle saavutamiseks, mida soovid. Kuid ma sain ka täpselt sama kiiresti aru, kui olin saavutanud selguse, et see teooria ei ole päris täpselt õige ja elul ei pruugigi olla suuremat mõtet.
Inimesed pöörduvad enamasti jumala poole siis, kui nad kas ei tule enam iseendaga toime ja otsivad seda lohutust väljastpoolt või siis, kui neil on lihtsalt tekkinud mingisugune lahendamatu probleem/olukord. Inimesed pöörduvad jumala poole hirmust, nagu nad on alati seda teinud, juba aegade algusest saadik. Inimesed seletasid isegi loodusnähtusi jumalatega, sest nad ei leidnud asjadele muud selgitust. Nüüd pöördutakse usu poole, et peita oma sisemist tühjust või selleks, et ei peaks tõdema, et tegelikult peab enda eluga siiski ise toime tulema. Palju lihtsam on ennast peita mingisuguse seletuse taha ja järgida seal ette antud reegleid kui hakata ise elu enda jaoks tõlgendama, kaduda selle tõlgenduse sisse ära ja siis otsida oma teed sealt jälle välja. Lihtsam on võtta omaks midagi, mida teised juba usuvad, kui olla ise teerajaja.
Võibolla ongi nii, et me sündisime, sest meid tehti ja me sureme, sest et me kasutame omakeha valesti / oleme ettevaatamatud / eluaeg saab lihtsalt täis. Võibolla vahepeale jääv ongi veidi mõttetu ja tuleb ise sisutada, kuid tegelikult, kas siis üldse on vahet, kuidas see sisustada, kui elul puudub tegelik mõte, kuidas me teame, et me oma elu mõtte otsingutel täiskäigul rappa ei põruta? Kuidas saab esimest ja ainust korda elav inimene ise teada, mis on tema elu mõte. Miks me tõuseme hommikul üles? Miks me talume terve päeva neid ebameeldivaid tegevusi? Miks me läheme õhtul õigel ajal magama? Miks me loome tutvusi ja suhteid? Miks me püüame saada targemaks? Miks on meil üldse vaja millesegi uskuda? Milleks uskuda armastusse, kui see mida me näeme, on see, et armastus on kõike muud kui püsiv ja jääv. Armastus on üürike.
Miks me püüame nii meeletult teistele meeldida? Miks me ehime ennast ehetega, paneme selga värvilised riided? Miks me loeme ajalehti, et oskaksime mõttetute inimestega rääkida mõttetutel teemadel sellest, kui mõttetute asjade üle mõttetud maad mõttetuid sõdu peavad. Miks me räägime inimestega, kes ei huvitu meist ja kes ka meid eriti ei huvita? Vahel öeldakse, et elu mõte on elule leida mõte, kuid kui kogu elu veeta tehes tegevusi, mis on kohustuslikud, elades selle mustri järgi, mis on meile sisse kodeeritud, kuidas me peaksime siis kunagi leidma oma tee ja mõtte? Kuidas on võimalik et miski on mõttetu, kui sõna mõttetu tähendab et asi on mõtteta aga kui ma mõtlen, siis asjal juba on ju mõte. Miks me püüame meeleheitlikult erineda, saavutada, olla õnnelikud, kui kõik mis meiega juhtub on see, et me sureme ja meid unustatakse. Vähesed jäävad alles ja see pole ka sellepärast, et nad oleks parimad, vahel on asi ka lihtalt õnnes, keda mäletatakse ja keda mitte. Eriti tänapäeval, kus igaühel on võimalik teeselda end geeniuseks ja pälvida ebaausat tähelepanu.
Miks on meil vaja täita oma elu mingisuguste teadmistega? Et saada töökoht. Miks meil on vaja töökohta? Et osta endale maja. Miks meil on vaja maja? Selleks et osta endale palju ebavajalikke asju. Miks meil on neid asju vaja? Selleks et me saaksime luua perekonna ja lastel oleks hea elu. Miks meil lapsi vaja on? Selleks et nad saaksid elada sama mustri järgi seda sama elu. Ja mida me neile sellega õpetanud oleme? Mida mõttetumalt sa elad, seda "edukam" sa oled. Seda rohkem on sul raha ja inimesi, kes noogutavad kaasaja ütlevad, jah nemad on hea perekond. Kust ostast on see hea, kui me kõik elame sama mustri järgi samamoodi oma rõõmudeta elu? Kust üldse tulevad rõõmud? Kas rutiin ei muuda meid rõõmutuks? Miks me rõõmustame väikeste asjade üle, kui me teame, et meie mälu on lühike ja me unustame peagi, et oleme rõõmustanud?
Miks me kogume enda ümber suure seltskonna inimesi, kellest enamik tegelikult ei huvitugi nii väga, vaid lihtsalt neil on vaja kuhugi kuuluda, olla ka keegi. Ja siis öeldakse, et matused on elavate jaoks, aga kui me ei koguks enda ümber neid inimesi poleks vaja kurvastada ja poleks vaja ka matuseid. Niikuinii ei suuda pakkuda need inimesed sulle, ega sina neile midagi. Ma olen elanud erinevate tõdemustega, olen kaalunud jumala olemasolu, et tema heaks elada, olen kaalunud seda, et elada väikeste rõõmude pärast, olen kaalunud elada selleks, et inspireerida ja puudutada hingesid, kuid kõik see tundub kuidagi oma mõtet kaotavat ja energia tundub hajuvat. Kui elu mõte on otsida mõtet, mida pole olemas, siis on lood minumeelest eriti halvad, sest olenemata sellest, kui palju me näeme vaeva ja sipleme millegi suurema ja tähtsama poole, me sureme ikka samasuguste, lihtsalt väsinute ja pettunutena, olles teinud tühja tööd. Miks me seda teeme?
Ma vabandan, kui kellegi uskumusi sellega riivan, see on puhtalt minu hetkeemotsioon ja see ei ole mõeldud selleks, et kedagi teist haavata. Juba homme võivad ka mul olla juba uued ideed.
**
Mulle on löönud pähe kogu see suur pinge, mis valdab seoses tulevate Roosade Kääride ja kõige muu sarnasega ja see ilmselgelt on veidi hakanud mõjutama ka kõike muud mu elus. Mul on teile soovitus, kui te olete nii palju põdev ja narveeriv inimene nagu mina, ärge võtke endale sadat kohustust korraga :)
**
Otsustasin oma loomingule lisaks panna seekord siia geniaalse Jan Metsa loomingut
üks öö
on jälle möödas
on alles ees
...hulk
aru saamatut sebimist
...habras
seoste võrgustik
mis iga tavalise
uneskäija jaoks
võib katkeda
...juhuslikult
mööduva masina
rataste
vahel
*
Ma sattusin tema loomingu otsa täpselt nii juhuslikult, et mul oli enne rongile minekut veeta Kristiines 20 minutit ja seal on juhuslikult Apollo raamatupood (geniaalne nimi raamatupoele muide). Ma läksin sinna sisse, luule osakonda, nagu mul juba tavaks on ja lihtsalt võtsin järjest kätte huvitavamate ja paeluvamate pealkirjadega raamatuid, kuni jõudsin Jan Metsani ja tema raamat tundus käes just see õige. Ma ostsin ta ära lugemata ridagi selle sisust. Ja see raamat oligi õige, just minu tüüpi luule. Naljakas, kas kutsuda seda siis juhuseks, või on tõesti sisetunne nii võimekas.
***
Vastik hiiliv kevad
Veel paar kuud
Aeg libiseb läbi sõrmede
Aeg libiseb läbi sõrmede
Kui voolavad ojad kevadkuul
Kardan päiksekiiri paistmas läbi pilvede
Lähevad mööda nädalad
Veel on aega, veel ei õitse lumelill
Päevad sekunditena näivad
Hoian ketist, et ei lööks veel seinakell
Tunnid tiksuvad täis
Üksteise järel hüppavad kuristikku
Aeg, miks nii kiiresti minevat näid
Lase nautida olevikku
Minuteid loen sõrmedel
Värisema hakkavad käed
Juba kõnnin sinililledel
Tagasi on linnud, kevad käes.
Sekundite tiksuv kaja
Hingeärevus
Kajab seintelt, hirmutaja
Huulte vaikne värelus
Peidan ära kalendri
Ma ei vaata enam kella
Liiv täidab kella alumise silindri
Hüvasti kajakad, luuletajad & sinised linnud
Nüüd kellapommi sume hüüd
Aeg pikana mis ennist näis
Otsa saanud jaks ja püüd
Aeg on otsas, ring on täis.
***
Jällelugemiseni!
No comments:
Post a Comment