Kummardus ja aplaus

On möödunud täpselt 363 päeva sellest, kui ma viimati siia kirjutasin. Pilt on küll vana, aga see sobib temaatikasse ja meenutab mulle, miks ma nii kirglikult teatrisse suhtun. Mina tahan teha seda, et elada homseni.

Ma isegi pole mõelnud pea aasta aega sellele, et ma kunagi veel blogisse postituse kirjutan. Kuna üks väga kallis inimene kaugelt Hollandimaalt ütles mulle, et ta tahaks mõnd lugeda, siis see idee jäi mulle pähe keerlema ja nüüd ma kirjutangi.

Kuna mul on hetkel pooleli Peter Brooki raamat "Tühi ruum" ja ma olen ka üleüldiselt natuke teatrist ja sellega seonduvast kirjandusest läbi imbunud, siis sellest tuleneb ka mõttelennu temaatika.

***

Miks me aplodeerime?

Et sellele küsimusele vastata alustan ma veidi kaugemalt. Jaan Tooming ütleb oma raamatus "Teater kui saladus", et näidend on alati surnud ja ta tuleb elustada lavastamise ja näitlejatöö kaudu. Ma olen sellega igati nõus, sest raamat on raamat ja tekst on tekst, olenemata oma kirjapildist, kuid laval ärkavad sõnad ja remargid ellu, kui elustamispüüdlused muidugi õnnestuvad. Üldiselt on hr Tooming oma ideede poolest võrdlemisi negatiivne tänapäeval tehtavate lavastuste kohapealt ja ma ei saanud alguses õieti aru miks. Nüüd olles lugenud Brooki teosest neljast teatriliigist, hetkel eeskätt toetudes mandunud teatrit puudutavale, mõistan ma ka Toomingu öeldut. Olenemata, et Brooki "Tühi ruum" valmis juba 1969, on siiski tema tõstatatud probleemid endiselt aktuaalsed ja kui aus olla, siis teeb see mind veidi murelikuks.

Mandunud teatri häda ongi selles, et elustamine jääb poolikuks. Kunagiste suurkujude šedöövrite lavastamisel lähtutakse vananenud ja ära leierdatud võtetest. Tulenevalt mu noorest east, siis minul endal selle koha pealt arvamust avaldada oleks kohatu. Oma on-pole teatrikülastused, kus täpselt nagu ei saagi aru mida siis öelda taheti, olen alati kirjutanud oma kunstimõistmatuse arvele, sest ma hindan eesti teatrit väga kõrgelt. Meil tundub mõtestatusega siin oma väikseks riigikeses võrdlemisi hästi olevat. Pole just palju tükke, mis lihtsalt raha teeks. Muidugi, on ka neid, kuid mitte massiliselt. Kuid ilmselt kattuvad viisid, kuidas mingeid olukordi lahendada ja tekivad käitumsmallid, mida on hiljem raske lõhkuda.

Mulle läks südamesse see, et iga etendust lavastama hakates tuleb uuesti küsida, miks need kostüümid, miks selline lavakujundus, miks taoline liikumislahendus. Justkui iga lavastus, olenemata kas algteksti on varem kasutatud, on nagu täiesti uue jalgratta leiutamine. Või isegi rohkem kui kaleidoskoobi keeramine, kuna jalgratas on ikkagi võrdlemisi ühetaoline leiutis, vahet pole mitmendat korda teda luuakse. Kuid kas sellel kaleidoskoobil on lõpmata hulk erinevaid viise moodustada pilte või on mandumine tõesti paratamatu ja mingi hetk saavad tahud otsa? Kas tuleb kätte hetk, kus teatril polegi enam midagi uut öelda? Ma tahaksin siiralt loota, et mitte, kuid teisalt öeldakse, et maailmas on ainult seitse lugu, mida jutustada ja neile lisatakse lihtsalt nüansse.

Ma ei taha kuidagi esile tõsta inimesi, kelle hulka ma tahaksin kunagi kuuluda, öeldes, et viga on tegelikult publikus kes mandub ja enam kaasa ei jaksa mõelda, kuid kohati tundub, et ikka on ka. Teatris käiakse harjumusest, mitte siirast tahtmisest millessegi pingsalt süveneda ja olla tänulik selle loo eest millega lubatakse kaasa mõelda. Ei mõista ma neid, kes tulevad sest abikaasa käskis ja neid kes magama jäävad. Olgugi, et ma tunnen end hetkel arvamuse avaldajana veidi kui sipelgas kes kotkast lendama tahab õpetada, kuid ma natuke siiski arvan.

Ma mõtlesin pikalt sõnateatrile ja sellele miks meil pühendutakse esimesel aastal õppides pea sõnatutele etüüdidele. Pikad monoloogid nõuavad palju keskendumist nii ühelt kui teiselt poolt nähtamatut neljandat seina. Kui Brooki meelest oli juba 72. aastal probleemiks pildiühiskond ja keskendumisaja lühenemine, siis nüüdseks on see probleem mitmekordistunud ja publik ei suuda enam hakkama saada väga tekstitiheda tüki vaatamisega. Teine asi muidugi on see, et hinnatakse seda, mida näitleja suudab edasi anda oma keha ja emotsiooniga ilma et üldse midagi ütlema peaks ja ma austan seda väga, sest seda on palju raskem mõistetavaks teha, kui lihtsalt öelda, kuidas vaataja peab end tundma. Lavakooli kohapealt arvan ma, et me keskendume esimene aasta sõnatule, sest raske oleks õppida kahte väga keerulist valdkonda korraga.

Meie riigis on teatrikülastuste arvuga inimese kohta hästi, korra aastas külastab teatrit 50% rahvastikust, Hollandis vaid 6%. Ometi ma kardan veidi, et meie igapäevateater muutub seetõttu lihtsaks, et meie vaataja muutub vähem nõudlikuks. Ta ei jaksa palju kaasa mõelda ja tahab meelelahutust ja vaene lavastaja ja näitlejad peavad ometi pakkuma seda mida publik nõuab, muidu on saalid tühjad. Sellest on kahju. Minu tunded arvustajate kohta on väga ambivalentsed, mulle ei meeldi, et nad saavad tekitada minus eelarvamusi või tagantjärele panna kahtlema selles, mida mina arvasin, sest teadagi, iga etendus on erinev ja me võisime näha kahte väga erinevat fööniksit. Kuid samas ma austan ja tänan arvustajaid, sest nad on suunajad ja teerajajad, nad hoiavad nii publikut kui näitlejaid värskete ja mõtlevatena, muidu me läheksime laisaks ning mõni teinegi kord aitavad nad leida tahke, mis endal kahesilmavahele jäid nad hoiavad ka vaatajat kaasa mõtlemas ja veidi nõudlikumana.

Muidugi kahtlen ma igapäevaselt, kas mul on piisavalt maailmale anda, et üldse proovidagi lavastajahakatiseks saada, kuid samas kui mul on oma tööga võimalik panustada kultuuri jätkuvusse, siis tahan ma igal juhul selles paadis sõuda.

Ma mõtlesin, et mis saaks, kui lavastuse igal etendusel midagi natuke muuta, mitte väga palju, et näitlejatel poleks raske, aga midagi väikest. Seda selleks, et oleks kogu aeg teatav värskus ja tuleks hoida end 120% töös, see nõuab veidi rohkem keskendumist kuid hoiab ära ka autopiloodil 200. etenduse mängimise. Ma vähemalt loodan et hoiaks, vast tasuks proovidagi.

Miks meil üldse peab olema teater?

See on küsimus millele ilmselt polegi ühest vastust, kuid ma leian, et teatrikunst on oma olemuselt üks keerukamaid, sest vallata tuleb nii palju korraga. Meeletuid teadmisi keele ja kultuuri vallast, samas osata kastutada oma häält ja keha ja mängida nii, et me usume. Me oleme näitlejatele seadnud väga kõrged nõudmised ja ma olen tänulik, et on neid, kes neid täita tahavad ja teevad seda kogu oma hinge ja rõõmuga. Kas me otsime teatrist elulähedust või hoopis vastupidi, et elada seal midagi, mida tavaelus iialgi ei saa? Vist mõlemat korraga, seda nähtamatut miskit, mida vaid teatris näha saab, sest see kunst on ehe ja vahetu. Kinos ei teki kunagi seda nähtamatut, sest need lood pole elus.

Mina käin teatrist saamas emotsioone, muidugi ka mõtlemisainet aga põhiliselt emotsioone, sest lugu jutustada võivad osata paljud, kuid teha seda nii, et ma tunnen mida nemad tunnevad ja elan seda enda sees läbi, see vist ongi teatri maagilisus. Meil on vaja teatrit et jagada lugusid. Kõik muu, punase eesriide, prožektorid ja klapptoolid oleme me sinna juurde mõelnud. Ma ei ütle, et see on vale, ma naudin teatrit peaaegu mistahes kujul, kuid lihtsalt minnes tagasi selle juurde, et miks me ilma teatrita ei saa, siis ma arvan, et on vaja jutustada lugusid uusi ja vanu, erilisi ja tavalisi ja rahvas läheb sinna saama just täpselt seda, mida tal on vaja. Me lähme otsima sinna seda nähtamatut maagiat. Brook süüdistab näitlejaid diletantlikuses, kuid ma loodan, et asi pole vaid selles, võib olla ma olen sinisilmne, aga maagia ei saagi tekkida, kui publik ei taha sealt seda leida. Igaüks otsib oma, kes meelelahutust, kes elufilosoofiat, aga peaasi et otsib. Jumal annaks nüüd, et jätkuks meil draamakirjanikke, kes neid teoseid kirjutaks. Teatrikunst ongi kõige raskem kunst, sest kõik teose tasandid tuleb läbi analüüsida ja neist aru saada ja siis veel laval taasluua. Müts maha meie näitlejate ees.

Ma lihtsalt loodan, et meie eesti teatri olemus ei muutu vaid mustvalgeks, et on vanade traditsioonide austajate koolkond ja hullumeelsed eksperimenteerijad ja ei midagi vahepealset.

Seetõttu me vist aplodeerimegi, tänulikkusest ja austusest. Võib olla on see veidi ühetaoline ja kulunud viis oma austust ja tänu avaldada, kuid vähemalt on see vahetu ja siiras ja ma ei näe selles midagi halba. Lihtsalt aplodeerida tulebki siiralt.

***

Nagu on saanud tavaks, siis lõppu käib ka paar luuletust.

Ärevus on külm
kui sa ootad
ja ruumis on vaikus
õhk on kargem
piinlik on
aga tahaks siiski jääda
sa oled uus
ja mul on põnev
me kumbki ei tea
kuhu tee viib

***
Väikesed mõttetud tüdrukud
joonistavad endale naerunäod pähe
peegli ees meigivad nutetud silmi
katavad kinni magamata ööd.
Väikesed mõttetud tüdrukud
proovivad selga kleite
musti ja paelteta
üks lühem kui teine.
Väikesed mõttetud tüdrukud
kuivatavad pisaraid varrukasse
vaatavad parfüümist ja juukselakist end
ja vihkavad peegeldust
tagurpidi väändunud pahupidi iseend
valutavad südant aadamapoegade pärast
kes vähimatki ei hooli
loobuvad õhtueinest veel korra
viimase, nad lubavad
kõrgetel valusatel kontsadel
väikesed mõttetud tüdrukud.

***
Sarjast "Paitsi mina"

Linnutee ristmikul on ummik,

tihastel on rännutund.

Udusse mattunud on hommik,

leevike tol öösel nägi prohvetlikku und:

Remont on sõpruse puiesteel.

Tänavad on tühjad, ulub külm tuul.

Ümbersõit vist akadeemia teel

vaid saab viia edasi sel kuul.

Siis valida mul ehitajate tee,

kuhu suunas edasi minna.

Või teisalt A.H. Tammsaare.

Kõik teed viivad linna.

Kuid mulle ütlemast ta hoidub,

kus kohas, kus suunas on Koidu?

***

Jällekirjutamiseni!!