Ekspeditsioon "Dorpati vaim"

talv@pohjapoolus.com

Tere kallis talv!

Seekord tõid sa siis meile lume, Tartusse küll vähem, kuid sinu väikese härmast valkja käega sai puudutatud ka too Dorpati linn.
Su talvehõng, piparkoogid ja lähenev advent sobituvad hästi hetkel selle lumekihiga, kuid ma loodan, et sa seda liiga pikaks enam teda ei jäta. Kallis talv, palun ãra liiga kauaks jää jaära meid pakasega kimbuta.

Jällekirjutamiseni
**

Selle nädalavahetuse aktiviteediks oli AJAsessioon Tartus, ehk käisin otsimas Tartu Vaimu ja selle käigus olin rühmajuht ajaloo ja arheoloogia sessiooni muinsuskaitse komitteele.

Kuid enne veel, kui hakkas peale sessioon sain ma viimaks ometi minna külla oma armsale õele, näha tema korterit, tutvuda korterikaaslasega, teha väikese tutvustava tuuri linnapeal ja mängida poole ööni lauamänge. Seal viibides tekkis kohutav tahtmine ka ise kohe ja kähku Tartusse kolida. Kuid nüüd ka asjast. 

Selle sessioni sisu polegi ehk nii tähtis kui see, kuidas sel inimestega suheld ja kui palju see mõjutab. Need sessioonid on minu jaoks alati natuke eneseületus olnud, sest ma võõrastan alguses inimesi ja uute tutvuste loomine pole alati mulle nii kerge ja sujuv kui võib välja paista, kuid nende päevade jooksul sain ma aru, kui oluline võib olla see, et iga inimesega sel üritusel vahetada kasvõi üks sõna ja nende lähedusse sattudes pidada maha pisike vestlus.

See on üllatav, kui palju headust ja abivalmidust õhkub meie TENi liikmetest. Isegi enamike neid vãga pinnapealselt teades on aru saada, et nad on hingega asja juures ja naudivad seal olemist ja just nende tegevuste tegemist. Nii huvitav oli jälgida, et inimesed, kellega ma algusest peale püüdsin olla suhtluses vaba suhtusid ka minusse vabamalt, kui need, kellest ma ennast veidi alguses distantseerisin. Ka delegaatide, võibolla just põhiliselt delegaatidega suhtluses on vahe sees, kas olla ka ise delegaat, või olla nende rühmajuht.

Hämmastav oli, kui palju tarku ja häid inimesi seal kokku oli saanud.

Minu lemmikosa sellest nädalavahetusest oli Tartu tundma õppimine, kõik need armsad tänavad, ilusad majad ja tartutundjate lood nende majade juurde, Toomemäe ilusad vaated ja Emajõe tume sillerdus õhtuses karges õhus. Hilissügis õnnistas meid ka lumega, kuigi Tartus oli seda vähem kui Tallinnas, mis oli õnnelik juhus, sest munakividel suure kohvriga paksu lumega oleks olnud veel ebamugavam, kui see hetkel kujunes.

Selle nädalavahetuse jooksul ma sain aru, kui tähtis on olla ise avatud ja kui kiiresti ma sellest tüdinen, kui ma pean kogu aeg inimesgega suhtlma, kuid ma püüdsin sellegi poolest anda endast parima, et mitte lasta oma iseloomul rikkuda oma kogemust huvitavate inimestega suhtlemisel.

Kuigi ma nägin Dorpati pigem õhtupimeduses kui päevavalguses, siis ma arvan, et ma sain selle linna keskmest päris hea ülevaate ja olen pädev ütlema, et se linn on vaimustavalt ilus,  Tartus on täiesti olemas oma "vaim" aga see seisneb selles linna üldises positiivses oreoolis. Tartu on kindlasti koht, kus ma tahaksin mingil oma eluperioodil elada.

Tartu kunstimuuseumis oli tänavakunsti näitus, mis minul, kui kunstilembelisel kindlasti nägemata ei saanud jääda, niisiis me ohverdasime varemasele rongile mineku selleks, et saada osa imelisest näitusest. Seal oli ka installatsioon mis seisnes selles et iseennast sai näha ekraanil kuid kui seista liikumatult siis kujutis aina tuhmenes kuni kadus. Sümboliseerimaks seda, kuidas passiivsed inimesed ei paista ühiskonnas silma ja sulabad taustaga ühte sest nad ei liiguta. See tõesti oli väärt vaatamist, kuid pildid ütlevad rohkem. Niiet nüüd mõned neist.

    Minu komiteesse alles jäänud liikmed GA päeval. 

**

Ma ei usu sind, 

Kui sa ütled, et sa ei oska armastada

Ma ei usu sind

Kui sa ütled et juhuseid pole olemas

Ma ei usu sind

Kui sa ütled et talved ei saa olla õnnelikud

Ja ma ei usu sind

Kuui sa ütled et headus on surnud

Ja ei usu sind

Kui sa ütled et sind tegelikult ei huvita mis lehtedes kirjutatakse

Ja ma ei usu sind

Kui sa ütled et sul pole vahet kas ma panen su kohvisse suhkrut

Ma ei usu sind

Kui sa ütled et sa oled rahul sellega mis maailmas toimub

Ma ei usu sind

Kui sa ütled et korrupeerunud süvakapitalistlik maailmapilt ei sega sind

Ma ei usu sind

Kui sa ütled et kunsti polegi vaja

Ja ma ei usu sind 

Kui sa ütled et rahaga saab kõike osta

Ma ei usu sind

Kui sa ütled et elu ongi selline

Ma lihtsalt ei taha sind uskuda

***

Jällekirjutamiseni!! 

Kunst on saksa keeles ka kunst

talv@pohjapoolus.com

Tere kallis Talv!

Ma ootan sind ja lundki, kuid sa võiksid tulla päkapikkudega ja lahkuda kolme kuningaga.

Aitäh!

(Ja varsti on jõulud, 38 päeva veel, ootan juba mandariine ja küünlaid ja jõululaule, piparkooke)

**

Kunst on kunstis kunsti näha ja kunst on kunsti teha.

Meie eesti keelne sõna kunst, on ka saksa-, taani ja vist rootsikeeleski kunst, mis on huvitav, sest miks on tekkinud kaks põhilist tüve sellele maailmas, art, mis on nii juba ladina keelest ja siis kunst, täiesti teist tüüpi sõna, küll maailm on huvitav.

Ma käisin galeriides, oh üllatust.
Nende temaatika oli täiesti seinast-seina.

Esimene neist, Kristi Kongi maalinäitus "Siis. Praegu. Kõikide aegade vahel" Linnagaleriis, oli väga rahulik ja romantiline. Igast pildist sai välja lugeda mõne armastuskirja või luuletuse. Ta oli maalinud sõnu. Seitse teost oli ta pannud värvide järjekorda ja see töötas ka maalide pealkirjadega kooskõlas, ei jäänud selgusetuks, mis emotsiooni mingi maal pidi tekitama. Need olid tõelised silmailu teosed, mida tänapäeval väga tihti kaasaegses kunstis kohata ei pruugi. Ta teoste tasakaal lihtsalt ilus olemise ja sügavama mõtte otsimise vahel, läbi teoste pealkirjade, oli hämmastav.

Teine oli hoopis vastupidine näitus, Marta Stratskas Hobusepea galeriis, maalinäitus "Punane Planeet" koos helitaustaga Artur Läätsi poolt. Tegemist oli domineerivalt punase, musta ja valgega maalitud teostega, mille peamisteks kujutisteks olid sõjamehed. Sellest võib välja lugeda kohutavalt palju erinevaid sõnumeid, kuid üks, mida mina peaksin enda jaoks õigeimaks sealt kaasa võtta oli midagi sellist, et ta oli läbi nende sõjameeste ja huvitava krobelise pildipinna püüdnud edasi anda tänapäeva maailma julmust ja ehk kohati ka irooniat.
Seal oli maal, mille keskmes oli hiiglasliku mehe ülakeha ja tema ümber oli hulk väikesi sõdureid, minujaosk sümboliseeris see kuidagi ristisõdu, see suur mehe ülakeha polnud kindlasti nõus sellega, mida nad seal all tegid, kuid alumised tegid sellegipoolest. Irooliliseks pean seda fakti et Kristluse kümnes käsus on selgelt öeldud; "Sa ei tohi tappa!", kuid ometi, ristisõdijad valasid väga paljude inimeste verd niiöelda "jumala tahte tõttu". Ja paralleelist tagasi näituse juurde tulles ma pidasin selleks mehekujutiseks üleüldist moraalitunnetust ja nendeks sõjameesteks igapäevaseid inimesi, kes teevad väikeseid valesid ja moraalivastaseid tegusid olenemata ühiskondlikkest kirjutamata kokkulepetest.
Lisaks saab sellest näitusest mõista seda, kuidas need värvid, must, kui süngus, punane, kui veri ja valge kui lootus, kirjutasid maalidele selgelt, tänapäeva karmusest, kindlasti ka otseselt sõdadest, kuid eelkõige sellest, kuidas mitte miski ajaloos ei muutu ja inimesed on ikka julmad ja jäävad selleks, Me ei tea miks, kuid nii see ju ometi on, poleks julmust, poleks sõjavägesid tarvis. Minu meelest oli see geniaalne näitus, seda oleks võinud vaatama jäädagi, sellest oli võimalik nii palju asju välja lugeda, ilmselt ma kõigi seletuste peale ka ei tulnud, mida oleks saanud välja tuua, kuid ma soovitan igal juhul minna, mõtiskleda ja saada osa.

Kolmas oli tarbekunstinäitus, antudjuhul oli tegemist nõudega. Erneva suurusega hoiunõud, taldrikud ja tassid, millele oli peale joonistatud tegelasi tsirkusest. Osaliselt muidugi see ei kandnud endas edasi mingit sügavamat mõtet, kuid see ei võta ometi asjalt väärtust, Piret-Eve Kändleri nõudenäitus oli omaette elamus, sellest, kuidas välja saab mõelda põhimõtteliselt ükskõik mida ja seda õigesti esitledes näeb asi välja väga ilus ja päriselt kasutatav. Näituse nimi oli "Tsirkus" ja seda oli ka selle serviisi pealt näha. Muidugi, ilmselt ta mängis rohkem selle tsirkuse ideega kui teostusega, sest serviisile olid pildid trükitud, mitte ise maalitud, kuid need lihtsad väikesed joonistused tsirkuses näha olevatest esinejatest mõjusid kuidagi väga hästi ja sümpaatsetena.

**

TEDxYouth@Tallinn2014 üritus toimus nüüd olnud laupäeval ja mul oli au olla selle moderaatoriks, kuid see polnud mu point, rääkida tahan ma hoopis ühest kõnelejast. Nagu oli ka eeldada, on tegemist kunstnikuga, meie esimene kõneleja, kes osutus aastaid nooremaks, kui ma alguses arvasin, vaid 16 aastane Jan Margen Vau, kes on tohutult andekas ja tema kõne, nagu kunstnikule kohane, maalis migi pildi minu mällu, ta rääkis lihtsalt sellest, kuidas tema avastas enda jaoks kunsti ja seda ellu viib. Tema teosed olid seal üritusel ka väljas ja ma võin öelda, et kui ta nii jätkab, siis jätke see nimi endale meelde, see mees teeb Eesti kunstimaastikul veel suuri asju. Kogu ta olemusest kiirgas seda loomise tahet ja tore on näha, et inimene on juba varakult leidnud oma kutsumuse. Tõesti meeldejääv talent!
Veel tooksin ma ürituselt välja esinenud bändi The Rocket, nende muusika stiili ma kirjeldada küll ei oska, kuid see oli veidi ebatraditsiooniline minu kõrvadele, midagi popmuusikaelementide ja rokielementidega jazzi sarnast. Kuid nende laulja oli kohutavalt liikuv ja see oli kaasahaarav, mulle tõesti meeldis nende esitus.
Kiidan taevani ka Johhan Rosenbergi ja Alisa Tsitsernovat, kelle tantsulist andekust oleks raske kahesilmavahele jätta, üllatav lausa, kui hästi võivad inimesed liikuda.

**

Iseendale reklaami tegemine on veidi veider, aga mu etenduse proovides läheb hetkel nii hästi, et loodame seda näha saada Telliskivi Loomelinnaku rohelises saalis, jaanuari alguseks, hoiame pöialt!

**

Sinud#5

Ma nägin sind öösel unes,

sa vaatasid mulle silma ja seejärel

sa sulasid üles, 

sa muutusid vedelaks värvide massiks,

mis vaikselt vajus vastu maad,

su nägu oli nii ilus, 

kuni sulas ja moondus.

Su sulamine hirmutas.

Nägin sind öösel unes,

sa naeratasid mul'

ja jooksid udusesse öhe,

oo kättesaamatu muusa,

kuupaistest toituv haldjas oled vist,

või ehk ritsikate laulust sööd sa kõhu täis,

ma nägin sind unes kui viirastust,

minu luuletustes oledki

hologramm-kaasus. 

Jällelugemiseni!

Lugu sellest, kuidas koorilaagris lisaks laulmisele veel suurel hulgal tegevusi leidub

Koorilaager algas reede õhtuse bussisõiduga Kuke tallu, kuid minu jaoks polnud selles midagi sarnast eelmise aasta kahe koorilaagriga, sest see aasta tundsin ma end nende inimeste keskel mugavalt. Armsad RaMi gümnasistid, kes olid loovutanud oma nädalavahetuse, et veeta see ühiselt lauldes, lauamänge mängides, öölaulupeol veel peale hääle meeletut kurnamist proovides ikkagi lauldes ja ohtrates kogustes teed ja kohvi juures.

Muidugi, koorilaagri põhirõhk on sellel, et saaks võimalikult lühikese ajaga võimalikult palju laule selgeks õpitud, kuid selle jätan ma hetkel kõrvale. Pärast kooriproovi tulid meil Meelise ja Priidu traditsioonilised seltskonnamängud, millest ei puudunud amööbi- ja tekimäng, kuigi nad olid lubanud, et kõik mängud on uued, lihtsalt muudeti ära nimed ja saigi jälle mängida seda sama mängu. Mind hämmastab nende vaev ja töö, mis nad selle mängudeõhtu väljamõtlemisse olid panustanud. Küll nad ikka viitsivad! Kuid sealt edasi läks lauamängude mängimiseks, tee/kohvi joomiseks ja muidugi koogi söömiseks. Millegipärast leian ma end varem või hiljem alati õpetajate seltskonnast, ka see kord ei erinenud teistest, ei läinud just palju aega mööda, kui juba leidsin ennast ja Marianni mängimas koos Meelise, Priidu, Helerini ja Avega Eesti lauamängu. Ilmselgelt, ei teadnud me isegi kahe peale kokku sama palju kui üks kõik kes neist idividuaalselt, kuid nendega mängimine on täiesti omalaadi kogemus. Meie kooli õpetajad ikka on teist moodi, midagi pole salata. Nad on lihtsalt fantastilised! Kohati lapsemeelsed ja väga humoorikad. Tõeline haruldus.

Teine päev oli kuidagi eriti pikk, sest nii palju sai lauldud, lisaks külastas meid auväärne Hirvo Surva, rääkis meiega ja laulis ka paar laulu, rubriik Külaline, oli kõigi, või vähemalt enamiku poolt kindlasti vägagi heaks kiidetud. Ma pikalt heietama ei hakka, kuid meil õhtul olid taas koogid, kohv, saunaõhtu, öölaulupidu ja ohtralt lauamänge, kuid ma ei saa mainimata jätta seda, kuidas iga hetkega läheb aina raskemaks see tõdemine, et meie 15. lend, kellega me just veidi lähemalt suhtlema hakkame ja kes hakkavad isegi veidi südamelähedasteks saama, nad lähevad ju kevadel kõik oma teed. Naljakas, kuidas juba ette on veidike raske inimestest lahti lasta. Muidugi nad on ka kohutavalt toredad. Meie koori rahvas üleüldiselt on muidugi kiitmist väärt. nii palju meeletult andekaid inimesi, nii tarku inimesi, nii häid inimesi, see on lihtsalt vapustav. Need improviseeritud klaveripalad, mida mängiti järjest vist tunde, kogu see õhtu meeleolu ja muidugi Alias ja Eesti mäng. Lausa kella viieni sai üleval oldud ja lihtsalt mängitud. Koorilaager oli tohutult armas.

Saatuse tahtel sattusin ma edasi meie 12. klassi enesearenduskursuse projekti raames filmitava lühifilmi võtetele taustanäitlejaks, mis kujutas endast küll enamus ajast õues seismist ja ootamist, kuid kokkuvõttes oli ikkagi tore. Meeldiv on näha erinevate projektide telgitaguseid. Tõesti nädalavahetus täis tegevust.

***

Ma kahtlen enda eksistentsis

nii selle reaalsuses, kui vajalikkuses

ma kahtlen enda õigsuses,

kahtlen viisakuses, harituses,

mõistlikkuses, humoorikuses,

ma olen ummikus.

Ma kahtlen enda eksistentsis

nii selle praeguses kui üldises mõttes

huvitav oleks vahel teada,

kasvõi mingit väikest vihjet,

teadmaks, kas ma olen õigel teel.

***
Võibolla siinkohal peaksin mainima, et alustasin lihtsalt luuletuste sarja "Sina", mille käigus ma siin-seal aegaajalt neid luuletusi ka avalikkusele jagan, need koosnevad sellest, mida üks või teine inimene, kes ma olen tähele pannud võiks mõelda või lihtsalt mingid ülestähendused elust.

Sinud#2

Kallis Sina,

Ma rohkem Sinust ei kirjuta,

Ütlesin ma, ja juba kirjutan

Paha, silmakirjalik mina.

Sa lihtsalt oled üles tähendamiseks nii õige

Sinust jätkub luuleainest

Mitmekümneks poeemiks.

Sinust kirjutamine on kui kõrvalepõige

Elu reglementeeritusest ja läbinähtavusest

Sa oled kui tuul,

mõjutamatu, salapärane ja meeletult ilus.

Kirjutangi sinust,

Kättesaamatust ja kaugest,

Justkui kirjutamine tooks su lähemale.

Sinud#3

Sa ei anna mulle hetkekski rahu

Su silmadest peegeldub meeletu headus

Ja su mõistus on kui raketiteadus

Kuis nii kütkestav sa oled, anna mul aru

Ja too pähe selgus mul’,

Miks iial mu mõtteist ei lahku

Lase mul olla sinu

Lase mul olla sinu

Lase olla sinu

Lase mul olla su

Lase olla su vaimu embuses,

Kallista mind sõnadega

Kalla mind üle mõtetetulvade

Sooja soolase veega

Hellita mind oma sõnade muusikaga

Lase mul olla sinu mõtete kindlate käte vahel.

Sinud#4

Sa oled täiesti kohutav,

sa oled nii meeletult kohutav,

et sellest on võimatu mööda vaadata,

paeluv ingellik saatan.

***

Jällelugemiseni!

Elame homseni

Elu on kiire, ning tal ei tohi lasta eest ära joosta, tuleb kas sammu pidada, või tagasi tõmmata, kuid ei saa lasta sündmustel end ära süüa ja puruks talluda. Elu kiirus sõltub ikkagi kõigepealt sinust endast. Mida kiiremini sa jooksed, seda enam lisab elu sammu, olles alati millisekundi eespool, et me iial valvsust ei kaotaks.

Kolmapäevast pühapäevani toimus mu elus meeletult palju erinevaid häid sündmusi, näiteks kolmapäeval täiesti spontaanselt liitusin ma koos Marianniga Rahumäe põhikoolis aset leidva näiteringiga. Neljapäeval käisin oma luulet esitamas suurele luuletajate hulgale kirjandusõhtul Viimane neljapäev ja sain ka positiivset vastukaja. Reedel nägin ma muusikali "Ooperi fantoom", mis oli muidugi fantastiline ja filmile väga sarnane. Lavakujundus oli niivõrd keeruline, et see veidi isegi röövis liialt palju tähelepanu näitlejatelt ja tantsijatelt, aga no see kes selle välja mõtles pidi olema ikka väga geniaalne inimene, ma pole nii keerukaid konstruktsioone veel näinud, viimasepeal inseneri mõtlemine!
Pühapäeval oli aga minu jaoks selle nädala tippsündmus, nimelt sai esimest korda kokku valitud seltskond noori, andekaid ja kohutavalt armsaid inimesi, kes tulid, et aidata mul lavastada minu kirjutatud näidend "Mida me teeme, et elada homseni". Mul pole muud öelda, kui minu kõige suuremad tänud, et nad on nõus näitlema projektis, mis võib potentsiaalselt täiesti läbi kukkuda, oma vabast ajast, lihtsalt niisama. Ma olen ääretult tänulik. Muidugi olen ma lisaks näitlejatele tänulik ka kõigile teistele, kes on oma sõna ja mõttega mulle abiks. Aitäh, et aitate mu unistusel teoks saada. Mind on tõesti õnnistatud, et mu ümber on hulk häid inimesi.

**

Oma näidendi pealkirjast lähtudes ma olen sel teemal veidi mõtisklenud. Näidendis on seda mõeldud selles kontekstis, et kuidas inimesed oma elu juhivad, et ühendada enda armastatud eriala raha teenimisega ja kas see üldse on võimalik, või on kõik kokkuvõttes üks tuim töörügamine. Ma hakkasin mõtlema, et öeldakse: "Tee mida sa armastad ja sa ei pea elus ühtegi päeva töötama", kuid ma kardan, et ehk tehes midagi, mida väga armastad, see võib muutuda rutiinseks ja selle ilu kaob? Ja siis see ongi tuim töö. Ma muidugi ei tea, kui tõenäoline see on, kuid juba see, et see võimalus on olemas, teeb kurvaks.
Lisaks veel seda, et ega me kunagi ei tea, kas see eriala, mida me õpime, hiljem ka kasulikuks osutub, sest kuna on tehnoloogia-ajastu, siis me kunagi ei tea, millal meie töö võidakse asendada mõne roboti või masinaga. Me ei tea, kas tulevikus üldse on vajadus sellise töökoha järele nagu me just parasjagu õpime. Või mis saab siis, kui elu aeg me töötame samas töökohas, kuid mingi hetk meid pole enam tarvis ja siis on vaja otsida midagi uut, mida teha, kuid me oleme terve elu teinud vaid üht ja me ei oskagi endale uut eriala leida.
Kuid majanduslikuks äraelamisest veidi kaugemale mõeldes võiks mõelda sellest, kuidas selle homseni elamisega midagi emotsionaalset seostada. Mida inimesed teevad selleks, et nad tunneksid, et nad on teinud head, mida nad teevad, et ennast hästi tunda. Kui palju on maailmas üldse headust?
Minu arvamus on väga kõikuv selles osas, mõni päev tundub, nagu maailm oleks üldjoontes kohutavalt julm ja heatahtlikkus oleks pigem ime, kuid teine päev tundub, et enamikel on süda ikka õiges kohas ja tehakse küll head.
Lisaks teistele hea tegemisele võiks selle mõttekäigu ajal rääkida ka sellest, kui paljud inimesed loovad midagi, kas siis enda või teiste silmadele/kõrvadele selleks, et elada homseni paremini, õnnelikumalt. Ma imetlen inimesi, kes oskavad tantsida, laulda, mängida pilli ja ei karda seda näidata. Ma imetlen kõiki neid andekaid.
Mida teeme meie üleüldiselt, et elada homseni? Mida me tegime täna, et olla enda üle uhked? Mida me saame veel enne und selleks ära teha? Ma loodan, et me kõik elame homseni, et sellele maailmale midagi head ja ilusat kinkida, sest see teebki elamise ilusaks, teistele inimestele rõõmu tegemine. Kuigi Robbie Williams loos "Let me entertain you" on laulnud sellest, kui kohutav on meelelahutaja töö ja sellest, kuidas selle mõte ongi olla mingil määral lihtsalt kloun, kuid mina leian, et kuna see meelelahutaja roll on alati vahetuv, siis ma leian, et teistele oma looduga rõõmu pakkumine on suurim rõõm, mille osaks me võime iial saada.

Viimaseks ütleks ma seda, et õues on alati ilus ilm, kui su süda naeratab. Ja kui naeratab süda, naeratab ka suu. Kinkige naeratusi, ärge jagage neid liiga heldelt, kuid ärge olge ka kitsid.

**

Ma jälle kirjutan sinust

pikka aega on möödas

mil viimati mõte sinust kohtus

paberil grafiidipuru sahinaga.

Kes teab, miks sinust kirjutan just

võibolla sa polegi nii erinev minust või

ehk näen vastandit endale ma sinust.

Ei tea, miks miski mõtted jälle sinuni tõi.

Jah, jälle sinust kirjutan ma,

ja loodan siiralt, et sa ei tea,

või kui siiski, siis mul andesta.

**

Jällelugemiseni!