13 ja reede

(Õues hakkab kevad tulema, linnud laulavad. Võtke vahel kõrvaklapid peast ja kuulake neid. Nende laul on päris ilus.)

Mulle on spontaansus alati veidi võõraks jäänud, ikka on hea, kui on ette tehtud plaanid. Mugav on teada, mis juhtuma hakkab.

Kolmteist ja reede sündis peaaegu et spontaanselt. Mariann, kes enamik seiklustest minuga vapralt kaasa teeb oli ka see kord kaasas ja asusime teele. Saime ilusti nädala kultuuridoosi täidetud.

Flo Kasearu isikunäitus oli esimene peatuspunkt. Leidsime eest video sellest, kuidas Flo oma katuseplekist suuri lennukeid voltis ja üle jäänud metallist pisemaid oli vorminud ja need ära raaminud. Iseenesest mittemidagi ütlev näitus, kuid kui selle sõnumit lugeda, milleks oli, et koguaeg sõidavad üle meie peate NATO lennukid ja me oleme vaikivas sõjas. Kuidas samal ajal oleme me ohus ja kaitstud. Kuidas kogu meie elu on teistele teada, siis muutus see näitus palju kõnekamaks. Flo Kasearu on noor ja andekas Eesti kunstnik, kelle tuleviku edule mina hoian kahe käega pöialt. Ta on tunnustust väärt.

Edasi viis meie rännak meid algselt kohvikusse EAT, kust sai alguse idee, et peaks sinna tööle minema ja edasi kohvikusse The Livingroom, mille teenindus on meeletult hea ja kuhu ma soovitan kõigil sisse astuda, sest tõesti, nii armast kohta, head teenindust ja head kohvi ikka annab otsida. Juhuslikult oli seal hakkamas kontsert. Kahjuks me kontserdi algust ei näinud, kuid nende proov ja soundcheck olid väga head. Kodukootud sõpradest koosnevad bändid teevad alati südame soojaks ja panevad mõtlema, et miks ise milleski sellises kaasa ei löö.

Ilmselgelt väga läbi mõeldult ja poseeritult tehtud säilitamist väärt foto enne teatrietenduse nautimist. 

Sealt edasi ootas meid tantsuetendus "Smells like team spirit", milles mängis meie kunagine koolikaaslane üliandekas Johann Rosenberg. Ma ei oska täpselt öelda, palju oli sellel etendusel pistmist tantsuga, kuid minu meelest oli see igal juhul geniaalne. Olenemata sellest, et ma sattusin korraks paanikasse, kui nad inimesi lavale tantsima kutsusid, hirmus, et ka mina võin valituks saada, oli see siiski meeletult hea. Minu jaoks väljendus selles etenduses kaks põhisõnumit.
Üks neist oli väga lihtne ja eluline. Tantsijate/näitlejate ja muude kunstiinimeste elu on raske, nende teenitud rahasummad on küsitava suurusega ja nad annavad endast alati rohkem, kui rahaliselt vastu saavad. Meelelahutajate elu on keeruline ja nad tõid selle puust ja punaseks värvitult meile ette läbi huumori püramiidi, kuid sõnum oli selgesti loetav.
Teine sõnum oli minujaoks seotud rohkem elu absurdusega ja tänapäeva kunstiga, kuidas inimesed lähevadki kunstist otsima ainult šokielementi, sest igapäevaelu on pehmelt öeldes igav. See näitas ära mitmete meie tegevuste absurdsuse ja selle, kuidas inimesed käituvad, kui jätta nad täieliku absurduse karmide käte vahele täiesti nõututena lihtsalt istuma. Minu jaoks koorus etendusest idee sellest, kuidas meie igapäevategevusedki on kohati täiesti mõttetud ja inimesed, kes näevad seda pealt vaatavad meid kui hulle, kes loobivad arbuuse maha puruks ja libistavad end selle tekkinud kaose sees edasi-tagasi. Just täpselt nii imelikud võivad meie otsused tunduda teistele ja vahel ka meile endale. See näitas ära, et kõik ei saa olla ratsionaalsusega mõõdetud. Osad tegevused lihtsalt on, neid ei saa seletada. Meeletult vinge etendus ja hästi kulutatud raha.

Meie seiklus ei lõppenud seal. Kuna äsja oli saabunud Saksamaalt tagasi meie tudengist sõber, kes kasvab iga päevaga umbes kuus ja pool sentimeetrit ja on meie arvutuste järgi vähemalt poolteist kilomeetrit pikk, siis otsustasime minna teda tervitama ja kallistama. Vahetasime mõned ilusad laused ja oligi tunne, nagu poleks ta olnud ära tervet talvist aega, kuigi tema äraoleku ajal oli kohati igatus ikka päris suur. Kaarle on tagasi. Siis suundusime Marianniga koju, sest me oleme ikkagi eeskujulikud lapsed, kes ei läinud koos suurte inimestega Kelmi.

Mu emme oli mind ka uue Värske Rõhuga hellitanud, niiet minu 13 reede oli väga positiivne päev.

***

Sõbrapäeval oli meil Marianniga deit viinamarjade, juustu, Stephen Hawkingu eluloofilmi ja suveplaanidega. Elu on lill. Aga see lill on alles veel selle paksu jääkihi all, mis katab neid läbitamatuid tänavaid, millest ühel ka mina kukkusin ja põlve vigastasin. All hail Eesti talv.

***

Vahepeal olid veel Roosad Käärid. Mu modellid olid armsad ja muidugi meeletult ilusad inimesed. Kohta ei saavutan, aga selle eest kogemuse ja toreda aja hea seltskonnaga. Minu silmis suurim võit.

***

Sina#12

mu meeled on su hingesuudluste puudusest roostes

kõrvad igatsevad su kõmisevaid sõnu

nina igatseb su soojuse lõhna 

tean et kõik see on loll ja mõttetu

kuid ratsionaalsusest lahti öeldes on mõttetes mõnu

südant sundida ei saa ta teod on tõkketu..d

pean sind jaburaks

ennast veel jaburamaks

kui sind nägin juba siis tudnusid veider

kuid nii ilus oled

näen 

ohkan 

kahetsen

pööran pilgu

oled totter idee mu peas

tegelikult oled ju tavaline

üks kõigi teiste seast

aga südamesilm on valikuline

näeb mida tahab 

mida õigeks peab

olen kahe tule vahel

üks tulistab kajakaid

teine on mõistus

ise olen tühi kest

merest uhutud teota karp

sina

seni kuni veel oled

oled mu südamesilma lemmik

tee talle haiget

vahel teda hellit'..a

sest kui sind enam pole

siis peab südamesilm

tahes tahtmata

edasi liikuma

***

Jällekirjutamiseni!