 |
| Väike pühendus mu õele, ma igatsen sind, Tartukass, many many love :) |
Alustan sellest, et saabunud on sügia kõikide oma ilude ja valudega. Fantastiline on näha, kuidas puude lehed tasahilju aina punasemaks/kollasemaks lähevad, kuid samas läheb külmemaks ja vihmasemaks, mis pole kunagi just kõige rõõmsam uudis. Sügis on tore, sest saab võtta ümber pleedi, panna põlema küünlad ja juua teed, kuid samas on tulemas ka esimene haiguste hooaeg, kus iga sind ümbritsev inimene on köhides ja aevastades suur oht sulle. Nohuseid-köhaseid leidub ju igal pool. Mulle tundub, nagu sügis oleks ootuste aeg, ootame talve, ootame lund, ootame mardi-kadri jooksmist, ootame Halloweeni, ootame vaheaega. Kogu aeg me ootame midagi.
Kuid samas, kas mitte eestlastel pole alati ootamise aeg? Alati oodatakse seda, mis on tulemas. Kes siis seda naudib, mis hetkel on? Muidugi on see tingitud ka sellest, et meil on selline kliima, et tuleb pidevalt valmistuda, selleks et üle elada muidugi. Samas, loll on ju see, kes vabandust ei leia. Alati on põhjus miks oodata ja loota, et tulev on parem kui olev. Ma arvan, et me peaksime võtma rohkem aega, et nautida seda, mis meil on täna, praegu. Selleks ei kulu palju aega ega energiat, tuleb lihtsalt võttas moment ja mõelda, mis on head just selles hetkes, kus sa praegu elad.
Kuulasin täna ühte Steve Jobsi inspireerivat videolõiku ja seal ta ütles sõnad, et ta mõtles iga päev, et mis siis saaks, kui täna oleks ta viimane päev, kas ta tahaks teha neid asju, mida tal täna plaanis teha on. Muidugi ma mõistan, et täielikult ei saa elada selle mõtlemisega, et teha ainult seda, mida sa teeksid oma viimasel päeval, sest ka igapäevakohustused vajavad täitmist, sest enamik meist, jumal tänatud, näeb ka järgmist hommikut, Kuid ei ole palju enda jaoks teha seda, et vähemalt üks tegevus päevas oleks sul suunatud selle poole, et millest just sina tunned rõõmu ja mida sa teeksid ka siis, kui see tõesti olekski su viimane päev. Olgu selleks siis kellelegi paari hea sõna ütlemine või mõne muusikapala kuulamine. Ma arvan, et me peaksime olema vahel natuke isekad ja tegema midagi iseenda õnne jaoks, lisaks sellele, et me täidame kohustusi ja teeme ka teisi enda ümber õnnelikuks.
***
Teistel teemadel mind paneb nördima fakt, et on tulnud kaalutlusele anda 16 aastasest alates valimisõigus. Mismõttes me anname lapsele valimisõiguse eas, kus ta pole veel täiskasvanu. Palun väga, kui öeldakse, et pole ju vahet, kas ta on 16, või 18, umbes sama tark ikka, esiteks peaks ma väitma, et see sõltub suuresti inimesest, millal ta suureks kasvab ja osade jaoks pole see selles eas veel juhtunud ja tänu sellele omavalitsuse valimistel osaledes on nad eriti lihtne saak poliitreklaamide teravatele hammastele. Lisaks ütleks ma seda, et kui inimene on nii tark 16-aastaselt, et ta ei tee lolli otsust valides ebakompetentset inimest iseenda omavalitsusse, miks siis on ta sama vanuselt alles võimeline ostma lotopiletit või miks pole ta veel võimeline pruukima alkoholi ja tubakat. Kas ta siis pole selleks sama moodi piisavalt tark? Kas ta kahe aastaga saavutab mingi salapärase kaitsekihi sõltuvust ees? Miks võib Eesti Vabariigis 14-aastane laps sõlmida abielu vanema loa olemasolul? Mis teeb 14-aastasest inimesest otsustaja, et ta tahab ülejäänud elu veeta selle inimesega, kes näiteks on talle kogemata tite teinud, või on lihtsalt inimese esimene armastus. Mis teeb selle neljateistaastase inimese nii täiskasvanuks, et ta on võimeline võtma vastu ta kogu ülejäänud elu mõjutavat otsust? Abielu sõlmimine on ju siiski mõeldud kestma igavesti, ma tuletan meelde. ABIELUD POLE SELLEKS ET LAHUTADA! ABIELUD ON SELLEKS, ET KAHTE ÜKSTEISEST HOOLIVAD JA ÜKSTEIST ARMASTAVAT INIMEST LIITA IGAVESES ÕNNES! Ma saan aru, et kui vanem ei luba, siis ta ei saa abielluda, aga mis teeb vanema selleks otsustajaks, kellega koos peaks tema alles peaaegu vastsündinud järeltulija veetma oma elupäevad? Ma tõesti ei mõista, miks on sellised seadused just nii tehtud, kuid võibolla on sellel mingi kõrgem tähendus, mida minu väike pea veel ei võta.
***
Sel aastal alustades gümnaasiumi on mind tabanud see saatus olla rebane. Selle sündmusega kaasneb tohutus hulgas ootusärevust ja sagimist, mingit pidevat salapära ja närvilisust. Ma ei tea, kuidas see teile tundub, aga see peaks olema algselt mingi sisse pühitsemis tseremoonia moodi asi, see ei peaks olema asi mida karta, see ei peaks olema midagi kohutavat, piinavat ja rõvedat, niiet palun kallid jumalad, tehke see nii endile, kui meile pigem lõbusaks, kui kohutavaks, see ei peaks nii olema. See sündmus on osaliselt vajalik et liita meie gümnaasiumi õpilasi, kuid ma pigem ei suhtleks inimesega kes mulle ütles et sukeldu palun nüüd siia kliistrivanni või et ma löön sulle muna pähe katki kui sa ei ütle mulle 30 pi komakohta peast järgmise 10 sekundi jooksul. Ma loodan, et meie jumalad on mõistlikud, head ja toredad, nagu nad paistavad ja nendes ei ole peidus mingit kättemaksuhimu või salajast pahapoolt.
***
Veel ütlen seda, et mul oli sünnipäev. Väga armas ja väike. Kohale oli tulnud täpselt kuus külalist, kuid sellest polnud hullu, et lausa neli külalist tulemata jättis. Sünnipäev kujutas endast Alice imedemaal teemalist teepidu. Väga armas oli näha, kui tõsiselt mu sõbrad võtsid teemasse riietumist ja see tähendas mu jaoks palju. Nemad tegid selle päeva armsaks ja eriliseks. Minu väga väike ja tagasihoidlik sünnipäevake jääb pikaks ajaks südamesse, aitäh :)
Pärast seda pikka ja väga laia teemahaardega blogipostitust tahaks siia poetada veel tsipa luulet ja ühe mõtiskluse.
Nimelt ma leidsin, et meile kõigile meeldib liita, veidi vähematele jagada, kuid kõige vähem sallime me korrutamist ja lahutamist.
Meile meeldib liita inimesi, perekondi ja enamikelele meeldib ka jagada, lihtsamini jagatakse ehk materiaalseid asju, sealt edasi jagatakse muljeid, kõige raskemini jagatakse aga tundeid ja mõtteid, kuid seegi on positiivne tegevus.
Vähem meeldib meile korrutada, eriti kui see on tulutu. Muudkui korrutad ja korrutad inimesele midagi, aga kui ta kuulda ei võta, siis see ei ole enam pooltki nii tore tegevus.
Kõige kurvem neist on aga lahutamine. Keegi ei pea rõõmsaks seda, kui lahutavad su vanemad, kul lahutad sa ise tulevases elus. Ei peeta rõõmsaks lahutada õde ja vend, kui nad mõlemad on lastekodus, või ei taheta lahutada kokku kasvaud sõpru, lahutamine on emotsionaalselt meile kõige keerulisem, kuid ometi tuleb seda nii palju ette, sest inimestele ei meeldi leida mooduseid, kuidas katkema hakkavaid liite uuesti ühendada, neile meeldib lasta lahti ja näha kuidas laguneb, küll hiljem saab kuskil midagi muud kellegi teisega liita.
Ja viimaks nüüd luule. Ande andeks, et nii pikaks on läinud.
Mu närvid ütlevad üles
Vahel jäävad ka alla
Oma võimete.
Siis on hea päev
Ei pea nutma põlved süles
Või karjuma kui hullumeelne
Mu närvid ütlevad üles
Poen peitu voodi alla pimedusse
Aga iseenda eest ei saa peita
Ei saa joosta ära
Mu närvid ütlevad üles
See oli nende viimane ütlemine
Nüüd nad on tasa,
Vaikime on ju kuld
Aitäh kõigile kes selle postituse lõpuni lugesid.
Jällelugemiseni!
Ma sind ka!
ReplyDelete