Puhkamisest väsinud (tired of resting) ehk EYP#ensf15 or in other words "Just chill"

I will write in English, so all the EYPers could understand.

Our cute committee

Well first of all, I did not like the event when we first arrived there, too many people, too many different languages and so on so forth. When I met my committee JURI (committee on Legal Affairs) I was not that impressed. I thought, that oh well I just have to survive those 5 days to get to the general assembly and then go back home again.

But as the time wore on I started to like being there a little more. On the first night I was not that impressed, but I tried to be happy and so I played some games with other delegates. Also we had an event in the evening at TTÜ where we played some games, but it was not that great, for me at least.

On the second morning, when it was again time for teambuilding I was already a bit more happy about being there. But it was actually on the second night I started to love my committee. I found out, that all my co-delegates were amazing. And of course, the chairpersons. We played some games on the second night too and had this competition where we made some groups with other committees and had to solve puzzles and run around the schoolhouse, but I had to go to sleep early because I had to be at work the next morning.

On the third day, the actual work started. We got together with our committee to figure out how to make keeping their personal data online safer for all the EU citizens. It was more fun than I expected. We all got really close to each other and took lots of selfies. We had an amazing time playing all the games including the train of love, buttspelling and passing the orange. And after our dear chair Karlis came up with the idea for what could be our committee song, I was convinced, that we have the best committee possible. We actually got a lot of work done and we did not have to stress about it at all. On our free time we also made the Baltic chain and sang out national anthems with the lovely Ausma (Latvia) and Ugne (Lithuania).Our chair Karlis just told us to chill and that actually worked. Panic never helps. In the evening there was the jubilee gala for 15 birthday of EYP Estonia. It was great to see all those talented people perform and also see some pictures and videos of previous EYPs. We stayed up very late that night, just playing games and talking. It was amazing.

Our lovely chairpersons Annemari and Karlis

On the fourth day it was time to finish with our resolution, which we did successfully on time, with no stress. We just chilled and were happy, played some games when we got tired of working and everything turned out just fine. Also we had some workshops which were pretty interesting. Also, our committee had some trouble accepting, that EYP was ending soon, so we played all our favorite games once more and sang our song really loudly in the corridor. We just stood there and had a group-hug for a long time just telling each other how amazing everything had been. And in the evening we had the fair well party at the NYC Piano bar. We had more fun just sitting at the table and talking with our chair and some committee members than dancing all the time to the awful music there, but at the end we obviously went to the dancefloor and danced and sang on the top of our lungs for the two last songs of the night. When we got back to the school, we arranged to meet at one o'clock at night to write the speeches and help each other out before the general assembly. I also have to thank all my committee members at this point for helping with my speech or just keeping my mood up that night. And my biggest thanks goes to Karlis, who stayed up 'til 4am with me to help me finish the speech and get it printed our and he also listened me practice it, thank you for everything, dear chair Karlis.

On the fifth day, we left the school very early to go to the TTÜ again for the general assembly. We were the second committee and our resolution passed. I was really glad about our work we had done. Also, the last meal together was so nice. And anyway our committee just gathered together everywhere we had to go we went together pretty much on every day of the EYP. Afterwards, when it was time for the first members of the committee to leave we had this huge hug and sent away the delegates with some good fair well words. Soon after that one of our chairs and some delegates had to leave again and we had the same group-hug thing and also we sang our song and did some buttspelling. Also, the chair broke his pants when he fell over because one of the delegates hugged him a bit too hard, then he just ripped up his pants completely and they were used to figure out who will be the next president of EYP and one Latvian guy won, because he caught the pants. When the EYP was finally over, the last of our committee,that was still there also hugged and said the final words. We really loved our committee, because we had the longest goodbyes, it was kinda sad to go home afterwards.

EYP all together was really tiring, but also amazing. And because it is my vacation week of school, i'm tired of resting, 'cause EYP was really intense, but also the greatest way to spend my holiday.I love our committee and I love the EYP in general. I hope to see you all again some time and if not, I wish you the best life I can imagine.

#spreadthelove #lovetrain #justchill #behappyorjustchill #JURI(Gagarin) #nutella #allele

Lots of love to you guys.

And as usual I will end with a poem. And it will be the one I read on the jubilee gala, but translated, as I promised to Ausma. I hope it won't be awful.

To the god, Apollon
One woman told me,театр, это жисни!
And when they all,in the end
Stand up praising
Applauding and throwing flowers in the air
Then you understand, that acting is amazing
And writing plays even better
And when you after the "Hamlet" hold onto your head
And scream: "This ending is so wrong!"
Then you know, that the theater is life
(and life is a show)
And all of it together
Stuntmen, writers,
costume-makers and all the cheering voices
O tempora, o mores,
I will make sure already for tomorrow,
that in Estonia, theater, right away,
will be the only tradition and manner,
WE WILL BRING BACK THE HISTORY!

Sügise tuntava kestmise mõju ja miks käia kunstinäitustel

***

Kui kolemagus on see aeg,
Käed pole veel sul kurekäpad
Ja saad kinni võtta oma pehme käega
minu väiksest kurvast näost.


Veel ei külmu pisarad,
veel ei ole lumehelbeid sinu mantli krael.
Kui nukrameelne on see ilm
ja kui kurvameelne sina.


Siis tuleb ka lumi
Tuleb südametu külm
nüüd külmuvad pisarad
Nüüd su käed on kurekäppades
huuled on katki.


Huultel külmuvad pisarad
mälestused veel on,
lumehelvestes su mantli krael.

***

Kuna käes on sügis, on tihtipeale õues pime ja tuuline, päikest pole juba ammu näha olnud.

Aga minumeelest on seegi omaette ilus, kõik need langevad lehed. Väikesed asjad on ka need lihtsalt kingitud naeratused mossis nägudega inimestele trollis või kallistused tuttavatele. Väikesed head asjad on soe kohv ja tükike shokolaadi. Kultuuriminutid neljapäeviti. 

***


Ma käisin Vene Draamateatris vaatamas tükki "Mängurid", see oli imeline. Esimesest poolest väga palju aru ei saanud, kuna mu vene keel pole just parim, kuid see ei seganud. Lisaks sellele loole, mis maha mängiti oli meeletult panustatud kostüümidesse, lavakujundusse, rekvisiitidesse ja isegi valgustusse.See oli tõesti üllatavalt hea


***

See oli küll algselt minu hindeline kirjutis ja tagasiside meie valikainest minu õpetajale, kuid ma otsustasin,et see tuli päris vahva ja tahtsin seda ka teiega jagada. Võibolla mitte nii supermegalahe, aga ma loodan, et vähemalt kellelegi see meeldib :) 

Võibolla innustab ehk isegi näitustel käima, ma luban, see on üks imedemaa.

Minu lemmik kõikidest külastatud näitusest on vaieldamatult ja ületamatult Flo Kasearu majamuuseum. Mitte miski ei suuda võistelda sellega, kui näha, kuidas kunstnik ise räägib nii siiralt ja avatult oma elust ja loomingust. Ei teagi, kust otsast nüüd kiitmisega alustada.  

Kõigepealt, kui me sinna maja ette jõudsime, siis juba see aura ja olustik meeldisid mulle. Kui me astusime uksest sisse ja esimene asi, mida me nägime, oli trepi asemele ehitatud liumägi ja see äratundmine lapsepõlvest, mis meil Leenaga tekkis, seoses sellega, et „Muumioru lugude“ ühes episoodis ehitab Muumitroll endale koju samasuguse, oli niivõrd vapustav, lapsepõlveunistus näha seda liumäge päriselt sai justkui teoks. Muidugi pärast, kui Flo oli rääkinud sinna juurde selle loo, et miks selle teose nimi on (tõlgituna) „Elu on lühike“ ja nähes, kui suure kiirusega sealt tegelikult alla sõidab, võttis see kogu teos hoopis uue ilme minujaoks, kuid see oli samamoodi suurepärane, mulle meeldis see idee, kuidas elu kulgu saabki kirjeldada kui liumäge, mis vastavalt kallakule kulgeb kas kiiremini või aeglasemalt. Inglise keeles on ju ka ütlus: „Life is like a rollercoaster“, päris Ameerika mägi see polnud, aga minu jaoks lõi kuidagi sarnase paralleeli.

Edasi liikudes jäi mulle silma ka see kipsist kuju, millel oli Flo enda nägu ja ujumismüts peas. Mulle meeldis see mõte sellest, kuidas ta üldse oli loonud majamuuseumi oma eluajal ja kirjutanud tavapärastele esemetele juurde sedelid stiilis: „Flo Kasearu krohvitud sein“, kogu see humoorikus aga samas ühiskonnakriitilisus sellest, kuidas tavaliselt suuri tegijaid ja nende tegusid austatakse alles siis, kui tegijat enam ei ole, kõik see tundus minu jaoks nii õige. 


Mulle siiralt meeldis ka video tuletõrjeautost, mille jooksul see aegluubis sõitid, vilkurid töö, aga maja kustutamiseni ei jõudnud, ma ei arvanud, et see oleks olnud liiga pikk ja ma olin päris kurb, et me seda lõpuni ei vaadanud, minu jaoks oli täiesti geniaalne teostus nii aktuaalsele probleemile ja lisaks see, kui hästi ta oli sõnastanud pealkirja „Me oleme teel“ oli nagu rusikas silmaauku sellele teosele nimeks. 

Mulle meeldis ka tema siirus ja julgus esiteks need hirmujoonistused sellest, mis majaga juhtuda võib ja see jutt sinna juurde, mida ta rääkis, kuidas ta tõesti kardab selle maja pärast, kuid samas ta saab aru, et kuna maja on nii vana, siis sellesse ei tohiks niimoodi kiinduda, sest see nii või naa laguneb ja midagi pole parata.

Õues olev suur installatsioon maalist, mille nimi oli „Tsunami“ oli ka täiesti vapustav, aga ilma selle jututa seal juures poleks see taaskord olnud väärt natukestki sellest, mida see nüüd on teades seda lugu, et Flo paigaldas selle sinna, sest tema naabermaja ei sobinud ümbruskonda ja ta ei soovinud seda igapäevaselt aknast näha.

Flo Kasearu humoorikus ja see kuidas ta  ka ütles, et tema võtab kunsti läbi teatava huumori meeldis mulle, üks ta teostest, mille reklaamklipp jooksis tal keldris meeldis mulle. Kuidas kunsti tuleb pidevalt toota ja liinitöötajad toodavad igapäevaselt ilusat kunsti lisades aegamisi purgile aina uusi ja uusi rosette. Geniaalne!  Muidugi ka see lugu, mis ta rääkis sellest, kuidas ta oli pannud oma elutuppa samasuguse piirde, nagu on teistes majamuuseumides ja siis ise teinud igapäevaseid tegevusi selle lindi teisel poolel ja lasknud vaadata külalistel „kunstniku reaalset igapäevaelu“. Selle vaikne humoorikus ja pilkav alatoon on hästi peidetud, kuid samas piisavalt nähtav.

Muidugi mulle meeldis ka see maja üldiselt ja see ajalugu, kuidas see oli tema esiisa ja –ema ehitatud maja ja kuidas see tagasi tema kätte jõudis. Muidugi mulle meeldis  ka see, et hetkel elavad seal teistes korteris tema sõbrad, teised kunstnikud, see tundus kuidagi nii armas ja kuna me neid juhtusime sisse tulles ka nägema siis see lõi kuidagi tõesti sellise tunde, et selline kunstnike eluviis ja olemine on reaalselt olemas, mitte ei ole ainult kauge unelm ja mingi jutt, mida räägitakse tõsi olevat. See eluviis on reaalselt siin samas ja olemas, täiesti kättesaadav. Ma olen alati tahtnud kohata inimest, kes elab täpselt nii, nagu mina olen unistanud, et võiks elada. Flo Kasearu tõestas mulle, et unistused saavad täituda. Elu on rohkem täiuslik elades seda nii, nagu elab tema, kui kuidagi teisiti. Ta innustas mind tegelema just sellega, mis huvitab mind ja mitte pürgima nendesse maailmadesse, mida surutakse ühiskonna poolt peale.

Ma olen õnnelik, et Flo Kasearu ei jäänud ainult maalimise juurde, milles on tema kraad, vaid väljendab end kunstiliselt nii, nagu sellele konkreetsele teosele sobib. Nii on ta kunstimaastikul nii Eestis kui ka välismaal kindlasti väärtuslikum, kui ta oleks ainult maalides. Juba ainuüksi pisike teos „Hiir“, mis kujutab endast LED ekraani, millel jookseb sõna HIIR edasi-tagasi on nii imekspandavalt hea, et ma olen kindel selles, et tema teeb veel suuri tegusid.

Flo Kasearu on just see kaasaegne kunstnik, kes lükkab ümber väited sellest, et kaasaegne kunst on läbimõtlemata ja üle jala tehtud. Igal tema teosel oli lugu ja kindel sõnum, mida sellega edasi anda. Flo Kasearu on fenomenaalne!

***

Apolloni auks

Üks naine ütles mulle, театр, это жисни!
Ja kui nad viimaks pärast lõppu
Juubeldades tõusevad püsti,
Aplodeerivad sulle ja viskavad lilli õhku,
Siis saad aru, et näidelda on hea
Ja draamat kirjutada veel parem.
Ja kui pärast "Hamletit" võtad kinni peast
Ja hyyad: "See lõpp on nii vale!"
Siis tead, et teater ongi elu
(Ja elu on teater)
Ja kokku kõik see melu,
Kaskadöörid, valgustajad
Kostümeerijad ja rõõmuhõisete kaja.
O tempora, o mores,
Teen kindlaks juba homseks,
Et Eestist teater otsejoones,
Ainsaks traditisiooniks saab ja kombeks.
ME TOOME VEEL AJALOO TAGASI!


Peatse jällelugemiseni!

Jookseme ajaga võidu

Kallis sügis!

Sa oled otsustanud nüüd täielikult saabuda, koos oma ilusate värviliste lehtede, päikesepaisteta aja ja külmade hommikutega. Ma olen juba unustanud, kuidas sa lõhnad. Kuid sa ei lase mul unustada, kuidas sa oled tuntav ja tajutav. Inimesed on hakanud riietuma tumedamatesse värvidesse, kapist on välja võetud kõikvõimalikud kampsunid ja sallid. Märkamatult on saanud juulist oktoober. Oo aeg, kuhu sa ruttad nii kiiresti? Kallis sügis, kas armastad sa talve niivõrd, et jooksed kõigestväest, et temani jõuda, või kardad sa suve ja jooksed hoopis tema eest ära? Või on sul vajadus "ajaga kaasas käia", kallis sügis, jah on kiired ajad, kuid võta aeg maha, joo tassike teed. Kallis sügis, ära jookse veel. Lase kõigil tunda oma lõhna, saa sõbraks päikesega ja luba tal kuldkollaste lehtede peale paista. Kallis sügis, miks sa nii kiiresti lahkud?

*******

Vahel kuhjub kõik kokku ja koormab üle. Vähemalt mul on see nii, sest ma võtan alati endale rohkem kohustusi, kui ma reaalselt kanda suudan. Mulle meeldib olla tegevuses, aidata ja asjadest osa saada. Ma arvan, et iga üritus on rohkem väärt, kui sa oled saanud viibida selle valmimise protsessi lähedal ja ise kaasa lüüa. Kuid tihtipeale ma unustan nende tegevuste keskel ära iseenda. Siis kõik koormabki üle ja ma ei saa ühegi asjaga õigeaegselt valmis.

Mul on tunne, et elu liigub kuidagi liiga kiiresti, liiga rutiinselt, kõik on kuidagi kella peale ja ikka sama moodi, iga päev üks ja sama jama. Selline tunne, et hingetõmbeaega nagu polegi. Ma ei mõtle seda, et mul poleks näiteks aega puhkamiseks, eks ikka on. Aga seda muretut aega, või siis veidi aeglasema kulgemisega aega, kus saaks rahulikult planeerida ja teha kõik tegevused ära ilma tagant kiirustamata, seda lihtsalt ei ole. Kuhu ma kiirustan, kui ma tean, et homne päev on täpselt samasugune nagu täna oli?

Inimesed, keda sa oma päevas näed, oled näinud juba mõnda aega, mõnega isegi teretad ujedalt, kui möödute, või kingite vahel harva ka naeratuse, kuid mis on sellest kõigest kasu, kui sa ei tea, kes need inimesed on? Milleks luua pinnapealseid suhtlusi inimestega, kes sind homme unustavad? Kurb on näha, kui mõned neist, kes on ikka ja jälle sind ka teretanud, nüüd sellegi unustavad, kuna aega on ju möödas sellest kui viimast korda rääkisite. Keegi ei keela ju astuda seda sammu ja astuda ligi, küsida, aga kuidas sul läheb. kuid alati ei saa sama inimene seda sammu astuda. Tulebki leppida, et inimesed tulevad ja lähevad, kas see tõesti on loomus? Või on see kõigest mugavus, kui tundub lihtsam koridoripeal mitte naeratada, siis selle kasuks otsustataksegi. Kas elu ongi selleks, et tormata mööda ja unustada?

******

Ma olen avastanud, et minu elu suurim dilemma seisnebki selles, et kord ma tahan kõike unustada ja siis just kõike mäletada. Ma ei ole veel aru saanud, mis on parem. Tänu mälestustele sul ongi just selline elu, kuid samas on kõik, mida sa mäletad ka see kurjajuur, mis paneb mõtlema, mis kõik oleks võinud olla teisiti.


******


Kui ma oleksin päev, siis ma oleksin üks väga külm hilissügise pühapäev, kus puudel on härmatis ja õue minnes tuleb suust auru, kuid lund veel ei ole. Ma oleksin see hommik, kus päike küll paistab, kuid ta valgus on kollase asemel pigem valge ja näib, nagu ta teeks päeva külmemaks, mitte ei annaks soojust. Ma oleksin see kohvitass hommikul, kuhu pannakse veidi vähem piima, et kohv kauem soe püsiks ja ma oleksin see karvane pleed ja villased sokid, milleta kodus ringi ei liiguta. Ma oleksin see raamat, mida loetakse ainult ninaots tekialt väljas, sest muidu oleks jahe. Ma oleksin see ootus, jõulueelne ootus. See on aeg, kus tundub, et kellaaega pole olemas. Kõik peatub. Ma oleksin see pisike hetk igavikku nagu on Ultramelanhooli laulus "Talvehommik".

Ma nägin täna oma õekese kunagist klassiõde preili Hindpere, alati kui ma teda näen, siis ta meenutab mulle selliseid hommikuid ja seda muusikat. Igaühe silmades vist laulabki tema muusika.


******

Kogu selle segaduse keskel, olen ma vist leidnud midagi minulikku, ma olen leidnud enda jaoks täielikult kaasaegse kunsti ja -luule. See on lihtsalt midagi nii paeluvat, kuidas igaühele jäetakse piisavalt ruumi, et ise mõelda edasi ja saada aru just nii kuidas süda ütleb. See kõik on kuidagi nii vaba ja samas tänu sellele piiritletud, selles luules peitub mingisugune eriline võlu, mida mitte kunagi ei leiaks mitte ühestki vanast süliriimidega luuletusest. Mind on innustanud ka preili Kaukonen, kelle luulet ma lugesin viimasest Värskest Rõhust, tema võib tõesti võtta eeskujuks. Ja just tema luule on olnud see, mis on ka mind pannud tahtma enda oma esitada ja nüüd ongi olukord viinud sinna maani, kus selle oktoobrikuu viimasel neljapäeval olen ma kirja pandud esinejana luule vabalavale. See tunne on ääretult uhke ja samas tekitab pinget, sest ometi peab ju olema hea kava mida esitada, kuid ma arvan, et mind võetakse sinna luuletajate seltskonda heameelega vastu. Nad seal on sõbralikud. Viimati, kui ma seda vaatamas käisin, siis see andis nii suure hulga positiivset energiat, et ma ei osanud seda kuidagi kasutada, kahjuks talletada ka ei suutnud, kuid see oli seal, see oli siis ja see oli imeline.


******

Kallis lugeja, kui oled jõudnud nii kaugele, siis kallistan sind selle eest.

******

Mu koduukse taga 
käib söömas yks kass
Ta pole minu oma, oo ei
Ega ta siin ei maga
Ainult vahel tuleb ja palub
Anna piima yks tass

No eks ma siis annan
Armas kass on ka
Tuleb sylle ja nurrub
Kuid kunagi ei jää magama
Ta pole mu oma
Ta ei saa magada omanikuta.

Kassi omanik on taevane idioot
Unustab toita ja lykkab òöseks õue.
Olen kysinud kyll, et tule ela siin
Kuid sygavale kassi põue
On peidetud armastuse noot.

**

Me jookseme ajaga võidu

või ajame teda taga

me ise ka enam ei tea

kuid kardame, kaotada aega

jääda hiljaks.

Me kardame, et aeg

jõuab meist ette.

Me kardame seda rusuvat tunnet,

kui aeg saab otsa, 

kõik mõtted kuhjuvad.

Me jookseme ajaga võidu

või jookseme ajast ette,

me ei tea,

aega pole ju tegelikult olemaski.

Peatse jällelugemiseni!