Langetame relvad!

Mis siis saaks, kui me enam ei tapaks? Kui igaüks meist nii üksikisiku kui ka riigi tasandil otsustaks, et me ei vala enam verd. Saagu mis saab. Kas me kaotaks nii palju elusid, et olukord muutuks kriitiliseks või saaks ehk vere ja mõõgaga õiglust nõudjad aru, et lähenemine on vale? Alustame millest iganes kiremõrvadest, röövi käigus toime pandud juhumõrvadest kuni usulevituskuritegudeni välja. Mis siis saaks, kui me enam ei tapaks, ei pommitaks? Oleks rumal mõelda et kiusaja kohe ära lõpetab kui ma vastu ei löö, selja pööran ja rahus oma puuelevandiga liivakastis edasi mängiks aga ilmselt igavesti ta narrida ja lüüa ei jaksa. Kumb oleks meile tegelikult parem?

Kumb sünnitab juurde veel kurjust ja kumb vähemalt püüab maailmale armastust juurde anda? Meile on alati õpetatud, et vägivald sünnitab vägivalda, kuid ometi me ei käitu selle kohaselt. Ikka on tarvis teha tagasi, reageerida. Ma saan aru, et kaalul on inimelud, aga kes teeb meist selle õigema, kes peaks teist tapma ükskõik mis põhjusel. On ju ka teisi meetodeid. Pole mina kiusajale elu andnud, pole minu õigus seda temalt ka võtta. Iga muutus toob kaasa ohvreid ja ma mõistan, et lihtne on hävitada vastane, aga nagu näha, ei saa me ka sellega hakkama. Ikka on maailmas meeletult kurjust. Ja kurjus ei tule mitte sellest, et halbu inimesi oleks meeletult palju, vaid sellest, et head inimesed ei tee midagi. Sellepärast saabki kurjus võitu. 

Võtame väiksema mastaabi sest tegelikult ma ei taha rääkida mõrvadest sest see on lihtsalt liiga räige kui palju roimasid toime pannakse. Võtame mõõtmeks sõimamised ja salvamised igapäevaelus. Kui meile tehakse halvasti, saame kurjaks, öeldakse halvasti, mõistame valesti. Me saame pahaseks, tihtipeale tahetakse, et tegija vastu kannataks ja et ka tal oleks valus. Muidugi alati pole õige, et targem annab järele, sest vastasel juhul võib mõni õppetunnita jääda, kuid ometi pole tarvis kätt tõsta ja ka sõnadega salvata mitte. Alati saab öelda ilusti, alati saab teha selgeks paremate sõnadega. Südametunnistusele koputab tihtipeale ilusti öeldud tõrelemine rohkemgi kui lihtsalt sõimukisa. 

Mis siis saaks, kui me püüaks anda endast kõik, et anda välja ja jagada headust nii palju kui vähegi vōimalik? Sellepärast ei pea muutuma arulagedaks ja mitte hindama olukordi adekvaatselt, lihtsalt välistama suunatud halva tegemist. Saab olla karm, kehtestav ja absoluutne ka ilma ühegi tilga reaalse ega ka hingelise vereta. 

Meil on siin Eestis olnud viimasel ajal hästi, meie riigis pole kuulutatud välja eriolukorda ega pole meil ka kuritegevus meeletult kõrge. Aga alati saab paremini. Panustamist saab alustada väikekodanlikult naeratuste, heade sõnade ja ilusate mõtete väljaütlemisega. Nii võime päästa niimõndagi. Ja kui midagi enam teha pole, tuleb lihtsalt laulda, sellega oleme me juba tuttavad!

Mis siis saaks, kui kellelgi poleks enam sõjaväge ega kaitseväge. Kui kellelgi pole väge millega rünnata, pole vaja ka enam millegi vastu kaitsta. Mis siis saaks, kui me enam ei tapaks?

Kuri kuninganna ei pea surema, kurja kuninganna peab kasvatama heaks. 

***

Liikudes temaatiliselt veidi edasi kuid jäädes ikkagi kindlaks oma sinisilmsele maailmapildile kus eksisteerib ideaalilähedus. Mu eelmises postituses on juttu sellest, kuidas päästa maailma läbi taaskasutuse. Selles on juttu, kuidas päästa maailma läbi hingeheaduse. Ilmselt mu sõnad ei tähenda just eriti paljudele midagi, kuid siiski. Kasvõi mõnigi teist ehk teeb pärast kellelegi teisele midagi isetult head ja ilusat. Miks pole heateod meile loomupärased ja iseenesest mõistetavad? Miks on alati oluline omakasu? Miks meil pole teiste jaoks aega? Kuhu see aeg kaob? Miks me imestame, kui keegi tōstab üles maha kukkunud asjad või avab meile ukse? See peaks tulema maast madalast juba emapiimaga, et selleks, et armastada iseend, tuleb armastada ka teisi enda ümber. Ja kui ma ütlen, et hea tegemine peab olema iseenesest mōistetav ei mõtle ma, et kui keegi teeb head ei peaks olema tänulik. Muidugi peab, alati peab tänama! Kui me jõuaks sinnani, et "palun" ja "aitäh" ei tule vâlja ainult suure kangutamisega ja head tehakse ainult selleks, et midagi head vastu saada või näida kellegi jaoks parema inimesena, siis oleks maailm ilusam. Kingi mõni naeratus, ilus sõna või lilleke. Ei võta tükki küljest. Jagatud rõõm on poole suurem. Jaga headust ja rõõmu!

Armasta. Siis on Jeesus Kristuse tegelik sõnum läinud täide. Vähemalt minu interpretatsioon nii tema kui messiase kui paljude teiste kultuuride usuliste eestvedajate tegelik sõnum on mitte tappa, mitte teha halba vaid armastada ligimest ja olla vooruslik ning hea. 

***

Ma kingin teile

Kotitäie armastust

Ja kaks pisarat

Kummassegi pihku

Et vahel saaks õnnest nutta

Ja kurbusest pühkida pisaraid

Vedada näpuga läbi

Aknaklaasile tekkinud

Veetilgarägastiku

Ja tunda, et maailm hoiab süles

Ja ma kingin teile rõõme

Et oskaksite neid eristada

Tavalistest hetkedest

Ja õigel ajal mõne poetada. 

Viimaseks kingin teil vaikuse. 

Lihtsalt vagusi olemise

Lihtsalt vaata kui ilus on. 

***

Ma tahan sulle anda

Kogu ilu mida oskan

Silmadega näha

Kõrvadega kuulda ja

Sõrmedega tunnetada

Ma tahan sulle ära anda kõik

Püksid mu jalast kui sul on külm

Ja lemmikraamatud kui luulenäljas oled

Või oma tulevase korteri diivani

Ja isegi tassi ja kohvifiltrid

Ma tahan sulle ära anda need ilusad talvehommikud

Ja väikesed lumehelbed keelel

Tahan anda villased käpikud südameis kirjaga kootud

Tahan anda sul ära oma huultelt puna

Ja anda sulle sügise

Ja kollased lehed

Ja tuule ja vihma

Ning sooja salli

Tahan sulle anda veel

Mu jõuluvana esimese mälestuse

Ja need kaheselt korjatud lilled

Ja sellle naeru mida sa ei taha

Tahan anda sulle kõik

***

Jällekirjutamiseni!