Võidab see, kellel on surres rohkem asju.
Osta, osta uus, parem, teist värvi, uuendatud ja kindlasti veel vajalikum.
Sul juba on? Pole probleemi, osta teine veel, kaks on alati parem kui üks.
Aga milleks sul seda vaja on? Muidugi, sest su naabril juba on. Tänaval on näha, et inimestele meeldib ja vaata kui ilusti see modell reklaamis naeratab, ta paneb sind ju uskuma, et sul on just seda tarvis.
Osta veel
Osta rohkem.
Tundub nagu me mängiks mingit mängu, et vaadata, kui palju me suudame toota, enne kui see maalapp, kus me elame, täielikult igasuguse elujõu kaotab ja jätab meid korraga ilma absoluutselt kõigest. Meeletu ületootmise ja ületarbimise protsess ei näi veel niipea lõppevat. Mida rohkem tarbitakse, seda suuremaks läheb nõudlus ja kui nõudlus suureneb, toodetakse veel rohkem. Kui toodetakse rohkem, siis tundub inimestele. et nad vajavad rohkem ja nad tarbivad rohkem.
Ma ei räägi praegu sellest, et terve ühiskond peaks pöörduma tagasi agraarmajanduse juurde ja loobuma täielikult tehastest ja laialdasest tootmisest. See oleks hullumeelne. Ma räägin pigem sellest, vahel peaks kaks sekundit kauem poes seistes mõtlema, kas mul on ikka vaja neid kahte pluusi ja uut kleiti. Või kas mu arvuti tõesti vajab välja vahetamist. Kõige rohkem inimesi töötab maailmas moetööstuses, sest inimestel on vaja kuhjata endal kodudesse kokku riidekappide ja tubade viisi erinevaid hilpe. Ka enda kodus ringi vaadates on tunda, et liiga palju on kokku kuhjatud erinevaid asju ja kas me oleme siis sellepärast õnnelikumad? Ma arvan, et mitte. Lihtsalt, kuna on saanud ühiskondlikuks standardiks, et nädalas vähemalt viiel päeval peavad olema seljas täiesti erinevad riided, siis pole ka ime, et iga tavakodanik enda kodu riided ja jalanõusid täis kuhjab, et ometi mitte näida suurema enamuse silmis kuidagi imelik.
Me ei teeni enam selleks raha, et elada lihtsalt hästi. Me teenime selleks, et olla parem naabrist ja sõbrast ja eelmisest põlvkonnast. Selleks, et omada rohkem asju ja selleks, et näida välja veel rikkam kui me tegelikult oleme. Me teenime raha, et oleks võimalik soetada endale kuhjade viisi asju mida me siis üldse ei kasuta ja mõne aja pärast ära viskame. Ja kuna me viskame ära nii meeletutes kogustes asju ja siis ostame asemele samasugused uued, toodetakse järgmine aasta veelgi rohkem. Me uputame päris otses mõtted oma mured ja probleemid rahasse. Tööl läheb halvasti? Ostan uue pintsaku, lohutuseks. Partneriga tekib tüli? Ostan talle lipsu, lepituseks. Lapse armastus vajab lahutuse tõttu enda poolele võitmist? Võistlme teise vanemaga, kumb suudab rohkem kingitusi teha, et teada saada, kumb ikkagi on parem vanem. (Kallid vanemad, kui te olete oma lapse vastu head ja armastavad, siis ta armastab teid vastu, vahet pole, kas lahutatud või kooselu puhul. Oma last ei pea ära ostma)
Muidugi algab kõik mõtlemisest, alati on võimalik iseenast kontrollida ja küsida endalt, miks ma sinna poodi lähen ja kas mul neid asju ka vaja on, Kuid pärast industriaalühiskonna teket on hakanud pihta pikk ja aeglane ajupesu, mis on nüüdseks läinud meeletult intensiivseks. See hullumeelse tarbimise propaganda on jõudnud nii kaugele, et on olemas eraldi koolitusi selleks, kuidas olla hea müügimees, väänata tarbija aju ja panna ta igal juhul tahtma just seda toodet, mida on teie firmal pakkuda ja panna teda tahtma seda suurtes kogustes, et firmal oleks rohkem raha, et toota veel rohkem ja maksta selle eest töötajatele palka, et nad läheksid ja ostaksid samuti meeletutes kogustes kaupa kokku.
Iga päev me näeme ja kuuleme enda ümber miljoneid reklaame, tahame me siis seda või mitte. Isegi kui me meelega ei vaata telekat, ei surfa internetis ja ka raadiot ei kuula, siis koheselt majast väljudes ja sattudes linnatänavatele ümbritseb meid kirevavärviline reklaamide meri. Alustades plakatitest prügikastidel lõpetades vilkuvate ekraanidega majade seintel. Ja peaks siinkohal ära mainima, et Eestis on veel meeletult vähe reklaame. Isegi oma autodele ja riidetele oleme nüüdsest reklaamid külge kleepinud.
Reklaamiäri on nii meeletult suur ja kõik need summad, mida käiakse selleks välja, et võita enda poole kliente. Milleks on meil vaja, et firmad tuleksid välja aina uute ja uute šampoonidega? Mille poolest need siis tegelikult teistest erinevad. Ja siis tuleb ju osta mõlemad, et ikka võrrelda saaks. Ja reklaamikampaaniad ning allahindlused panevad inimesi hulluma, istuma öö läbi poe ees, sest on tulemas Black Friday sale, mis iganes see siis endast ei kujutaks. Inimesed loomastuvad ja kahmavad endale kokku nii palju ebavajalikku kui võimalik, sest saab ju odavamalt.
Ja seda kõike siis milleks? Selleks, et minna poodi ja osta kaks sellist pluusi nagu Mallel seljas oli ja ühed teksad, mis Viru keskuse küljes oleval plakatil ilusad välja nägid? Kas me oleme siis õnnelikumad, kui meil on kahe teksapaari asemel kolm? Kas me oleme sellevõrra õnnelikumad, et Bangladeshis töötavad inimesed kahe dollari eest päevas ja toodavad iga aastaga aina rohkem ja rohkem neid samu teksaseid. Kas me oleme sellevõrra õnnelikumad riskides sellega, et tehastel pole võimalik järgida ohusnõudeid ei ruumide ega inimeste heaolu kohapealt.
Ja me isegi ei mõtle sellele suurtes kogustes asju kokku ostes, sest see on saanud meie elus nii tavaliseks. Inimesed, kellel on talvel iga nädalapäeva jaoks erinevad saapad ja garaažis seisab iga pereliikme ja kahe koera kohta poolteist autot. Kas nad on nüüd õnnelikumad, kui nad oleks siis, kui neil oleks vaid üks auto iga pereliikme kohta, kellel on load ja ühed talvesaapad?
Vastus on, jah, nad on nii õnnelikumad. Sest pärast kogu seda ajupesu ja ääretus reklaamimeres kümblemist ongi meie peades juba see mõte, et kui mul on olemas see asi, siis ma olen õnnelikum. Mu elu on parem. Inimesed on nüüdseks täiesti veendunud, et asjade omamine teebki õnnelikuks, nende ostmine ja kokku kuhjamine ning säilitamine/ ära viskamine ning taas uute ostmine ongi elu mõte. See ongi tänapäeva õnnelikkuse defintsioon. Osta asju, et olla ilus ja näida välja rikas, saada endale partner, kes teenib palju raha, et koos palju asju osta ja siis oma lapsele õpetada, kuidas ainuke võimalik saada õnnelikuks on teenda palju raha, et osta palju asju. Ja miks? Lihtne, sest ASJAD TEEVAD ÕNNELIKUKS!.
Ja kuidas saab osta rohkem asju? Kui need on odavamad.
Kuidas saavad minna koguaeg meie igapäevatoodete hinnad madalamaks? Peaks ju olema vastupidi, inflatsiooni tõttu peaks me oma raha eest saama koguaeg aina vähem, kuid miks on hinnad samad? Sest kuskil keegi maksab jälle oma töötajatele vähem, ehitab odavamalt neile tööruumid ja võtab neilt vabaduse omada puhkepäevi. Ja mida teevad nemad? Nad lepivad sellega, sest neil pole valikut. See on kõige paremini tasuv töökoht, mis on hetkel saadaval ja ainuke võimalus äraelamiseks. Ja sel ajal, kui suur hulk rahvas teeb tehniliselt orjatööd pätsi leiva eest päevas, lähme meie poodi ja ostame endale veel ühe talvejope, sest teine sobib ainult ühtede talvesaabastega, aga teistega ei sobi,
Ma ei räägi praegu ka nii, nagu ma ise poest riideid ei ostaks ja nagu mulle ei meeldiks, et mulle on antud see imepärane võimalus tõesti hommikul kapi ees valida, mida ma täna selga panen. Ma räägin rohkem selle külje pealt, et vahel mõelda natuke sellepeale, kas tõesti on vaja asju nii palju. Mõelda vahel, kas oleks näiteks võimalik midagi taaskasutada. Ja kui tõesti käsi ei küündi ostma juba eelnevalt kantud riideid, siis vähemalt anda enda omi ära, et teistel oleks võimalus neid kanda.
Ma ei looda seda, et me suudame midagi maailmas päästa. Vaevalt, Meie maailmahävituse lumepall on liiga suureks kasvanud. Kuid ehk suudame me päästa kasvõi midagi oma väikeses Eestis. Osta ja tarbida vähem. Kasvõi võtta poes paberkoti sest see laguneb ja puud kasvavad kiiremi tagasi kui tekib nafta. Ja mõelda oma riideid taaskasutusse andes kasvõi nii, et võibolla anname me vähemalt oma ajupestud maailmas kellelegi, kellel võibolla muidu see võimalus puuduks, valiku, mida hommikul selga panna, sest meie oleme oma üleliigsed riided andnud taaskasutada.
Kui me püüaks kasvõi ainult pooled nendest tunde pealt tehtud ostudest ära hoida, saaks Eesti ehk osta sisse vähem kaupa ja oleks ka riigile kasulikum. Kui me suudaks mõnikord end peatada ja mõelda poes, kas mul on seda asja vaja. Kui me suudaks osta poest asju vaid siis, kui meil tõesti on neist puudus. Mõelge, Ainult mõelge korraks sellele, kui ilus siis maailm oleks. Kui meil poleks enam oluline, et mul pole kõige uuema mudeli telefoni ja mu sõbral on eelmise moe järgi riided. Mõelge kui ilus oleks, kui me suudaks päästa kasvõi selle natukese, mis veel maailmas päästa annab. Tarbida natukenegi vähem ja sellega võibolla saaks mõnegi sendi jätta nende heade inimeste taskutesse, kes kasvatavad meile puuvilla ja õmblevad meie riideid.
Ja kui te lähetegi poodi, mõelge korraks sellele, olge tänulik, et need inimesed on olemas. Olge tänulikud, et on nemad, kes veedavad aega põllul ja kasvatavad puuvilla. Olge tänulikud, et on nemad, kes teevad puuvillast kanga ja nemad, kes sellest õmblevad riided. Ja ka need autojuhid kes toovad need kohale ja iniemsed kes ehitavad poed, et ülda saaks sinna minna, et midagi osta.
Kui me oskaksime rohkem väärtustada inimesi, mitte seda, mida nad kannavad, milline on nende telefon või kas neil on kodus telekas, siis ma arvan, et me oleksime õnnelikumad kui me asju ostes eales olla saaksime. Kui me suudaksime väärtustada hetki ja sõnu ja muusikat ja kõike seda muud mittematerjaalset, mida meile iga päev kuhjaga antakse, aga mis meist vuhinal mööda läheb, siis poleks meil nii palju ehk aega, et minna poodi ja osta asju. Ja vahest meile siis meenuks, et kui on olemas kõik vajalik, polegi vaja poodi minna.
Kui me oleksime vahel natukenegi tänulikumad ja mõtleksime mõne sekundi rohkem. Mida kõike suurt me võiksime selle headusega saavutada.
Ma rõhutan veelkord, et ma ei ütle, et poest riideid osta ei tohiks ja seda, et kõik inimesed on vaid materiaalse peale väljas, vaid seda, et me kõik oleme mingil, kas suuremal või väiksemal määral mõjutatud ja vahel tuleks võtta üks hetk, et korraks mõelda, mis siin elus tegelikult peaks tähtis olema.
Oleme tänulikud ja oleme head. Hoiame üksteist ja seda maad, millel me elame!
Film, mis pani mind nii kirjutama
***
Tere võõra näoga paber
kelle ori olen sünnist saati ma
ja kelle kõrval kõngen hiljem
kelle pärast hommikul ma tõusen
ja kelle pärast õhtul magama
pean minema.
Sa kontrollid mind
ja elu ümber
oled justkui väike jumal
omad mängureeglid sul
kuid moraalitu
oi nii moraalitu sa oled
Oo kallis, üllas paberileht
miks oled sa nii karm
teed inimesed manipuleeritavaks
ja paned nad võistlema
müüma oma hingi
Armas paber
sa palun säästa mind
su orjusest ei pääse ma
kuid moraalituks sa ära tee
sa säästa mind ja tulevasi
me saame olla sõbrad veel
hea orjapidaja sa palun
ära haiget tee mu hingele
ma luban olla truu sulane
kui iga teine siin maa peal
kuid oma hinge sul ei müü
ei mingi hinna eest ma eal.
Jällekirjutamiseni!
