Esietendusest

Ilmselt olen ma sellest teemast nii palju jahvatanud, et kellelegi ei tule uudisena, et mu näidendi esietendus juhtus siis olema eile, laupäeval 24.01.

Meie alustasime oma esinemise meeleollu minekuga juba reede õhtul peaproovi tehes, kui ühe hetkega sai proovisaalist tantsulava ja muusika üürgas üle saali. Kõikides valitses mingi väikene ootusärevus ja meie positiivse meeleolu soojas süles möödus peaproov edukalt. Nalja, naeru ja muud sarnast täis olevad kaks tundi möödusid kui linnulennul. Me lahkusime koolist kell 23.00 selleks, et naasta sinna tagasi järgmisel päeval natuke enne kolme päeval.

Siis algasidki ettevalmistused, panime valmis saali, tegime veel ühe läbimängu, jõime kohvi/teed ja sõime nutellasaiu. Pinge kasvas, mida lähemale jõudis kell kuuele. Ma olen tänulik, et mul on olnud sellel pikal reisil lisaks imelistele näitlejatele ka hea toetajaskond alustades Meelisest, kes oli oma vabast ajast nõus tulema laupäeval kooli ja ka juba enne oli mul asjaajamisega abiks, talle lisaks muidugi "ahvid" (kelle nimi pole kuidagi solvav, see on lihtsalt kujunenud grupisiseseks naljaks ja terminiks meeskonna kohta) Joel, Hans ja Frank, ma poleks teieta toime tulnud. Ma pean ära mainima ka Hanna, kes käis meil nii proovides kui ka esietendusel pildistamas, mis oli temast väga armas, sest see on sündmus, mida oleks tore enda jaoks jäädvustada. Maarja mängib rolli etenduse näo kujundamisel, sest tema meisterlike käte läbi valmis etenduse plakat ja sellest tulenevalt ka muud pildid/sildid, mida oli tarvis kasutada, on tema imeilusa "etenduse näo" kujutisega. Ma tänan veel ka oma õde Kätriini moraalseks toeks olemise eest ning Elisabethi, Janat ja Elisat, kes olid korraldusliku poole pealt just väga olulised laupäeva õnnestumise osas.Ma pean tänama kaTriinu, kes aitas valida muusikat ja Annit, kes käis proovi vaatamas ja soovitussõnu jagamas :) Näitlejatele olen ma lihtsalt nii tänulik ja olen sellest ka nii palju rääkinud. Mul on raske sõnadesse panna seda, kui head inimesed nad on.

Ning siis oligi käes aeg etenduse jaoks. Ma unustasin täielikult ära, et ma olen laval ja läksin lihtsalt sinna ette ja ütlesin paar sõna, mul ei tulnud meelde kuidagi eriliselt ette valmistuda selleks, kuid sellest polnud asja, etendus sai sisse juhatatud ja kõik laabus ilusti. Kohati etenduse ajal ma pidin muretsema, et kas ikka tuled lähevad õigel ajal, kuid mu näitlejad ja abilised olid nii tublid, et kõik oli suurepärane. Etenduse-eelne pabin oli päris hullumeelne, kuid me kõik tulime sellest välja ja pärast etenduse lõppu on selline tunne, nagu oleks maailmale midagi head kinkinud :) Etenduse lõpus, kui kardinad ette tõmmati toimus meil oma väike kalliring, sel hetkel tunduski see kõik nagu päris.

Nüüd viimaks saan ma rääkida ära ka selle etenduse sündimise loo. Alguse sai ta sellest, et ma lihtsalt tahtsin teha midagi toredat, kus oleksid stseenid eri kohtades, ning ma lihtsalt hakkasingi otsast kirjutama. Ma kirjutasin selle etenduse algse scripti valmis ühe päevaga, ning olin juba siis kindel, et see läheb lavastamiseks ja hakkasin kokku otsima näitetruppi. Imelikul kombel on algsest seitsmest näitlejast originaalselt selle rolli jaoks valituid alles kuus. Minu meelest õnnestus mul valiku tegemine päris hästi, sest igaüks neist on andekas ja eriline ja ma olen neile kõigile meeletult tänulik.

Proovid hakkasid meil juba vist oktoobri lõpus või novembri alguses, ja algne plaan oli etendus valmis saada jaanuari alguseks, päris esietendust nihkus vaid paari nädala võrra, nii et me olime ka üpris graafikus. See etendus sündis selliseks ainult tänu sellele, et mul olid kasutada sellised inimesed ja nemad voolisid seda etendust just selliseks, nagu see sündis.

Ma jään helgusega meenutama neid esimesi proove, mis toimusid meie kooli D23 klassis. Jään meenutama ka seda, kui kinnisidee oli teha näidend ära Telliskivi Loomelinnaku Rohelises saalis. Ja jään meenutama seda otsust siiski loobuda sellest ideest. (see oli üks parimaid otsuseid).

Kuid kõik ei olnud alati nii roosiline, muidgi tuli sisse ka hetki, kus ma mõtlesin, et ma tahan jätta asja pooleli, ma mõtlesin, et ma ei tule sellega toime, Oli palju hetki, kus kõik tundus üle pea kasvavat. Ka nüüd pärast esietendust on kuidagi veidike poolik tunne, kuid ma olen õnnelik, et nii suur unistus sai teoks tehtud ja on jäänud veel oodata ära teine etendus, kuhu tullakse ka filmima, mis tähendab, et saame ilusti ka jäädvustada täispikkuses minu esimese lavastajakogemuse. Ma arvan, et ma jään veel tükiks ajaks igatsema neid proove ja inimesi ja koos veedetud aega.

See teekond on olnud imeline.

***

Kõige soojemad kallid ma kingiksin teile

mu näitlejad andekad head

midagi täiesti imelist sündis eile

midagi, mille vahele jätavad sõnaread

sünergia nii kirjeldamatu

oli nakkav ja soe.

Te tekitasite lavale selle

mida osta ei saa

ja raamatust ei loe

see on puhas õnn ja rõõm

just sellest mida me teeme selleks,

et elada homseni.

See oli hetk, 

mille ma tahaksin kinkida neile

sest mu suurim unistus sai täituda eile

Vaid tänu kõigile teile.

Aitäh.

Jällekirjutamiseni!

Ma ei oska sobivat pealkirja leida

**
Minul on kontserditega mingi eriline omamoodi suhe. Ma tean inimesi, kes naudivad kontserte ja on alati väga elevil kui järjekordne artist tuleb välismaalt meie pisikesse Eestisse laulma.

Mina seda tüüpi ei esinda. Kontsertidel käimine on minu jaoks väga piinarikas ja sunnitud tegevus. Mainin ära, et mõtlen siinkohal pop ja alternatiivmuusika artiste mitte jazz ja klassikalise muusika esindajate kontserte.

Mina pean alati kontserdile minema teadmisega, et mul hakkab seal suure tõenäosusega vähemalt korra paha ja ma tahan lahkuda, aga ma olen selle võimeline üle elama. Juba pikemat aega, mitu aastat ehk isegi, hakkab mul kergesti väga ebameeldiv puutudes kokku vilkuvate tulede ja/või kõva muusikaga. Kontsertidel on aga nimelt mõlemad, lisaks olen ma konterdil ümbritsetud väga tihedalt võõraste inimestega ja on palav ja kitsas, see pole eriti meeldiv kooslus, kui seda sellest vaatepunktist kirjeldada, ega ju? Kuid ometi satun ma vahetivahel ikka kontsertidele, just selle pärast, et ma tean, et hiljem ma olen rahul, et ma ikkagi läksin. Hiljem, kui kõrvad enam ei huuga ja teiste inimeste higiste kehade ebameeldiv soovimatu hõõrdumine sinu vastu on meelest läinud meenub vaid see hea pool, ilus muusika ja sisukad sõnad. Nii juhtus minuga ka viimati, kui juhtusin kontserdile.

Ma käisin oma kooli eelmisel aastal lõpetanud Marie Vaigla bändi Frankie Animal kontserdil sellel reedel, ehk 09.01, see kontsert oli väljamüüdud ja ruum oli väike, seega õhku oli minimaalselt ja seintelt kajas vastu basstrummi ja kõlaritest tuleva meeletult valjude kitarride helid. Liigutada ma ennast ei saanud ja ka lahkumine tundus halb idee, niiet siis ma seisingi seal, ja kuulasin, nii palju, kui mu kõrvad veel seda vastu võtta suutsid, sest pärast esimest lugu, kui ma olin sinna kohale jõudnud, mille esitajaks oli soojendusbänd Progress (kes muide teeb head muusikat), olid mu kõrvad täiesti lukus ja jäid selliseks kuni koju tagasi jõudmiseni. Ma seisin seal, veidi oma sõpradest eraldi, sest nende kõrvale lihtsalt ei mahtunud ja kuulasin. Valgusshow oli veidike liiast ja nendest vilkuvatest tuledest ei päästnud enam ka silmade kinni hoidmine, pärast paari lugu olin ma veendunud, et üks kõik kui palju ma pärast ei kahetseks, ma pean sealt vilkuvatest tuledest ja peksvast trummist kähku eemale saama, kuid ma elasin selle hetke ära teades, et ma ei pääse niikuinii kuhugi, kus ma seda ei kuuleks. Mida aeg edasi, seda rohkem ma hakkasin harjuma nende tulede ja selle muusika valjususega ja hakkasin saama keskenduda ka sõnadele ja laulu sõnumile. Nende bändil on meeletult hea muusika, kuid selle avastasin ma täielikult alles pärast kodus vaikselt üle kuulates, sest siis ma sain ise valida, kui vali on muusika.

Üllataval kombel oli see kogemus siiski üdini positiivne, natuke uhke tunne on ka kui laulja isiklikult uksepeal vastu jalutab ja ütleb et jaa me oleme ta kooliõed ja ta soovib et me ta kontserti kuulama saaksime tulla. See oli temast armas. Hea oli ka vahelduseks kodust välja saada, teha midagi, mida iga päev ei tee ja kogeda taas midagi veidi teistsugust ja uut, see annab sellist erilist ja uut jõudu taas edasi minna. Meeldiv on näha, et inimesed naudivad seda, mida nad teevad ja tunnevad rõõmu sellest, et nii paljud olid neid kuulama tulnud.

Siit moraal, ka veidi ebameeldivad asjad võivad osutuda hiljem väga positiivseteks mälestusteks, niiet võtke riske ja tehke midagi mitte nii tavalist. See tuleb kasuks.

**

Mu näidendi esietendus hakkab lähenema ja pinged seoses sellega on ilmselgelt laes. Naljakas, kuidas näiliselt mitte nii keeruline asi nagu lavastamine võib osutuda meeletult stressirohkeks ja ööund röövivaks, kuid ometi teen ma seda kõike suure armastusega. Unistuste täitmine on vahel keerulisem kui paistab.Aga ma tean, et kui see saab tehtud, siis olen ma kindlasti väga rahul. Lisaks on mul nii head näitlejad ja abivalmid sõbrad, et mul on vahel tunne, nagu ma ei tahakski selle etenduse või projekti või seltskonnaga lõpetada, tahaks teha uue näidendi ja uuesti läbi elada neid toredaid proovides veedetud tunde. Nad on tõesti imeliselt head inimesed. Mul on hea meel, et nad olid nõus minu unistuse täitumisel kaasa lööma ja olen neile kõigile meeletult tänulik. Ma kummardan nende ees varvasteni, et nad on talunud minu halvasti organiseeritud proove ja väga närvilist olekut proovides. Nad alati aitavad ja hoiavad mind kui ka üksteist. Nii hea on tunda, et minu ümber on häid inimesi.

Kui keegi pole veel plaaninud etendusele tulla aga nüüd mõtleb, et võiks, siis me ootame teid vaatama 31.01.15 kell 18.00  Rocca al Mare kooli saali. Etenduse nimi on "Mida me teeme selleks, et elada homseni" Loodan, et te ei pea pettuma, kui valite veeta selle laupäeva õhtupooliku koos meiega.

**
 Sina#11

Ma tean et oled minu ingel

Sina oledki mu muusa

Kui kurbus rusumas mu hinge

Mind vaikides sa ära kuula

Kümmekord kiiremini süda

Rinnus tuksub sinu pilgust

Hingetuks mu lööb su ilu

Silmi pimestab su hiilgus

Armastan sind kaugelt

Et valu tundma ei saaks

Vaid unest avades silmalauged

Tean et oled vaid mu unelmaks.

Mu meelt sa muudad

Mängid tunnetega pilli

Nendest tokaatasid luua suudad

Ja mu südamest kasvatad lilli

Laulavad su sõnad huultel

Tundmatut šansooni

Su ihuga kokkupuutel

Liblikad täidaks mu veresooni

Ise üldse mitte püüdes

Annad elujanu mul

Kui lahkud sind ma järel hüüdes

Jookseks nagu hull

Ma nutaks krokodillipisaraid

Kuid ise oleks hiir

Ja upuks noisse kohapeal

Kus lasub eesti merepiir.

Su oreool mind lummab

Oled kirsitubakas

Su headus lähemale tõmbab

Nagu riiet ohakas

Oled nagu päiksekiir

Ja mina olen kilplane

Sind püüan linast kotiga

Kuid koju tulles avastan

Ma olen teinud tühja tööd.

**

Jällekirjutamiseni!