Ma ei oska sobivat pealkirja leida

**
Minul on kontserditega mingi eriline omamoodi suhe. Ma tean inimesi, kes naudivad kontserte ja on alati väga elevil kui järjekordne artist tuleb välismaalt meie pisikesse Eestisse laulma.

Mina seda tüüpi ei esinda. Kontsertidel käimine on minu jaoks väga piinarikas ja sunnitud tegevus. Mainin ära, et mõtlen siinkohal pop ja alternatiivmuusika artiste mitte jazz ja klassikalise muusika esindajate kontserte.

Mina pean alati kontserdile minema teadmisega, et mul hakkab seal suure tõenäosusega vähemalt korra paha ja ma tahan lahkuda, aga ma olen selle võimeline üle elama. Juba pikemat aega, mitu aastat ehk isegi, hakkab mul kergesti väga ebameeldiv puutudes kokku vilkuvate tulede ja/või kõva muusikaga. Kontsertidel on aga nimelt mõlemad, lisaks olen ma konterdil ümbritsetud väga tihedalt võõraste inimestega ja on palav ja kitsas, see pole eriti meeldiv kooslus, kui seda sellest vaatepunktist kirjeldada, ega ju? Kuid ometi satun ma vahetivahel ikka kontsertidele, just selle pärast, et ma tean, et hiljem ma olen rahul, et ma ikkagi läksin. Hiljem, kui kõrvad enam ei huuga ja teiste inimeste higiste kehade ebameeldiv soovimatu hõõrdumine sinu vastu on meelest läinud meenub vaid see hea pool, ilus muusika ja sisukad sõnad. Nii juhtus minuga ka viimati, kui juhtusin kontserdile.

Ma käisin oma kooli eelmisel aastal lõpetanud Marie Vaigla bändi Frankie Animal kontserdil sellel reedel, ehk 09.01, see kontsert oli väljamüüdud ja ruum oli väike, seega õhku oli minimaalselt ja seintelt kajas vastu basstrummi ja kõlaritest tuleva meeletult valjude kitarride helid. Liigutada ma ennast ei saanud ja ka lahkumine tundus halb idee, niiet siis ma seisingi seal, ja kuulasin, nii palju, kui mu kõrvad veel seda vastu võtta suutsid, sest pärast esimest lugu, kui ma olin sinna kohale jõudnud, mille esitajaks oli soojendusbänd Progress (kes muide teeb head muusikat), olid mu kõrvad täiesti lukus ja jäid selliseks kuni koju tagasi jõudmiseni. Ma seisin seal, veidi oma sõpradest eraldi, sest nende kõrvale lihtsalt ei mahtunud ja kuulasin. Valgusshow oli veidike liiast ja nendest vilkuvatest tuledest ei päästnud enam ka silmade kinni hoidmine, pärast paari lugu olin ma veendunud, et üks kõik kui palju ma pärast ei kahetseks, ma pean sealt vilkuvatest tuledest ja peksvast trummist kähku eemale saama, kuid ma elasin selle hetke ära teades, et ma ei pääse niikuinii kuhugi, kus ma seda ei kuuleks. Mida aeg edasi, seda rohkem ma hakkasin harjuma nende tulede ja selle muusika valjususega ja hakkasin saama keskenduda ka sõnadele ja laulu sõnumile. Nende bändil on meeletult hea muusika, kuid selle avastasin ma täielikult alles pärast kodus vaikselt üle kuulates, sest siis ma sain ise valida, kui vali on muusika.

Üllataval kombel oli see kogemus siiski üdini positiivne, natuke uhke tunne on ka kui laulja isiklikult uksepeal vastu jalutab ja ütleb et jaa me oleme ta kooliõed ja ta soovib et me ta kontserti kuulama saaksime tulla. See oli temast armas. Hea oli ka vahelduseks kodust välja saada, teha midagi, mida iga päev ei tee ja kogeda taas midagi veidi teistsugust ja uut, see annab sellist erilist ja uut jõudu taas edasi minna. Meeldiv on näha, et inimesed naudivad seda, mida nad teevad ja tunnevad rõõmu sellest, et nii paljud olid neid kuulama tulnud.

Siit moraal, ka veidi ebameeldivad asjad võivad osutuda hiljem väga positiivseteks mälestusteks, niiet võtke riske ja tehke midagi mitte nii tavalist. See tuleb kasuks.

**

Mu näidendi esietendus hakkab lähenema ja pinged seoses sellega on ilmselgelt laes. Naljakas, kuidas näiliselt mitte nii keeruline asi nagu lavastamine võib osutuda meeletult stressirohkeks ja ööund röövivaks, kuid ometi teen ma seda kõike suure armastusega. Unistuste täitmine on vahel keerulisem kui paistab.Aga ma tean, et kui see saab tehtud, siis olen ma kindlasti väga rahul. Lisaks on mul nii head näitlejad ja abivalmid sõbrad, et mul on vahel tunne, nagu ma ei tahakski selle etenduse või projekti või seltskonnaga lõpetada, tahaks teha uue näidendi ja uuesti läbi elada neid toredaid proovides veedetud tunde. Nad on tõesti imeliselt head inimesed. Mul on hea meel, et nad olid nõus minu unistuse täitumisel kaasa lööma ja olen neile kõigile meeletult tänulik. Ma kummardan nende ees varvasteni, et nad on talunud minu halvasti organiseeritud proove ja väga närvilist olekut proovides. Nad alati aitavad ja hoiavad mind kui ka üksteist. Nii hea on tunda, et minu ümber on häid inimesi.

Kui keegi pole veel plaaninud etendusele tulla aga nüüd mõtleb, et võiks, siis me ootame teid vaatama 31.01.15 kell 18.00  Rocca al Mare kooli saali. Etenduse nimi on "Mida me teeme selleks, et elada homseni" Loodan, et te ei pea pettuma, kui valite veeta selle laupäeva õhtupooliku koos meiega.

**
 Sina#11

Ma tean et oled minu ingel

Sina oledki mu muusa

Kui kurbus rusumas mu hinge

Mind vaikides sa ära kuula

Kümmekord kiiremini süda

Rinnus tuksub sinu pilgust

Hingetuks mu lööb su ilu

Silmi pimestab su hiilgus

Armastan sind kaugelt

Et valu tundma ei saaks

Vaid unest avades silmalauged

Tean et oled vaid mu unelmaks.

Mu meelt sa muudad

Mängid tunnetega pilli

Nendest tokaatasid luua suudad

Ja mu südamest kasvatad lilli

Laulavad su sõnad huultel

Tundmatut šansooni

Su ihuga kokkupuutel

Liblikad täidaks mu veresooni

Ise üldse mitte püüdes

Annad elujanu mul

Kui lahkud sind ma järel hüüdes

Jookseks nagu hull

Ma nutaks krokodillipisaraid

Kuid ise oleks hiir

Ja upuks noisse kohapeal

Kus lasub eesti merepiir.

Su oreool mind lummab

Oled kirsitubakas

Su headus lähemale tõmbab

Nagu riiet ohakas

Oled nagu päiksekiir

Ja mina olen kilplane

Sind püüan linast kotiga

Kuid koju tulles avastan

Ma olen teinud tühja tööd.

**

Jällekirjutamiseni!