Moosikeldrimõte

Hea on endast väljuda, kasvõi korraks. Mitte minna endast välja, karjuda ja räusata, vaid endast väljuda, vaadata kõrvalt või olla kuskil mujal natukeseks ajaks keegi teine. Või peaaegu puhta lehena end kõrvalt vaadates kuidagigi defineerida püüda.

Hea on leida endas jõudu selleks, et vaimustuda väikestest asjadest ja leida rõõmu selles, kui kolmeaastane poiss kingib sulle oma joonistatud peajalgse jänese. Vaimustuda, kui keegi vaevub lihtsalt kalli tegema või üllatab kohivtassiga. Hea on leida endas jõudu olla laps, kui on pikk vahemaa, siis joosta, et saaks kiiremini, sõita liumäest alla ja saada natuke mullatolmuseks ning ujuda põlvini vees. On hea minna vaatama multikat ja jääda kõik koos teleka ette magama. Ning see kõik annab jõudu, et leida endas seda uut taganttõuget nendeks päevadeks ja hetkedest, kui vägisi kipub nägu mossi vajuma ja jonnituju tuleb peale.

Ikka ja jälle tuleb aina uus hommik, uus külm jalutuskäik metsateel ja uus puder vanas kausis. Ja tulevad laulud. Laulud, mis hoiavad koos ja laulud mis ajavad närvi ja needki, mis kummitama jäävad ja need, mida vaid üksi laulda. Tulevad need, mida saab mitmehäälselt kontsertesituses köögis pliidiääres ette kanda ja need, mis veidike viltu lähevad. Aga laulud on ikka laulud. Muusika annab sõnale jõu, olgu see siis laulu tähenduse mõttes või muusika salapärases võluväes inimesi kasvõi ainult laulmise hetkeks ühendada.

Ja tulevad inimesed, need, kes teevad päeva huvitavamaks ja kelle tõttu vahel ongi tunne, et just nii ja just siin peabki olema. Ja isegi siis, kui vahel on tunne, et käima on pandud vale filmilint ja kuuluda tuleb hoopis kuhugi mujale, kuidas tunnid ja päevad jooksevad tahest tahtmata mööda täielikult vaataja tegevusest hoolimata, siis tulebki leida maast üks üksik valel ajal õitsev meelespea ja hoida meeles, et iga film saab ükskord läbi ja saab uue käima panna, ehk mõne õigemagi. Alati ei peagi teised enne ooperisse liituma, võib ka vaadata publikuna mõnda aega pealt ja õppida selgeks mõni aaria nende omast. Väikeseid rolle pole olemas, ka puud on laval vajalikud. Ja ehk polegi hullu, kui igas etenduses peaosa ei mängi, tükk tuleb sellegipoolest ilus, päev läheb kirja ja silmalaukardinad tõmmatakse ripsmete aplausiga ette.

Parem mängida hästi ja vähem, kui tervet rehkendust ei jõua, teha pool, aga ise. Ilmselt ei pane keegi pahaks, kui ongi lausuda vaid mõni repliik nende suurteosesse. Vahel lihtsalt olla hea ja märgata. Ja olla vähem-rohkem-vahel kaamera ees. Tunda rõõmu ühest energiaringist, ühest "Kuidas läheb?" lausest või "Tule ka kaasa!" kutsest. Saadame kirju ja tunneme rõõmu markide ostmisest, riputame saadud postkaardid seintele, et ikka ja jälle neist rõõmu tunda ja vaatame iga oravat puuotsas kui ilmaimet. Tunneme rõõmu neist, keda saame hoida enda lähedal ja ärme kurvasta nende pärast, kes kaugemale jäid. Iga ooper on õige ooper.

Ja tulevad uued inimesed, näod, iseloomud ja kohanemine. Hirmuäratavalt rahvarohked situatsioonid.
Siis mängime vahel pokkerit ja püüame end selle taga uuesti leida. Mõni luuletus, muusikapala, meelespea ja varajane uni. Ja isegi, kui õues on külm, siis peamine on hoida süda soe, siis võib alati ka lihtsalt loota, et ehk on homme parem, kui tänases ooperis pole sattunud lemmikrolli. Ja ikka leiab midagi-kedagi head, mida endaga südamesse ja pikaajalisse mällu talletada ning endaga kaasas kanda.

Meie Lotte filmi õhtu aka uinak

Ühe lätlasest poisi joonistus mulle. 

***

Raamatuarmastus

naljakas tunne

lõhn ja kuju

liimiköite haprus

lehtede raskus kotis

paberi karedus 

silitus üle leheservade

allavolditud nurgad

kulunud kaas

kuulumine

mulle kuulumine

ainult minu eksemplar

laenan kui tahan

ja unustan, kingin

leian taas

loen korra veel

digiteksti

ei saa

endale võtta

***

Enne või varem

millalgi ikka on parem

ja taas lõhnab magusalt rohi

ja millalgi ikka

on laulude kord

ronida meeltesügavusest välja

ükspäev taaskord 

ehk lakkab

ööliblikate lend

ja pääsusilmad

oo need kaunid pääsusilmad

saavad lennuks taas valgust

kaks silma tiibadel

liitsilmad peas

nad vaatavad kaleidoskoopi

ikka näevad paremini

kui mu lihtsilmad eales

näha oskavad värve

nende silmis peegeldub

kevade õrn puudutus

ja värvidemäng

minust paistab vaid halli

sinirohelist

silmavett

***

Sina#25

vabakäigu südamevang

tuled

lahkud

oled mu unedes

öödesse peitsid end

miks kimbutad mind veel

painutad mu ideaale

muus paned pettuma

mus paned pettuma

mind

oled mu hingetartu

kakssada kilomeetrit igatsust

kuid ka mälestus sinust

on vähemalt kaks kalamaja 

ja neli kohvitassi

puhast õnne

Jällekirjutamiseni!

Laimīgu ceļi!