13 ja reede

(Õues hakkab kevad tulema, linnud laulavad. Võtke vahel kõrvaklapid peast ja kuulake neid. Nende laul on päris ilus.)

Mulle on spontaansus alati veidi võõraks jäänud, ikka on hea, kui on ette tehtud plaanid. Mugav on teada, mis juhtuma hakkab.

Kolmteist ja reede sündis peaaegu et spontaanselt. Mariann, kes enamik seiklustest minuga vapralt kaasa teeb oli ka see kord kaasas ja asusime teele. Saime ilusti nädala kultuuridoosi täidetud.

Flo Kasearu isikunäitus oli esimene peatuspunkt. Leidsime eest video sellest, kuidas Flo oma katuseplekist suuri lennukeid voltis ja üle jäänud metallist pisemaid oli vorminud ja need ära raaminud. Iseenesest mittemidagi ütlev näitus, kuid kui selle sõnumit lugeda, milleks oli, et koguaeg sõidavad üle meie peate NATO lennukid ja me oleme vaikivas sõjas. Kuidas samal ajal oleme me ohus ja kaitstud. Kuidas kogu meie elu on teistele teada, siis muutus see näitus palju kõnekamaks. Flo Kasearu on noor ja andekas Eesti kunstnik, kelle tuleviku edule mina hoian kahe käega pöialt. Ta on tunnustust väärt.

Edasi viis meie rännak meid algselt kohvikusse EAT, kust sai alguse idee, et peaks sinna tööle minema ja edasi kohvikusse The Livingroom, mille teenindus on meeletult hea ja kuhu ma soovitan kõigil sisse astuda, sest tõesti, nii armast kohta, head teenindust ja head kohvi ikka annab otsida. Juhuslikult oli seal hakkamas kontsert. Kahjuks me kontserdi algust ei näinud, kuid nende proov ja soundcheck olid väga head. Kodukootud sõpradest koosnevad bändid teevad alati südame soojaks ja panevad mõtlema, et miks ise milleski sellises kaasa ei löö.

Ilmselgelt väga läbi mõeldult ja poseeritult tehtud säilitamist väärt foto enne teatrietenduse nautimist. 

Sealt edasi ootas meid tantsuetendus "Smells like team spirit", milles mängis meie kunagine koolikaaslane üliandekas Johann Rosenberg. Ma ei oska täpselt öelda, palju oli sellel etendusel pistmist tantsuga, kuid minu meelest oli see igal juhul geniaalne. Olenemata sellest, et ma sattusin korraks paanikasse, kui nad inimesi lavale tantsima kutsusid, hirmus, et ka mina võin valituks saada, oli see siiski meeletult hea. Minu jaoks väljendus selles etenduses kaks põhisõnumit.
Üks neist oli väga lihtne ja eluline. Tantsijate/näitlejate ja muude kunstiinimeste elu on raske, nende teenitud rahasummad on küsitava suurusega ja nad annavad endast alati rohkem, kui rahaliselt vastu saavad. Meelelahutajate elu on keeruline ja nad tõid selle puust ja punaseks värvitult meile ette läbi huumori püramiidi, kuid sõnum oli selgesti loetav.
Teine sõnum oli minujaoks seotud rohkem elu absurdusega ja tänapäeva kunstiga, kuidas inimesed lähevadki kunstist otsima ainult šokielementi, sest igapäevaelu on pehmelt öeldes igav. See näitas ära mitmete meie tegevuste absurdsuse ja selle, kuidas inimesed käituvad, kui jätta nad täieliku absurduse karmide käte vahele täiesti nõututena lihtsalt istuma. Minu jaoks koorus etendusest idee sellest, kuidas meie igapäevategevusedki on kohati täiesti mõttetud ja inimesed, kes näevad seda pealt vaatavad meid kui hulle, kes loobivad arbuuse maha puruks ja libistavad end selle tekkinud kaose sees edasi-tagasi. Just täpselt nii imelikud võivad meie otsused tunduda teistele ja vahel ka meile endale. See näitas ära, et kõik ei saa olla ratsionaalsusega mõõdetud. Osad tegevused lihtsalt on, neid ei saa seletada. Meeletult vinge etendus ja hästi kulutatud raha.

Meie seiklus ei lõppenud seal. Kuna äsja oli saabunud Saksamaalt tagasi meie tudengist sõber, kes kasvab iga päevaga umbes kuus ja pool sentimeetrit ja on meie arvutuste järgi vähemalt poolteist kilomeetrit pikk, siis otsustasime minna teda tervitama ja kallistama. Vahetasime mõned ilusad laused ja oligi tunne, nagu poleks ta olnud ära tervet talvist aega, kuigi tema äraoleku ajal oli kohati igatus ikka päris suur. Kaarle on tagasi. Siis suundusime Marianniga koju, sest me oleme ikkagi eeskujulikud lapsed, kes ei läinud koos suurte inimestega Kelmi.

Mu emme oli mind ka uue Värske Rõhuga hellitanud, niiet minu 13 reede oli väga positiivne päev.

***

Sõbrapäeval oli meil Marianniga deit viinamarjade, juustu, Stephen Hawkingu eluloofilmi ja suveplaanidega. Elu on lill. Aga see lill on alles veel selle paksu jääkihi all, mis katab neid läbitamatuid tänavaid, millest ühel ka mina kukkusin ja põlve vigastasin. All hail Eesti talv.

***

Vahepeal olid veel Roosad Käärid. Mu modellid olid armsad ja muidugi meeletult ilusad inimesed. Kohta ei saavutan, aga selle eest kogemuse ja toreda aja hea seltskonnaga. Minu silmis suurim võit.

***

Sina#12

mu meeled on su hingesuudluste puudusest roostes

kõrvad igatsevad su kõmisevaid sõnu

nina igatseb su soojuse lõhna 

tean et kõik see on loll ja mõttetu

kuid ratsionaalsusest lahti öeldes on mõttetes mõnu

südant sundida ei saa ta teod on tõkketu..d

pean sind jaburaks

ennast veel jaburamaks

kui sind nägin juba siis tudnusid veider

kuid nii ilus oled

näen 

ohkan 

kahetsen

pööran pilgu

oled totter idee mu peas

tegelikult oled ju tavaline

üks kõigi teiste seast

aga südamesilm on valikuline

näeb mida tahab 

mida õigeks peab

olen kahe tule vahel

üks tulistab kajakaid

teine on mõistus

ise olen tühi kest

merest uhutud teota karp

sina

seni kuni veel oled

oled mu südamesilma lemmik

tee talle haiget

vahel teda hellit'..a

sest kui sind enam pole

siis peab südamesilm

tahes tahtmata

edasi liikuma

***

Jällekirjutamiseni!

Uskuda või mitte uskuda, selles on küsimus (loe: Jumal aita leida mõte meie lühikesele ja tühisele elunatukesele)

Meile anti inglise keele tunnis ülesanne teha presentatsioon nendest asjadest, mis meid rusuvad ja pingestavad. Algselt tundus see lihtne, kool, nagu alati, hinded, inimesed ja muu sarnane. Kuid ma hakkasin selle üle pikemalt mõtlema ja jõudsin usu ja religiooniküsimuseni. Vastus sellele, mis mind rusub?

Elu.

Naljakas on, kuidas me kasutame pidevalt neid religioosse taustaga väljendeid sellele tähelepanu pööramata, Issand halasta, issand jumal, tule taevas appi, pühajumal, tänu jumalale, vaim tuli peale ja muud sarnased.

Mis vaevab sinu südant? 

Mis iial nõuad sa,

See, kes on meie issand

Kõik hooleks anna sa.

Read luterlikust lauluraamatust. 

Naljakas, et sellele vennikesele 

Jumalale nii suur koorem pannakse, 

kui ta on nii ülim ja tähtis ja austatud. 

Inimesed peaksid austusest oma probleeme ikka endale hoidma 

ja laskma tollel kõrgemal isikul olla, 

inimesed peaksid olema alalhoidlikud, 

aga imelikul kombel ei.

Mida me usume? Miks me usume? Ma jõudsin enda meelest ka vastuseni. Me oleme kõiksuse energia ja surres muundume selleks tagasi, meil on ühine "teadmiste varamu", kust tulevad geniaalsed ideed, mille kaudu tuleb "vaim peale" ja unenägudes sündinud ideed. Tänu sellele oleks võimalik ka muidugi hingesugulaste ja telepaatia olemasolu ja selles ma veidi kahtlen ja seemuudab selle teooria veidi vähem vett pidavaks aga samas see seletaks ennustajate ja "nõidade"(loe: vana aja ravitsejate) olemasolu. Me usume jumalasse, sest iseendasse usukuda on keeruline, raske on öelda, et ise pean endale andestama, lihtsam on lasta kellelgi kolmandal endale andestada, ennast juhatada ja vajadusel karistada. Lihtne on anda ohjad kellelegi teisele. Tegelikult aga juhime me elu ise. Kui palume jumalat, palume tegelikult universumi või kõiksuse energiat, et see koondaks end selleks, et sul oleks jõudu ja vajalikku abi selle saavutamiseks, mida soovid. Kuid ma sain ka täpselt sama kiiresti aru, kui olin saavutanud selguse, et see teooria ei ole päris täpselt õige ja elul ei pruugigi olla suuremat mõtet.

Inimesed pöörduvad enamasti jumala poole siis, kui nad kas ei tule enam iseendaga toime ja otsivad seda lohutust väljastpoolt või siis, kui neil on lihtsalt tekkinud mingisugune lahendamatu probleem/olukord. Inimesed pöörduvad jumala poole hirmust, nagu nad on alati seda teinud, juba aegade algusest saadik. Inimesed seletasid isegi loodusnähtusi jumalatega, sest nad ei leidnud asjadele muud selgitust. Nüüd pöördutakse usu poole, et peita oma sisemist tühjust või selleks, et ei peaks tõdema, et tegelikult peab enda eluga siiski ise toime tulema. Palju lihtsam on ennast peita mingisuguse seletuse taha ja järgida seal ette antud reegleid kui hakata ise elu enda jaoks tõlgendama, kaduda selle tõlgenduse sisse ära ja siis otsida oma teed sealt jälle välja. Lihtsam on võtta omaks midagi, mida teised juba usuvad, kui olla ise teerajaja.

Võibolla ongi nii, et me sündisime, sest meid tehti ja me sureme, sest et me kasutame omakeha valesti / oleme ettevaatamatud / eluaeg saab lihtsalt täis. Võibolla vahepeale jääv ongi veidi mõttetu ja tuleb ise sisutada, kuid tegelikult, kas siis üldse on vahet, kuidas see sisustada, kui elul puudub tegelik mõte, kuidas me teame, et me oma elu mõtte otsingutel täiskäigul rappa ei põruta? Kuidas saab esimest ja ainust korda elav inimene ise teada, mis on tema elu mõte. Miks me tõuseme hommikul üles? Miks me talume terve päeva neid ebameeldivaid tegevusi? Miks me läheme õhtul õigel ajal magama? Miks me loome tutvusi ja suhteid? Miks me püüame saada targemaks? Miks on meil üldse vaja millesegi uskuda? Milleks uskuda armastusse, kui see mida me näeme, on see, et armastus on kõike muud kui püsiv ja jääv. Armastus on üürike.

Miks me püüame nii meeletult teistele meeldida? Miks me ehime ennast ehetega, paneme selga värvilised riided? Miks me loeme ajalehti, et oskaksime mõttetute inimestega rääkida mõttetutel teemadel sellest, kui mõttetute asjade üle mõttetud maad mõttetuid sõdu peavad. Miks me räägime inimestega, kes ei huvitu meist ja kes ka meid eriti ei huvita? Vahel öeldakse, et elu mõte on elule leida mõte, kuid kui kogu elu veeta tehes tegevusi, mis on kohustuslikud, elades selle mustri järgi, mis on meile sisse kodeeritud, kuidas me peaksime siis kunagi leidma oma tee ja mõtte? Kuidas on võimalik et miski on mõttetu, kui sõna mõttetu tähendab et asi on mõtteta aga kui ma mõtlen, siis asjal juba on ju mõte. Miks me püüame meeleheitlikult erineda, saavutada, olla õnnelikud, kui kõik mis meiega juhtub on see, et me sureme ja meid unustatakse. Vähesed jäävad alles ja see pole ka sellepärast, et nad oleks parimad, vahel on asi ka lihtalt õnnes, keda mäletatakse ja keda mitte. Eriti tänapäeval, kus igaühel on võimalik teeselda end geeniuseks ja pälvida ebaausat tähelepanu.

Miks on meil vaja täita oma elu mingisuguste teadmistega? Et saada töökoht. Miks meil on vaja töökohta? Et osta endale maja. Miks meil on vaja maja? Selleks et osta endale palju ebavajalikke asju. Miks meil on neid asju vaja? Selleks et me saaksime luua perekonna ja lastel oleks hea elu. Miks meil lapsi vaja on? Selleks et nad saaksid elada sama mustri järgi seda sama elu. Ja mida me neile sellega õpetanud oleme? Mida mõttetumalt sa elad, seda "edukam" sa oled. Seda rohkem on sul raha ja inimesi, kes noogutavad kaasaja ütlevad, jah nemad on hea perekond. Kust ostast on see hea, kui me kõik elame sama mustri järgi samamoodi oma rõõmudeta elu? Kust üldse tulevad rõõmud? Kas rutiin ei muuda meid rõõmutuks? Miks me rõõmustame väikeste asjade üle, kui me teame, et meie mälu on lühike ja me unustame peagi, et oleme rõõmustanud?

Miks me kogume enda ümber suure seltskonna inimesi, kellest enamik tegelikult ei huvitugi nii väga, vaid lihtsalt neil on vaja kuhugi kuuluda, olla ka keegi. Ja siis öeldakse, et matused on elavate jaoks, aga kui me ei koguks enda ümber neid inimesi poleks vaja kurvastada ja poleks vaja ka matuseid. Niikuinii ei suuda pakkuda need inimesed sulle, ega sina neile midagi. Ma olen elanud erinevate tõdemustega, olen kaalunud jumala olemasolu, et tema heaks elada, olen kaalunud seda, et elada väikeste rõõmude pärast, olen kaalunud elada selleks, et inspireerida ja puudutada hingesid, kuid kõik see tundub kuidagi oma mõtet kaotavat ja energia tundub hajuvat. Kui elu mõte on otsida mõtet, mida pole olemas, siis on lood minumeelest eriti halvad, sest olenemata sellest, kui palju me näeme vaeva ja sipleme millegi suurema ja tähtsama poole, me sureme ikka samasuguste, lihtsalt väsinute ja pettunutena, olles teinud tühja tööd. Miks me seda teeme?

Ma vabandan, kui kellegi uskumusi sellega riivan, see on puhtalt minu hetkeemotsioon ja see ei ole mõeldud selleks, et kedagi teist haavata. Juba homme võivad ka mul olla juba uued ideed.

**

Mulle on löönud pähe kogu see suur pinge, mis valdab seoses tulevate Roosade Kääride ja kõige muu sarnasega ja see ilmselgelt on veidi hakanud mõjutama ka kõike muud mu elus. Mul on teile soovitus, kui te olete nii palju põdev ja narveeriv inimene nagu mina, ärge võtke endale sadat kohustust korraga :)

**

Otsustasin oma loomingule lisaks panna seekord siia geniaalse Jan Metsa loomingut

üks öö
on jälle möödas
on alles ees
                 ...hulk
aru saamatut sebimist
                 ...habras
seoste võrgustik
mis iga tavalise
uneskäija jaoks
võib katkeda
                 ...juhuslikult
mööduva masina
rataste
vahel
*

Ma sattusin tema loomingu otsa täpselt nii juhuslikult, et mul oli enne rongile minekut veeta Kristiines 20 minutit ja seal on juhuslikult Apollo raamatupood (geniaalne nimi raamatupoele muide). Ma läksin sinna sisse, luule osakonda, nagu mul juba tavaks on ja lihtsalt võtsin järjest kätte huvitavamate ja paeluvamate pealkirjadega raamatuid, kuni jõudsin Jan Metsani ja tema raamat tundus käes just see õige. Ma ostsin ta ära lugemata ridagi selle sisust. Ja see raamat oligi õige, just minu tüüpi luule. Naljakas, kas kutsuda seda siis juhuseks, või on tõesti sisetunne nii võimekas.

***

Vastik hiiliv kevad

Veel paar kuud
Aeg libiseb läbi sõrmede

Kui voolavad ojad kevadkuul

Kardan päiksekiiri paistmas läbi pilvede

Lähevad mööda nädalad

Veel on aega, veel ei õitse lumelill

Päevad sekunditena näivad

Hoian ketist, et ei lööks veel seinakell

Tunnid tiksuvad täis

Üksteise järel hüppavad kuristikku

Aeg, miks nii kiiresti minevat näid

Lase nautida olevikku

Minuteid loen sõrmedel

Värisema hakkavad käed

Juba kõnnin sinililledel

Tagasi on linnud, kevad käes.

Sekundite tiksuv kaja

Hingeärevus

Kajab seintelt, hirmutaja

Huulte vaikne värelus

Peidan ära kalendri

Ma ei vaata enam kella

Liiv täidab kella alumise silindri

Hüvasti kajakad, luuletajad & sinised linnud

Nüüd kellapommi sume hüüd

Aeg pikana mis ennist näis

Otsa saanud jaks ja püüd

Aeg on otsas, ring on täis.

***

Jällelugemiseni!