Kummardus ja aplaus

On möödunud täpselt 363 päeva sellest, kui ma viimati siia kirjutasin. Pilt on küll vana, aga see sobib temaatikasse ja meenutab mulle, miks ma nii kirglikult teatrisse suhtun. Mina tahan teha seda, et elada homseni.

Ma isegi pole mõelnud pea aasta aega sellele, et ma kunagi veel blogisse postituse kirjutan. Kuna üks väga kallis inimene kaugelt Hollandimaalt ütles mulle, et ta tahaks mõnd lugeda, siis see idee jäi mulle pähe keerlema ja nüüd ma kirjutangi.

Kuna mul on hetkel pooleli Peter Brooki raamat "Tühi ruum" ja ma olen ka üleüldiselt natuke teatrist ja sellega seonduvast kirjandusest läbi imbunud, siis sellest tuleneb ka mõttelennu temaatika.

***

Miks me aplodeerime?

Et sellele küsimusele vastata alustan ma veidi kaugemalt. Jaan Tooming ütleb oma raamatus "Teater kui saladus", et näidend on alati surnud ja ta tuleb elustada lavastamise ja näitlejatöö kaudu. Ma olen sellega igati nõus, sest raamat on raamat ja tekst on tekst, olenemata oma kirjapildist, kuid laval ärkavad sõnad ja remargid ellu, kui elustamispüüdlused muidugi õnnestuvad. Üldiselt on hr Tooming oma ideede poolest võrdlemisi negatiivne tänapäeval tehtavate lavastuste kohapealt ja ma ei saanud alguses õieti aru miks. Nüüd olles lugenud Brooki teosest neljast teatriliigist, hetkel eeskätt toetudes mandunud teatrit puudutavale, mõistan ma ka Toomingu öeldut. Olenemata, et Brooki "Tühi ruum" valmis juba 1969, on siiski tema tõstatatud probleemid endiselt aktuaalsed ja kui aus olla, siis teeb see mind veidi murelikuks.

Mandunud teatri häda ongi selles, et elustamine jääb poolikuks. Kunagiste suurkujude šedöövrite lavastamisel lähtutakse vananenud ja ära leierdatud võtetest. Tulenevalt mu noorest east, siis minul endal selle koha pealt arvamust avaldada oleks kohatu. Oma on-pole teatrikülastused, kus täpselt nagu ei saagi aru mida siis öelda taheti, olen alati kirjutanud oma kunstimõistmatuse arvele, sest ma hindan eesti teatrit väga kõrgelt. Meil tundub mõtestatusega siin oma väikseks riigikeses võrdlemisi hästi olevat. Pole just palju tükke, mis lihtsalt raha teeks. Muidugi, on ka neid, kuid mitte massiliselt. Kuid ilmselt kattuvad viisid, kuidas mingeid olukordi lahendada ja tekivad käitumsmallid, mida on hiljem raske lõhkuda.

Mulle läks südamesse see, et iga etendust lavastama hakates tuleb uuesti küsida, miks need kostüümid, miks selline lavakujundus, miks taoline liikumislahendus. Justkui iga lavastus, olenemata kas algteksti on varem kasutatud, on nagu täiesti uue jalgratta leiutamine. Või isegi rohkem kui kaleidoskoobi keeramine, kuna jalgratas on ikkagi võrdlemisi ühetaoline leiutis, vahet pole mitmendat korda teda luuakse. Kuid kas sellel kaleidoskoobil on lõpmata hulk erinevaid viise moodustada pilte või on mandumine tõesti paratamatu ja mingi hetk saavad tahud otsa? Kas tuleb kätte hetk, kus teatril polegi enam midagi uut öelda? Ma tahaksin siiralt loota, et mitte, kuid teisalt öeldakse, et maailmas on ainult seitse lugu, mida jutustada ja neile lisatakse lihtsalt nüansse.

Ma ei taha kuidagi esile tõsta inimesi, kelle hulka ma tahaksin kunagi kuuluda, öeldes, et viga on tegelikult publikus kes mandub ja enam kaasa ei jaksa mõelda, kuid kohati tundub, et ikka on ka. Teatris käiakse harjumusest, mitte siirast tahtmisest millessegi pingsalt süveneda ja olla tänulik selle loo eest millega lubatakse kaasa mõelda. Ei mõista ma neid, kes tulevad sest abikaasa käskis ja neid kes magama jäävad. Olgugi, et ma tunnen end hetkel arvamuse avaldajana veidi kui sipelgas kes kotkast lendama tahab õpetada, kuid ma natuke siiski arvan.

Ma mõtlesin pikalt sõnateatrile ja sellele miks meil pühendutakse esimesel aastal õppides pea sõnatutele etüüdidele. Pikad monoloogid nõuavad palju keskendumist nii ühelt kui teiselt poolt nähtamatut neljandat seina. Kui Brooki meelest oli juba 72. aastal probleemiks pildiühiskond ja keskendumisaja lühenemine, siis nüüdseks on see probleem mitmekordistunud ja publik ei suuda enam hakkama saada väga tekstitiheda tüki vaatamisega. Teine asi muidugi on see, et hinnatakse seda, mida näitleja suudab edasi anda oma keha ja emotsiooniga ilma et üldse midagi ütlema peaks ja ma austan seda väga, sest seda on palju raskem mõistetavaks teha, kui lihtsalt öelda, kuidas vaataja peab end tundma. Lavakooli kohapealt arvan ma, et me keskendume esimene aasta sõnatule, sest raske oleks õppida kahte väga keerulist valdkonda korraga.

Meie riigis on teatrikülastuste arvuga inimese kohta hästi, korra aastas külastab teatrit 50% rahvastikust, Hollandis vaid 6%. Ometi ma kardan veidi, et meie igapäevateater muutub seetõttu lihtsaks, et meie vaataja muutub vähem nõudlikuks. Ta ei jaksa palju kaasa mõelda ja tahab meelelahutust ja vaene lavastaja ja näitlejad peavad ometi pakkuma seda mida publik nõuab, muidu on saalid tühjad. Sellest on kahju. Minu tunded arvustajate kohta on väga ambivalentsed, mulle ei meeldi, et nad saavad tekitada minus eelarvamusi või tagantjärele panna kahtlema selles, mida mina arvasin, sest teadagi, iga etendus on erinev ja me võisime näha kahte väga erinevat fööniksit. Kuid samas ma austan ja tänan arvustajaid, sest nad on suunajad ja teerajajad, nad hoiavad nii publikut kui näitlejaid värskete ja mõtlevatena, muidu me läheksime laisaks ning mõni teinegi kord aitavad nad leida tahke, mis endal kahesilmavahele jäid nad hoiavad ka vaatajat kaasa mõtlemas ja veidi nõudlikumana.

Muidugi kahtlen ma igapäevaselt, kas mul on piisavalt maailmale anda, et üldse proovidagi lavastajahakatiseks saada, kuid samas kui mul on oma tööga võimalik panustada kultuuri jätkuvusse, siis tahan ma igal juhul selles paadis sõuda.

Ma mõtlesin, et mis saaks, kui lavastuse igal etendusel midagi natuke muuta, mitte väga palju, et näitlejatel poleks raske, aga midagi väikest. Seda selleks, et oleks kogu aeg teatav värskus ja tuleks hoida end 120% töös, see nõuab veidi rohkem keskendumist kuid hoiab ära ka autopiloodil 200. etenduse mängimise. Ma vähemalt loodan et hoiaks, vast tasuks proovidagi.

Miks meil üldse peab olema teater?

See on küsimus millele ilmselt polegi ühest vastust, kuid ma leian, et teatrikunst on oma olemuselt üks keerukamaid, sest vallata tuleb nii palju korraga. Meeletuid teadmisi keele ja kultuuri vallast, samas osata kastutada oma häält ja keha ja mängida nii, et me usume. Me oleme näitlejatele seadnud väga kõrged nõudmised ja ma olen tänulik, et on neid, kes neid täita tahavad ja teevad seda kogu oma hinge ja rõõmuga. Kas me otsime teatrist elulähedust või hoopis vastupidi, et elada seal midagi, mida tavaelus iialgi ei saa? Vist mõlemat korraga, seda nähtamatut miskit, mida vaid teatris näha saab, sest see kunst on ehe ja vahetu. Kinos ei teki kunagi seda nähtamatut, sest need lood pole elus.

Mina käin teatrist saamas emotsioone, muidugi ka mõtlemisainet aga põhiliselt emotsioone, sest lugu jutustada võivad osata paljud, kuid teha seda nii, et ma tunnen mida nemad tunnevad ja elan seda enda sees läbi, see vist ongi teatri maagilisus. Meil on vaja teatrit et jagada lugusid. Kõik muu, punase eesriide, prožektorid ja klapptoolid oleme me sinna juurde mõelnud. Ma ei ütle, et see on vale, ma naudin teatrit peaaegu mistahes kujul, kuid lihtsalt minnes tagasi selle juurde, et miks me ilma teatrita ei saa, siis ma arvan, et on vaja jutustada lugusid uusi ja vanu, erilisi ja tavalisi ja rahvas läheb sinna saama just täpselt seda, mida tal on vaja. Me lähme otsima sinna seda nähtamatut maagiat. Brook süüdistab näitlejaid diletantlikuses, kuid ma loodan, et asi pole vaid selles, võib olla ma olen sinisilmne, aga maagia ei saagi tekkida, kui publik ei taha sealt seda leida. Igaüks otsib oma, kes meelelahutust, kes elufilosoofiat, aga peaasi et otsib. Jumal annaks nüüd, et jätkuks meil draamakirjanikke, kes neid teoseid kirjutaks. Teatrikunst ongi kõige raskem kunst, sest kõik teose tasandid tuleb läbi analüüsida ja neist aru saada ja siis veel laval taasluua. Müts maha meie näitlejate ees.

Ma lihtsalt loodan, et meie eesti teatri olemus ei muutu vaid mustvalgeks, et on vanade traditsioonide austajate koolkond ja hullumeelsed eksperimenteerijad ja ei midagi vahepealset.

Seetõttu me vist aplodeerimegi, tänulikkusest ja austusest. Võib olla on see veidi ühetaoline ja kulunud viis oma austust ja tänu avaldada, kuid vähemalt on see vahetu ja siiras ja ma ei näe selles midagi halba. Lihtsalt aplodeerida tulebki siiralt.

***

Nagu on saanud tavaks, siis lõppu käib ka paar luuletust.

Ärevus on külm
kui sa ootad
ja ruumis on vaikus
õhk on kargem
piinlik on
aga tahaks siiski jääda
sa oled uus
ja mul on põnev
me kumbki ei tea
kuhu tee viib

***
Väikesed mõttetud tüdrukud
joonistavad endale naerunäod pähe
peegli ees meigivad nutetud silmi
katavad kinni magamata ööd.
Väikesed mõttetud tüdrukud
proovivad selga kleite
musti ja paelteta
üks lühem kui teine.
Väikesed mõttetud tüdrukud
kuivatavad pisaraid varrukasse
vaatavad parfüümist ja juukselakist end
ja vihkavad peegeldust
tagurpidi väändunud pahupidi iseend
valutavad südant aadamapoegade pärast
kes vähimatki ei hooli
loobuvad õhtueinest veel korra
viimase, nad lubavad
kõrgetel valusatel kontsadel
väikesed mõttetud tüdrukud.

***
Sarjast "Paitsi mina"

Linnutee ristmikul on ummik,

tihastel on rännutund.

Udusse mattunud on hommik,

leevike tol öösel nägi prohvetlikku und:

Remont on sõpruse puiesteel.

Tänavad on tühjad, ulub külm tuul.

Ümbersõit vist akadeemia teel

vaid saab viia edasi sel kuul.

Siis valida mul ehitajate tee,

kuhu suunas edasi minna.

Või teisalt A.H. Tammsaare.

Kõik teed viivad linna.

Kuid mulle ütlemast ta hoidub,

kus kohas, kus suunas on Koidu?

***

Jällekirjutamiseni!!

Teel

Tere kallis talv ja Sina, kes oled vaevaks võtnud lugeda

Talveke, palun ära külmuta meid, ole helde. Valge ja kaunis sa juba oled, aga ka piisavalt pakane, et oleks ebameeldiv. Aknast ei saa keelega lumehelbeid püüda ja ükski lumememm ei jää nii koheva lumega kokku.
Mul pole seekord ühtegi mõtisklust või seiklust varuks, või ehk olekski, aga ma otsustasin mitte. Mul on lihtsalt hea meel, et meile on antud nii ilus keel, meeletult palju kauneid sõnu (nagu näiteks meelevaldne, haldjas, arbitraarne, helisev, kõla, sammal, härmatis) ja muusika. Meile on antud nii palju ilu ja ometi kasutame me selle nautimiseks häbiväärselt vähe aega.
Ma avastasin enda jaoks Silver Sepa muusika, kui on aega ja viitsimist, siis tasub kuulata. Lihtsalt geniaalne.
Ja vahel tasub pildi tegemise asemel panna kirja hoopis paar sõna, et pärast märkmikku lehitsedes maaluks silme ette kaunim pilt kui ühegi fotoaparaadiga oleks võimalik olnud jäädvustada.

Ma olen hetkel kuskile teel, ma ei tea kuhu ma jõuan või kui kaua see aega võtab, aga toimub mingisugune rännak ja mingitel arusaamatutel põhjustel olen ma seda talletanud. Kui see rännak lõpeb algab kohe uus, aga seni kuni olen veel teel siis...

***

teadmatuses peitub jõud mitte peljata tulevikku ning õndsad on ikka veel vaid rumalad iga avatud teega uue teadmisega kaasneb arusaam mida rohkem teada seda valusam on miks inimesed on kurjad miks loodus sureb miks keegi ei armasta ei armasta ennast ega loodust ega teisi ja tuult ja päikest ja kallistusi ega üleüldse mittemidagi miks me tapame neid keda armastame ja maksame süütutele kätte miks raha on tähtsam kui miski muu ja ei ünna mis oleks etem miks hoolimatus on uus hoolivus kus on hingerahu

***
murran läbi
rebides puruks suure seina
seina tehtud pehmest vildist
himust ja kootud
hõbedase pisaraniidiga
murran läbi
astudes tundmatusse
kergendusse
sooja vette
mis kallistab mu jalgu ja südant
murran läbi vaid selleks
et korraks tunda vabadust
edas aralt tantsisklemas
kuid pärale jõudes
ootab ees vaid lõputu
hämar tühjus
vesi on jääs

(Pärnu bussijaam 31.12.15)

***

homme ma unustan sinu
unustan su väikese viipe
enne kui uttu kaod
ja naeratusevine
su väsinud näol

homme ma unustan su
sest segadus nõuab ruumi
laieneb rõõmude pärusmaale
ja su soojus tuhmub minus

homme ma unustan sinu
ja langen pisarais läbi õhu
unustan su sest sa ei tuletanud meelde
ja läevad meelest su kerged sammud
vallutamas tänavaid

homme ma unustan sinu
eimeelespea
eimeelespea

(Rong november 2015)

***

vihm loob meie meeleolu
otsustab me tujude üle
dikteerib kas me laulame
tuul kannab meie kurbust
hoiab pisaraid
kannab mõtteisse laiali
päike kasvatab meid
me õitseme kui lilled
paremaiks inimeiks
hingede muusika imbub meisse
ja viib meie hirmud
hirmud kasvavad sellest hoolimata suureks
nad absorbeerivad meie olemasolu
ja katavad kogu välispinna
ühtlase valusa liivaga
mis tehtud klaasikildudest
ja puudutades lõikab
õied pühivad liiva
ja annavad jõudu
nelgid päästavad
mu mikromaailma

(Lavakas 18.11.15)

***

Külma metsa taha
jäätunud järv
veehaldjate talveuneaeg
härmanud ripsmed
seisad sillal, imetled vett
läbi jääkihi armutut külmust
maalid endale mällu
hingates välja
lood valge pilvepildi
haldjate unenägudesse
ja sina
maalid selle kõik
endale mälestustesse

(Pärnu lähedal august 2015)

***
ükskord kui ma viimaks
oma kurbusest ja tühjusest
üle saan, pole sind
enam kuskil näha.
või kui me tõesti peaksimegi
veidi varem kohtuma,
siis sinu silmis armastust
ei suudaks ma eales luua.
või kui kasvõi homme
peaksime nägema,
siis luuletada ma enam
ei oska ja see võib haiget
teha meile mõlemale.
ja kui me elame üle,
üle valu ja nukruse,
siis taipad sa peagi,
et ma polegi mitte midagi väärt

***

me kõik oleme jumalad
andestame, loome
juhatame, õpetame
me kõik oleme jumalad

on ju sama oluline
luua kunsti
kui luua maailm

ja avaldada armastust
jagada seda
ja andestust
lunastada headusega patte

me kõik oleme jumalad
oma enese usu märtrid
loojad ja hävitajad
hoidja, kaitsja
ja suurim hirm

(Vahemärkus, jumal on kõik mis on, kõik mis elab. Kõik mis midagi loob või hävitab ja annab armu, Kõik elav kokku moodustab kõiksuse energia millel on meeletu jõud, sest seal on kõikide jumalate energia. jumal pole maakauge, hoopis vastupidi. Jumal ongi maailm.)

(Saue 17.12.15)


Jällekirjutamiseni!

Langetame relvad!

Mis siis saaks, kui me enam ei tapaks? Kui igaüks meist nii üksikisiku kui ka riigi tasandil otsustaks, et me ei vala enam verd. Saagu mis saab. Kas me kaotaks nii palju elusid, et olukord muutuks kriitiliseks või saaks ehk vere ja mõõgaga õiglust nõudjad aru, et lähenemine on vale? Alustame millest iganes kiremõrvadest, röövi käigus toime pandud juhumõrvadest kuni usulevituskuritegudeni välja. Mis siis saaks, kui me enam ei tapaks, ei pommitaks? Oleks rumal mõelda et kiusaja kohe ära lõpetab kui ma vastu ei löö, selja pööran ja rahus oma puuelevandiga liivakastis edasi mängiks aga ilmselt igavesti ta narrida ja lüüa ei jaksa. Kumb oleks meile tegelikult parem?

Kumb sünnitab juurde veel kurjust ja kumb vähemalt püüab maailmale armastust juurde anda? Meile on alati õpetatud, et vägivald sünnitab vägivalda, kuid ometi me ei käitu selle kohaselt. Ikka on tarvis teha tagasi, reageerida. Ma saan aru, et kaalul on inimelud, aga kes teeb meist selle õigema, kes peaks teist tapma ükskõik mis põhjusel. On ju ka teisi meetodeid. Pole mina kiusajale elu andnud, pole minu õigus seda temalt ka võtta. Iga muutus toob kaasa ohvreid ja ma mõistan, et lihtne on hävitada vastane, aga nagu näha, ei saa me ka sellega hakkama. Ikka on maailmas meeletult kurjust. Ja kurjus ei tule mitte sellest, et halbu inimesi oleks meeletult palju, vaid sellest, et head inimesed ei tee midagi. Sellepärast saabki kurjus võitu. 

Võtame väiksema mastaabi sest tegelikult ma ei taha rääkida mõrvadest sest see on lihtsalt liiga räige kui palju roimasid toime pannakse. Võtame mõõtmeks sõimamised ja salvamised igapäevaelus. Kui meile tehakse halvasti, saame kurjaks, öeldakse halvasti, mõistame valesti. Me saame pahaseks, tihtipeale tahetakse, et tegija vastu kannataks ja et ka tal oleks valus. Muidugi alati pole õige, et targem annab järele, sest vastasel juhul võib mõni õppetunnita jääda, kuid ometi pole tarvis kätt tõsta ja ka sõnadega salvata mitte. Alati saab öelda ilusti, alati saab teha selgeks paremate sõnadega. Südametunnistusele koputab tihtipeale ilusti öeldud tõrelemine rohkemgi kui lihtsalt sõimukisa. 

Mis siis saaks, kui me püüaks anda endast kõik, et anda välja ja jagada headust nii palju kui vähegi vōimalik? Sellepärast ei pea muutuma arulagedaks ja mitte hindama olukordi adekvaatselt, lihtsalt välistama suunatud halva tegemist. Saab olla karm, kehtestav ja absoluutne ka ilma ühegi tilga reaalse ega ka hingelise vereta. 

Meil on siin Eestis olnud viimasel ajal hästi, meie riigis pole kuulutatud välja eriolukorda ega pole meil ka kuritegevus meeletult kõrge. Aga alati saab paremini. Panustamist saab alustada väikekodanlikult naeratuste, heade sõnade ja ilusate mõtete väljaütlemisega. Nii võime päästa niimõndagi. Ja kui midagi enam teha pole, tuleb lihtsalt laulda, sellega oleme me juba tuttavad!

Mis siis saaks, kui kellelgi poleks enam sõjaväge ega kaitseväge. Kui kellelgi pole väge millega rünnata, pole vaja ka enam millegi vastu kaitsta. Mis siis saaks, kui me enam ei tapaks?

Kuri kuninganna ei pea surema, kurja kuninganna peab kasvatama heaks. 

***

Liikudes temaatiliselt veidi edasi kuid jäädes ikkagi kindlaks oma sinisilmsele maailmapildile kus eksisteerib ideaalilähedus. Mu eelmises postituses on juttu sellest, kuidas päästa maailma läbi taaskasutuse. Selles on juttu, kuidas päästa maailma läbi hingeheaduse. Ilmselt mu sõnad ei tähenda just eriti paljudele midagi, kuid siiski. Kasvõi mõnigi teist ehk teeb pärast kellelegi teisele midagi isetult head ja ilusat. Miks pole heateod meile loomupärased ja iseenesest mõistetavad? Miks on alati oluline omakasu? Miks meil pole teiste jaoks aega? Kuhu see aeg kaob? Miks me imestame, kui keegi tōstab üles maha kukkunud asjad või avab meile ukse? See peaks tulema maast madalast juba emapiimaga, et selleks, et armastada iseend, tuleb armastada ka teisi enda ümber. Ja kui ma ütlen, et hea tegemine peab olema iseenesest mōistetav ei mõtle ma, et kui keegi teeb head ei peaks olema tänulik. Muidugi peab, alati peab tänama! Kui me jõuaks sinnani, et "palun" ja "aitäh" ei tule vâlja ainult suure kangutamisega ja head tehakse ainult selleks, et midagi head vastu saada või näida kellegi jaoks parema inimesena, siis oleks maailm ilusam. Kingi mõni naeratus, ilus sõna või lilleke. Ei võta tükki küljest. Jagatud rõõm on poole suurem. Jaga headust ja rõõmu!

Armasta. Siis on Jeesus Kristuse tegelik sõnum läinud täide. Vähemalt minu interpretatsioon nii tema kui messiase kui paljude teiste kultuuride usuliste eestvedajate tegelik sõnum on mitte tappa, mitte teha halba vaid armastada ligimest ja olla vooruslik ning hea. 

***

Ma kingin teile

Kotitäie armastust

Ja kaks pisarat

Kummassegi pihku

Et vahel saaks õnnest nutta

Ja kurbusest pühkida pisaraid

Vedada näpuga läbi

Aknaklaasile tekkinud

Veetilgarägastiku

Ja tunda, et maailm hoiab süles

Ja ma kingin teile rõõme

Et oskaksite neid eristada

Tavalistest hetkedest

Ja õigel ajal mõne poetada. 

Viimaseks kingin teil vaikuse. 

Lihtsalt vagusi olemise

Lihtsalt vaata kui ilus on. 

***

Ma tahan sulle anda

Kogu ilu mida oskan

Silmadega näha

Kõrvadega kuulda ja

Sõrmedega tunnetada

Ma tahan sulle ära anda kõik

Püksid mu jalast kui sul on külm

Ja lemmikraamatud kui luulenäljas oled

Või oma tulevase korteri diivani

Ja isegi tassi ja kohvifiltrid

Ma tahan sulle ära anda need ilusad talvehommikud

Ja väikesed lumehelbed keelel

Tahan anda villased käpikud südameis kirjaga kootud

Tahan anda sul ära oma huultelt puna

Ja anda sulle sügise

Ja kollased lehed

Ja tuule ja vihma

Ning sooja salli

Tahan sulle anda veel

Mu jõuluvana esimese mälestuse

Ja need kaheselt korjatud lilled

Ja sellle naeru mida sa ei taha

Tahan anda sulle kõik

***

Jällekirjutamiseni!

UUS! NÜÜD VEEL ODAVAM! UUS TOODE! OSTA! OSTA! OSTA VEEL! PAREM; ROHKEM; OSTA VEEL!

Võidab see, kellel on surres rohkem asju.
Osta, osta uus, parem, teist värvi, uuendatud ja kindlasti veel vajalikum.
Sul juba on? Pole probleemi, osta teine veel, kaks on alati parem kui üks.
Aga milleks sul seda vaja on? Muidugi, sest su naabril juba on. Tänaval on näha, et inimestele meeldib ja vaata kui ilusti see modell reklaamis naeratab, ta paneb sind ju uskuma, et sul on just seda tarvis.
Osta veel
Osta rohkem.

Tundub nagu me mängiks mingit mängu, et vaadata, kui palju me suudame toota, enne kui see maalapp, kus me elame, täielikult igasuguse elujõu kaotab ja jätab meid korraga ilma absoluutselt kõigest. Meeletu ületootmise ja ületarbimise protsess ei näi veel niipea lõppevat. Mida rohkem tarbitakse, seda suuremaks läheb nõudlus ja kui nõudlus suureneb, toodetakse veel rohkem. Kui toodetakse rohkem, siis tundub inimestele. et nad vajavad rohkem ja nad tarbivad rohkem.

Ma ei räägi praegu sellest, et terve ühiskond peaks pöörduma tagasi agraarmajanduse juurde ja loobuma täielikult tehastest ja laialdasest tootmisest. See oleks hullumeelne. Ma räägin pigem sellest, vahel peaks kaks sekundit kauem poes seistes mõtlema, kas mul on ikka vaja neid kahte pluusi ja uut kleiti. Või kas mu arvuti tõesti vajab välja vahetamist. Kõige rohkem inimesi töötab maailmas moetööstuses, sest inimestel on vaja kuhjata endal kodudesse kokku riidekappide ja tubade viisi erinevaid hilpe. Ka enda kodus ringi vaadates on tunda, et liiga palju on kokku kuhjatud erinevaid asju ja kas me oleme siis sellepärast õnnelikumad? Ma arvan, et mitte. Lihtsalt, kuna on saanud ühiskondlikuks standardiks, et nädalas vähemalt viiel päeval peavad olema seljas täiesti erinevad riided, siis pole ka ime, et iga tavakodanik enda kodu riided ja jalanõusid täis kuhjab, et ometi mitte näida suurema enamuse silmis kuidagi imelik.

Me ei teeni enam selleks raha, et elada lihtsalt hästi. Me teenime selleks, et olla parem naabrist ja sõbrast ja eelmisest põlvkonnast. Selleks, et omada rohkem asju ja selleks, et näida välja veel rikkam kui me tegelikult oleme. Me teenime raha, et oleks võimalik soetada endale kuhjade viisi asju mida me siis üldse ei kasuta ja mõne aja pärast ära viskame. Ja kuna me viskame ära nii meeletutes kogustes asju ja siis ostame asemele samasugused uued, toodetakse järgmine aasta veelgi rohkem. Me uputame päris otses mõtted oma mured ja probleemid rahasse. Tööl läheb halvasti? Ostan uue pintsaku, lohutuseks. Partneriga tekib tüli? Ostan talle lipsu, lepituseks. Lapse armastus vajab lahutuse tõttu enda poolele võitmist? Võistlme teise vanemaga, kumb suudab rohkem kingitusi teha, et teada saada, kumb ikkagi on parem vanem. (Kallid vanemad, kui te olete oma lapse vastu head ja armastavad, siis ta armastab teid vastu, vahet pole, kas lahutatud või kooselu puhul. Oma last ei pea ära ostma)

Muidugi algab kõik mõtlemisest, alati on võimalik iseenast kontrollida ja küsida endalt, miks ma sinna poodi lähen ja kas mul  neid asju ka vaja on, Kuid pärast industriaalühiskonna teket on hakanud pihta pikk ja aeglane ajupesu, mis on nüüdseks läinud meeletult intensiivseks. See hullumeelse tarbimise propaganda on jõudnud nii kaugele, et on olemas eraldi koolitusi selleks, kuidas olla hea müügimees, väänata tarbija aju ja panna ta igal juhul tahtma just seda toodet, mida on teie firmal pakkuda ja panna teda tahtma seda suurtes kogustes, et firmal oleks rohkem raha, et toota veel rohkem ja maksta selle eest töötajatele palka, et nad läheksid ja ostaksid samuti meeletutes kogustes kaupa kokku.

Iga päev me näeme ja kuuleme enda ümber miljoneid reklaame, tahame me siis seda või mitte. Isegi kui me meelega ei vaata telekat, ei surfa internetis ja ka raadiot ei kuula, siis koheselt majast väljudes ja sattudes linnatänavatele ümbritseb meid kirevavärviline reklaamide meri. Alustades plakatitest prügikastidel lõpetades vilkuvate ekraanidega majade seintel. Ja peaks siinkohal ära mainima, et Eestis on veel meeletult vähe reklaame. Isegi oma autodele ja riidetele oleme nüüdsest reklaamid külge kleepinud.

Reklaamiäri on nii meeletult suur ja kõik need summad, mida käiakse selleks välja, et võita enda poole kliente. Milleks on meil vaja, et firmad tuleksid välja aina uute ja uute šampoonidega? Mille poolest need siis tegelikult teistest erinevad. Ja siis tuleb ju osta mõlemad, et ikka võrrelda saaks. Ja reklaamikampaaniad ning allahindlused panevad inimesi hulluma, istuma öö läbi poe ees, sest on tulemas Black Friday sale, mis iganes see siis endast ei kujutaks. Inimesed loomastuvad ja kahmavad endale kokku nii palju ebavajalikku kui võimalik, sest saab ju odavamalt.

Ja seda kõike siis milleks? Selleks, et minna poodi ja osta kaks sellist pluusi nagu Mallel seljas oli ja ühed teksad, mis Viru keskuse küljes oleval plakatil ilusad välja nägid? Kas me oleme siis õnnelikumad, kui meil on kahe teksapaari asemel kolm? Kas me oleme sellevõrra õnnelikumad, et Bangladeshis töötavad inimesed kahe dollari eest päevas ja toodavad iga aastaga aina rohkem ja rohkem neid samu teksaseid. Kas me oleme sellevõrra õnnelikumad riskides sellega, et tehastel pole võimalik järgida ohusnõudeid ei ruumide ega inimeste heaolu kohapealt.

Ja me isegi ei mõtle sellele suurtes kogustes asju kokku ostes, sest see on saanud meie elus nii tavaliseks. Inimesed, kellel on talvel iga nädalapäeva jaoks erinevad saapad ja garaažis seisab iga pereliikme ja kahe koera kohta poolteist autot. Kas nad on nüüd õnnelikumad, kui nad oleks siis, kui neil oleks vaid üks auto iga pereliikme kohta, kellel on load ja ühed talvesaapad?

Vastus on, jah, nad on nii õnnelikumad. Sest pärast kogu seda ajupesu ja ääretus reklaamimeres kümblemist ongi meie peades juba see mõte, et kui mul on olemas see asi, siis ma olen õnnelikum. Mu elu on parem. Inimesed on nüüdseks täiesti veendunud, et asjade omamine teebki õnnelikuks, nende ostmine ja kokku kuhjamine ning säilitamine/ ära viskamine ning taas uute ostmine ongi elu mõte. See ongi tänapäeva õnnelikkuse defintsioon. Osta asju, et olla ilus ja näida välja rikas, saada endale partner, kes teenib palju raha, et koos palju asju osta ja siis oma lapsele õpetada, kuidas ainuke võimalik saada õnnelikuks on teenda palju raha, et osta palju asju. Ja miks? Lihtne, sest ASJAD TEEVAD ÕNNELIKUKS!.

Ja kuidas saab osta rohkem asju? Kui need on odavamad.

Kuidas saavad minna koguaeg meie igapäevatoodete hinnad madalamaks? Peaks ju olema vastupidi, inflatsiooni tõttu peaks me oma raha eest saama koguaeg aina vähem, kuid miks on hinnad samad? Sest kuskil keegi maksab jälle oma töötajatele vähem, ehitab odavamalt neile tööruumid ja võtab neilt vabaduse omada puhkepäevi. Ja mida teevad nemad? Nad lepivad sellega, sest neil pole valikut. See on kõige paremini tasuv töökoht, mis on hetkel saadaval ja ainuke võimalus äraelamiseks. Ja sel ajal, kui suur hulk rahvas teeb tehniliselt orjatööd pätsi leiva eest päevas, lähme meie poodi ja ostame endale veel ühe talvejope, sest teine sobib ainult ühtede talvesaabastega, aga teistega ei sobi,

Ma ei räägi praegu ka nii, nagu ma ise poest riideid ei ostaks ja nagu mulle ei meeldiks, et mulle on antud see imepärane võimalus tõesti hommikul kapi ees valida, mida ma täna selga panen. Ma räägin rohkem selle külje pealt, et vahel mõelda natuke sellepeale, kas tõesti on vaja asju nii palju. Mõelda vahel, kas oleks näiteks võimalik midagi taaskasutada. Ja kui tõesti käsi ei küündi ostma juba eelnevalt kantud riideid, siis vähemalt anda enda omi ära, et teistel oleks võimalus neid kanda.

Ma ei looda seda, et me suudame midagi maailmas päästa. Vaevalt, Meie maailmahävituse lumepall on liiga suureks kasvanud. Kuid ehk suudame me päästa kasvõi midagi oma väikeses Eestis. Osta ja tarbida vähem. Kasvõi võtta poes paberkoti sest see laguneb ja puud kasvavad kiiremi tagasi kui tekib nafta. Ja mõelda oma riideid taaskasutusse andes kasvõi nii, et võibolla anname me vähemalt oma ajupestud maailmas kellelegi, kellel võibolla muidu see võimalus puuduks, valiku, mida hommikul selga panna, sest meie oleme oma üleliigsed riided andnud taaskasutada.

Kui me püüaks kasvõi ainult pooled nendest tunde pealt tehtud ostudest ära hoida, saaks Eesti ehk osta sisse vähem kaupa ja oleks ka riigile kasulikum. Kui me suudaks mõnikord end peatada ja mõelda poes, kas mul on seda asja vaja. Kui me suudaks osta poest asju vaid siis, kui meil tõesti on neist puudus. Mõelge, Ainult mõelge korraks sellele, kui ilus siis maailm oleks. Kui meil poleks enam oluline, et mul pole kõige uuema mudeli telefoni ja mu sõbral on eelmise moe järgi riided. Mõelge kui ilus oleks, kui me suudaks päästa kasvõi selle natukese, mis veel maailmas päästa annab. Tarbida natukenegi vähem ja sellega võibolla saaks mõnegi sendi jätta nende heade inimeste taskutesse, kes kasvatavad meile puuvilla ja õmblevad meie riideid.

Ja kui te lähetegi poodi, mõelge korraks sellele, olge tänulik, et need inimesed on olemas. Olge tänulikud, et on nemad, kes veedavad aega põllul ja kasvatavad puuvilla. Olge tänulikud, et on nemad, kes teevad puuvillast kanga ja nemad, kes sellest õmblevad riided. Ja ka need autojuhid kes toovad need kohale ja iniemsed kes ehitavad poed, et ülda saaks sinna minna, et midagi osta.

Kui me oskaksime rohkem väärtustada inimesi, mitte seda, mida nad kannavad, milline on nende telefon või kas neil on kodus telekas, siis ma arvan, et me oleksime õnnelikumad kui me asju ostes eales olla saaksime. Kui me suudaksime väärtustada hetki ja sõnu ja muusikat ja kõike seda muud mittematerjaalset, mida meile iga päev kuhjaga antakse, aga mis meist vuhinal mööda läheb, siis poleks meil nii palju ehk aega, et minna poodi ja osta asju. Ja vahest meile siis meenuks, et kui on olemas kõik vajalik, polegi vaja poodi minna.

Kui me oleksime vahel natukenegi tänulikumad ja mõtleksime mõne sekundi rohkem. Mida kõike suurt me võiksime selle headusega saavutada.

Ma rõhutan veelkord, et ma ei ütle, et poest riideid osta ei tohiks ja seda, et kõik inimesed on vaid materiaalse peale väljas, vaid seda, et me kõik oleme mingil, kas suuremal või väiksemal määral mõjutatud ja vahel tuleks võtta üks hetk, et korraks mõelda, mis siin elus tegelikult peaks tähtis olema.

Oleme tänulikud ja oleme head. Hoiame üksteist ja seda maad, millel me elame!


Film, mis pani mind nii kirjutama

***

Tere võõra näoga paber

kelle ori olen sünnist saati ma

ja kelle kõrval kõngen hiljem

kelle pärast hommikul ma tõusen

ja kelle pärast õhtul magama

pean minema.

Sa kontrollid mind

ja elu ümber

oled justkui väike jumal

omad mängureeglid sul

kuid moraalitu

oi nii moraalitu sa oled

Oo kallis, üllas paberileht

miks oled sa nii karm

teed inimesed manipuleeritavaks

ja paned nad võistlema

müüma oma hingi

Armas paber

sa palun säästa mind

su orjusest ei pääse ma

kuid moraalituks sa ära tee

sa säästa mind ja tulevasi

me saame olla sõbrad veel

hea orjapidaja sa palun

ära haiget tee mu hingele

ma luban olla truu sulane

kui iga teine siin maa peal

kuid oma hinge sul ei müü

ei mingi hinna eest ma eal.

Jällekirjutamiseni!

Moosikeldrimõte

Hea on endast väljuda, kasvõi korraks. Mitte minna endast välja, karjuda ja räusata, vaid endast väljuda, vaadata kõrvalt või olla kuskil mujal natukeseks ajaks keegi teine. Või peaaegu puhta lehena end kõrvalt vaadates kuidagigi defineerida püüda.

Hea on leida endas jõudu selleks, et vaimustuda väikestest asjadest ja leida rõõmu selles, kui kolmeaastane poiss kingib sulle oma joonistatud peajalgse jänese. Vaimustuda, kui keegi vaevub lihtsalt kalli tegema või üllatab kohivtassiga. Hea on leida endas jõudu olla laps, kui on pikk vahemaa, siis joosta, et saaks kiiremini, sõita liumäest alla ja saada natuke mullatolmuseks ning ujuda põlvini vees. On hea minna vaatama multikat ja jääda kõik koos teleka ette magama. Ning see kõik annab jõudu, et leida endas seda uut taganttõuget nendeks päevadeks ja hetkedest, kui vägisi kipub nägu mossi vajuma ja jonnituju tuleb peale.

Ikka ja jälle tuleb aina uus hommik, uus külm jalutuskäik metsateel ja uus puder vanas kausis. Ja tulevad laulud. Laulud, mis hoiavad koos ja laulud mis ajavad närvi ja needki, mis kummitama jäävad ja need, mida vaid üksi laulda. Tulevad need, mida saab mitmehäälselt kontsertesituses köögis pliidiääres ette kanda ja need, mis veidike viltu lähevad. Aga laulud on ikka laulud. Muusika annab sõnale jõu, olgu see siis laulu tähenduse mõttes või muusika salapärases võluväes inimesi kasvõi ainult laulmise hetkeks ühendada.

Ja tulevad inimesed, need, kes teevad päeva huvitavamaks ja kelle tõttu vahel ongi tunne, et just nii ja just siin peabki olema. Ja isegi siis, kui vahel on tunne, et käima on pandud vale filmilint ja kuuluda tuleb hoopis kuhugi mujale, kuidas tunnid ja päevad jooksevad tahest tahtmata mööda täielikult vaataja tegevusest hoolimata, siis tulebki leida maast üks üksik valel ajal õitsev meelespea ja hoida meeles, et iga film saab ükskord läbi ja saab uue käima panna, ehk mõne õigemagi. Alati ei peagi teised enne ooperisse liituma, võib ka vaadata publikuna mõnda aega pealt ja õppida selgeks mõni aaria nende omast. Väikeseid rolle pole olemas, ka puud on laval vajalikud. Ja ehk polegi hullu, kui igas etenduses peaosa ei mängi, tükk tuleb sellegipoolest ilus, päev läheb kirja ja silmalaukardinad tõmmatakse ripsmete aplausiga ette.

Parem mängida hästi ja vähem, kui tervet rehkendust ei jõua, teha pool, aga ise. Ilmselt ei pane keegi pahaks, kui ongi lausuda vaid mõni repliik nende suurteosesse. Vahel lihtsalt olla hea ja märgata. Ja olla vähem-rohkem-vahel kaamera ees. Tunda rõõmu ühest energiaringist, ühest "Kuidas läheb?" lausest või "Tule ka kaasa!" kutsest. Saadame kirju ja tunneme rõõmu markide ostmisest, riputame saadud postkaardid seintele, et ikka ja jälle neist rõõmu tunda ja vaatame iga oravat puuotsas kui ilmaimet. Tunneme rõõmu neist, keda saame hoida enda lähedal ja ärme kurvasta nende pärast, kes kaugemale jäid. Iga ooper on õige ooper.

Ja tulevad uued inimesed, näod, iseloomud ja kohanemine. Hirmuäratavalt rahvarohked situatsioonid.
Siis mängime vahel pokkerit ja püüame end selle taga uuesti leida. Mõni luuletus, muusikapala, meelespea ja varajane uni. Ja isegi, kui õues on külm, siis peamine on hoida süda soe, siis võib alati ka lihtsalt loota, et ehk on homme parem, kui tänases ooperis pole sattunud lemmikrolli. Ja ikka leiab midagi-kedagi head, mida endaga südamesse ja pikaajalisse mällu talletada ning endaga kaasas kanda.

Meie Lotte filmi õhtu aka uinak

Ühe lätlasest poisi joonistus mulle. 

***

Raamatuarmastus

naljakas tunne

lõhn ja kuju

liimiköite haprus

lehtede raskus kotis

paberi karedus 

silitus üle leheservade

allavolditud nurgad

kulunud kaas

kuulumine

mulle kuulumine

ainult minu eksemplar

laenan kui tahan

ja unustan, kingin

leian taas

loen korra veel

digiteksti

ei saa

endale võtta

***

Enne või varem

millalgi ikka on parem

ja taas lõhnab magusalt rohi

ja millalgi ikka

on laulude kord

ronida meeltesügavusest välja

ükspäev taaskord 

ehk lakkab

ööliblikate lend

ja pääsusilmad

oo need kaunid pääsusilmad

saavad lennuks taas valgust

kaks silma tiibadel

liitsilmad peas

nad vaatavad kaleidoskoopi

ikka näevad paremini

kui mu lihtsilmad eales

näha oskavad värve

nende silmis peegeldub

kevade õrn puudutus

ja värvidemäng

minust paistab vaid halli

sinirohelist

silmavett

***

Sina#25

vabakäigu südamevang

tuled

lahkud

oled mu unedes

öödesse peitsid end

miks kimbutad mind veel

painutad mu ideaale

muus paned pettuma

mus paned pettuma

mind

oled mu hingetartu

kakssada kilomeetrit igatsust

kuid ka mälestus sinust

on vähemalt kaks kalamaja 

ja neli kohvitassi

puhast õnne

Jällekirjutamiseni!

Laimīgu ceļi!

Leiutajateküla

Suvedel on alati olnud komme kiiresti ja ettearvamatult kulgeda. Ka seekord pole siiani läinud just palju teistmoodi. Kohe, kui kõik planeeritu pärast kooli lõppu läbi sai, tulid uued ootamatud seiklused.

Selleks suveks plaane tehes olin ma kindel, et töötan Von Stackelbergis, lähen Muhusse, TENi suvepäevadele, Tartusse ja Viljandi folgile. Muu olin jätnud kõik juhuse teha, aga minu puhkused on alati kujunenud aktiivseks. (Ma pole vist kunagi ühe suve jooksul nii palju bussidega mööda Eestit sõitnud,) Nii ka seekord. Kohe, kui olin Stackelbergis töötamise seljataha jätnud, käinud paariks päevaks Lõuna-Eestis, saabus kõne, millega öeldi, et olen võetud tööle Lottemaale.

Nii ma siis pakkisingi asjad ja poolenisti kolisin Leiutajatekülla. Üpriski tundmatusse hüpates, kuigi õnneks siiski paari inimest tundes algaski minu selle suve ettearvamatu seiklus. Nüüd ma elangi muinasjutus, ma käin Lotte ema Anna moosikeldris söömas ja mu sõpradeks on Bruno, Albert, kärbes Jaak, Adalbert ja kõik teised tegelased. Naljakas on see, et päeval ongi kohati tunne, nagu viibiksin just selles samas multikas, mida sai pisikesena kasseti pealt sadu kordi vaadatud. Ja üldse mitte reklaami tehes ütlen, et tulge meile külla! Olen kindel, et olenemata vanusest leiate kindlasti midagi ka endajaoks meie vahvast külast. Alati on nii hea meel, kui mõni tuttav juhtub külastama.

***

Müügiks on maasikakoogid

ostan-müün-vahetan poes.

Müügiks on ka kollased roosid

ja lühikesed seelikud, mis moes.

On müügiks au ja kuulsus

Ning isegi mõnede hing.

Ja vahetada niimuidu

teise vastu võid mind.

Üht alati on soovitud osta

kuid keegi iial ei müü.

Sellest keegi lahti lasta

ei suuda kui saanud on nüüd.

Müüdud on eneseuhkus

ja niimõnigi pott ja pann.

Pandimajja on viidud moodne luksus

kuid armasus müümata jäänud on.

**

Käisin Tartus erinevate koduinterjööride maalinäitusel kus võis leida teoseid alates 20. sajandi algusest kui ma ei eksi. Seal üsna otseses mõttes joonistus välja kuidas erinevate inimeste jaoks tähendab kodu väga erinevaid asju, Igaühe jaoks võib olla täiesti erinevad detailid mis tema jaoksteevad ruumist kus ta elab kodu. Maalidelt oli näha, et kelle jaoks oli kodu definitsioon vaade aknast välja, mida iga päev näeb, kellele inimesed ruumis, kellele magamistuba ja kellele köök. Majast võivad kodu teha ka inimesed kes seal elavad sest üksteise südametes tunnevad nad end kodus. Ja see on muidugi tähtis, alati parem pidada koduks kellegi südand või kedagi enda südames kui mõnda ruumi. Kuid kui ma lugesin Peeter Sauteri raamatut "Märkmeid vaeste kirjanike majast", siis seal ta kirjeldab, kuidas tema koduks on need kirjutised. Kuidas ta elabki neis sõnades ja põlevast majast päästaks just need, isegi enne iseenast. Nii vist ongi kõige kindlam, elada enda sõnades, sest maja kus elatakse võib vahetuda, elus võivad vahetuda ka inimesed aga sõnad ei lähe kuhugi. Sõnad paberil-arvutis ongi kodu, sest neis saab elada, saab välja elada, ette kujutada ja luua, ehitada endale pesa, Ja kuna sõnadel on määramatu jõud, siis vast nii ongi õige. Oma sõnas-maalis-laulus elades on kodu alati sinuga. Niiet päris otseses mõttes, kodu on sõna ja sõna on kodu. 

**

Kivirähki "Maailma otsas" koosneb heade inimeste elust võetud kildudest otse siit samast Tallinnast. Hea lihtne lugemine, mille jooksul ei juhtu ühtegi halba sündmust, niiet see pakub küllaga hingerahu. Kuid mina kõige rohkem võtsin sellest raamatust kaasa ühe mõtte, et maailma ots võib olla just siin samas. Nimelt on raamatus juttu täiesti tavalise inimeste elust kes käivad tööl, lähevad õhtuti koju, käivad külas ja vahel baaris frikadelisuppi söömas. Ja neil kõigil viskab vahepeal oma tavaline elu üle ja tuleb mõttesse minna teise maailma otsa ja elada seal mingit teist elu kellegi teisega või minna ümbermaailmareisile, kuid üks raamatu tegelastest oligi tulnud teisest maailma otsast just sinna sündmustiku keskele, Tallinnasse, ja oli väga rahul. Maailma ots ei pea olema kaugel, asi on perspektiivis. Ja kui sellele liita see mida Seneca ütleb oma kirjas Luciliusele: "Lolluse üheks tunnuseks on see, et loll alustab oma elu üha uuesti." siis annab see kuidagi südamerahu, et tegelikult ei peagi midagi meeletult muutma, saab ka hakkama täiesti elades seda elu mis on ja tehes just see endale huvitavaks. "Lepatriinude jõuludes" ütleb mängunupu sees elav ämblik Timile ja Miale, et paigalseismine ongi tegelikult minek, seega meie olemegi maailma otsas, rännakem iseendis.

**

Rootsi filmis "Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle" tuleb välja jällegi see, kui valesti inimkond tihtipeale käitub ja kui halenaljakad on juhtumid, millega me iga päev seisame silmitsi. Kuidas inimlikkus ja mõistmine on kõige viimased asjad millele tähelepanu pööratakse ja kuidas me vahel lihtsalt paratamatusega lepime. Nüüd ei oskagi päriselt öelda, mida sellest järeldada, kas kaheksast viieni töötava väikekodanlase elu on hea või halb variant maailma ja iseenda päästmiseks. 

Kuid ikkagi, milleks me kogume sentimentaalse väärtusega asju ja mälestusi, kui meie kolime, asjad jäävad maha ja lähevad katki ning mälestusedki ununevad.

**

Kas tegelikkuses peakski kõik enda omapärad ja vead kaotama, saama üle kõigist hirmudest ja oskama kõike võimalikku? Kas täiuslikkuse poole püüdlemine muudab inimese vähem või rohkem iseendaks? Ja kas üldse püüda, kui täpselt ei teagi, mis või kes see 'ise' on. Kas peaks tõesti siis iseenda lõhkumise piirideni end koguaeg proovile panema, kasvama ja arenema neljas suunas korraga. Kas kiiremini, kõrgemale, kaugemale on tõesti vajalik. Miks ei võiks leppida oma iseärasustega kas siis kui täpselt veel ei tea, kuhu peaks jõudma ja lihtasalt kasvada taeva, ainult kõrgemale, unustada see kiiremini ja kaugemale ja panna end proovile vaid vahel harva, areneda vaid paaris suunas, võibolla ka vaid ühes. Asi ju seegi.

***

Usaldan sulle

oma viimase kimbu meelespäid

mille korjasin tol ööl.

Käisin neid noppimas lootuste aasalt

mõtetes üks ainuke soov.

Et saaksin usaldada sulle

selle hetke. Ja kõik muu mis elu toob

ei olekski enam tähtis

sest saan usaldada sind

et meeles pead mind,

meelespead.

***

Minu sõrmed vaheliti

rohukõrtes sinuga

ja põimunud on omavahel

meie mõttelõng

biheeliks

üks

                   ja

                                   kaks

on üheks meie kahe vahel

sulanud.

***

Hinnad on all

Ületand end

ja alandan enda

hinda

On allahindluste aeg.

Odavalt ja rohkem

Ja alandan veel

maadligi alla

on "Hullud päevad"

ehk hoopis ületan enda

ja ei alanda hinda

ei alanda end.

**

Suvi tuleb südamest, mitte ilmast. Seda kas on, või pole.

Mõnikord võib ka aastaotsa sügis olla.

***

Siililegi selge on

et siil on udus padrikus

arulage arutus

maad võtnud uduvabrikus

viisaastaku kvoodid

on vaja täita täpipealt

selgusetuse liigtootmine

on võtnud meele nägijailt

ekseldes nüüd liigume

vabriku ustest me välja

kuid ringides kõnnime

sureme selguse nälga

ja peas on sassis 

ida ja lääs

on meelest läinud

kas sügis on käes

ja kadunud uttu

on viimane tahe

segusetuse sees

on elumõttetuserahe

keset udumasinaterivi

tuuleveskit võideldes

me nägemata püüame

end elus hoida puigeldes

kuid ikka jälle tabab meid

saatuslik hallus

mis hallistab me rõõmud

ja meil on nii valus

on siililegi selge

et siil on udus kadnud

ja meilegi on seebivesi

et otsas on teesklemisevarud

***

Kastemärjal sillal

päikesepiisad

panevad hinge särama

ja elu naeratab

ja hüppab siis

jaanileekidesse

tahtis alati ju

saada täheks

staariks tahtis

tulekeraks taeva all

***

enne või varem

millalgi ikka oli parem

ja taas lõhnab magusalt rohi

ja millalgi ikka

on laulude kord

ronida meeltesügavusest välja

ükspäev taaskord

ehk lakkab

ööliblikate lend

ja pääsusilmad

oo need kaunid pääsusilmad

saavad lennuks taas valgust

kaks silma tiibadel

liitsilmad peas

vaatavad kaleidoskoopi

ja ikka näevad paremini

kui mu lihtsilmad eales

näha on osanud värve

nende silmades peegeldub

kevade õrn puudutus

värvidemäng

minust paistab vaid halli

sinirohelist

silmavett

Rõuge

Kohustuslik pilt

Tartu, mu Tartu <3

Lottemaa lapsed

Jällekirjutamiseni!

Armume kunsti, kevadesse ja ehk niimõnessegi veel

Enam ei ole veebruar, isegi märts ega aprill ei ole. Ka pool maid on nii mööda libisenud, et eriti pole nagu märganutdki. Nüüd on lumi juba sulanud ja kevad näit
ab oma esimesi sooje ilmasid, mille kaisus on hea õues istuda ja mitte kringliks külmuda. Puud ja lilled lõhnavad meeldivalt ja õues on juba ka õhtuti kaua valge. Tuuled ja maapind pole veel küll meelde tuletanud, mis kevad õieti on, kuid ega seegi aeg tulemata jää. Päike muudab nii mõnegi meist kivil peesitavaks ja akusid laadivaks sisalikuks. Modernsemad meist muutuvad päikesepatareideks. Meie fotosüntees on küll vaid mõtteline, kuid siiski, see päriselt toimib, aga ainult kevaditi. Suvel on päike juba kuum ja väsitab kergesti, kuid veel on täpselt õige aeg, kus iga antud kiir tuleb suure hoole ja armastusega kinni püüda ja vihmasteks päevadeks südamesse tallele panna. Päike armastab meid, linde, võililli ja kollaseid liblikaid. Ja meie kõik armastame teda vastu.Valminud on esimesed rabarberid ja mõne õnneliku jaoks ja ruccola ja lehtsalatitaimed, see ei tähenda nii mõnegi jaoks just palju aga oma taim on ikkagi oma, mitte poest toodud.

Mööda on läinud kaks vaheaega, arvukalt kontrolltöid, raamatuid, halbu ja häid päevi ja ohtralt vihma, ka nii mõnigi luuletus ja kirjatükk jookseb aina kiiremini ja kiiremini mineviku sügavustesse. Kuna valguse kiirusel liikudes kestab üks tund terve igaviku, siis on päikese jaoks ju aeg paigal. Ju siis seisab aeg tegelikult ka meie jaoks "ei aeg ei peatu, ei, ei" on vaid relatiivne. meie möödume, aga aeg on sama.

Kahjuks ei ole Camus'e absurd mind maha jätnud ja tabab tihtipeale suvalistel hetkedel mind mõttetusega lagipähe ja halvab mõneks ajaks igasuguse edasipüüdlikuse. Hellitab vaikselt lootusetust ja toidab teda meeldivalt ahastusega aga nagu ka kõik muu, on ka see mööduv.

Minu suureks avastuseks on olnud film "Midnight in Paris" ja sellega kaasnevalt Hemingway, Dali ja Picasso. Filmist olenemata ka muidugi Oscar Wilde. Kuigi ma enamasti ei vaimustu just tihti välismaistest autoritest, siis just need kolm kirjanikku ja kaks kunstnikku toovad minu ellu päikest ja naeratusi.

Kunst ongi kogu elu alus, see, mis hoiab meid teel ja laseb meil elada, mitte lihtsalt veereda päevast päeva. Kunst on see, mis elu elamisväärseks muudab ja annab meie päevadesse värvid, öödesse muusika. Kunst teeb sõnad ilusaks ja paneb meid mõtlema. Kunst laseb meil endid väljendada, paneb meid armastama igas päevas midagi ja laseb välja elada selle, mis on südamel. Ma olen jõudnud galeriidesse, muuseumidesse, teatrisse ja lugenud raamatuid, isegi olen maalinud ja kirjutanud ja ma ei kujuta ette, kuidas ma teisiti elada kannatakski. Marten Kuningas ja Vaiko Eplik teevad kõrvadele pai, nooremad ja vanemad Kumusse pääsenud kunstnikud teevad silmale pai, kirjanikud teevad mõistusele pai. Ja luuletajad, oh need luuletajad. Nad teevad hingele pai. Kuigi kirjanike ja luuletajatega on mingisugune fenomen, mille ma leian väga tõsi olevad. Meeskirjanikud lihtsalt on paremad kui naiskirjanikud, kuidagi paeluvad rohkem, panevad kaasa elama ja mõtlema, lihtsalt nii on.

Ma imetlen linde, nende kunst on lendamine, nad on meeletult ilusad. Mida aeg edasi seda rohkem tahaksin ma olla lihtsalt Jonathan Livingston.

Minu kõige siiram tänu, mis loodetavasti universumi positiivsete jõududega kunagi ka temani jõuab, läheb Tõnu Õnnepalule, sest ilma temata poleks ma mingil juhul see, kes ma olen. Naljakas, kuidas kellegi sõnades saab olla nii palju head, maaililiselt ilusat ja toetavat. Nii tema "Mandala", luuletused kui ka viimane kõne/ülesastumine,mida kuulama sattusin. Mõnele meist ikka on antud kapaga andekust.

Pidev dilemma on, kas mõelda miks ja kes me oleme või mitte mõelda. Preguseks olen ma jõudnud nii kaugele, et meie hinged on kõiksuse energia, pärast surma muundub see lihtsalt mingiks muuks energiavormiks. Keha ja üldse kõik füüsiline on vaid energiaväljendusvahend. Kõik tekkis mitte millestki ja koosneb samadest aatomitest, samadest ainetest. Me oleme kõik üks, mis oleks ka loogiline, sest kõik elav saab oma energia päikeselt kas otsesemal või kaudsemal viisil. Rahvuslik mälu on meil seetõttu, et see sama energia on igavene ja võib teavet talletada ja edasi kanda, me oskame hetkel vaid üürikest sellest mõista, kuid kõik on tegelikult olemas. Energiana oleme me valguskiirusel, niiet sel juhul pole ka aeg oluline. Kuid tegelikult on lihtsam, kui lihtsalt mitte mõelda.

Üleüldiselt on mul hea meel, et laulavad linnud, õitsevad puud, inimesed naeratavad ja kõik on ootusärev. pruuniksteiseksjuuniks

Marten Kuningas

Muidugi, peab armastama Tartut.

Kunst kuulub rahvale, ehk Estonia

Kumu 

Sina #18

miks olen ma see sama süsinik 

mis oled sina

miks olen ma see sama vesi

miks ei ole ma sama vaim

sama mõte

ja miks oled sina

sama soojus teisega

hoides käest

samalt süsinikult

samast veest

miks minu süda peab lööma teises rütmis

naeratuse sümfooniast saab kakofoonia

ja minu soojus on teine

miks ei saa ma oma silmi sinult lahti

ma ju tean

et oled teine soojus

teine käsi hoiab sinu käest

teine on su südamega unisoonis

*#*

mesilind

sinilind

laululind 

ja kaaren

hommikuse päikese armastav pai

lillelõhnade bukett

tuulte laul 

sõstarde kasvamise sumin

merede sosin

kalade helklev soomusrüü

veevõitlusteks valmis

kajakate naer

kivide pajatused

hiiliv salakaval öö

pilvede pimedus

tähtede piinlevad karjed

siilide turtsatus pimeduses

jaheduse lõhn ja maitse

kuuskede oskuslik luule

ööliblika värvitu lend

öökull

kägu

ööbik 

ja rebane

*

Kas kõike täitev mõttetus

mu oma meelevalda haarab ka täna

või hoopis eufooriline 

saab olema mu entusiasm

kas on täna minus inspiratsiooni

või on kõik ühtlaselt hall ja tuhm

kas on mu tegudel mõtet

kas mu mõtted on mõtlemist väärt

kas on selles mingigi mõte

et hommikuti tõusen

vean end läbi rutiini

hoian pea püsti

mask tugevalt näos

mängin hommikuni pokkerit

naeratus

smalltalk

kas ma kuhugi sellega jõuan

kas mäletataksegi mind

kas jääb must jälg või haihtun tuulde

nagu korstnasuits ja ving

kas vormin maailma paremaks

või olen raisku läinud hing

kas on mul mõtet vedada

end läbi rutiinide

miks me mängime hommikuni pokkerit?

Jällekirjutamiseni!