Enam ei ole veebruar, isegi märts ega aprill ei ole. Ka pool maid on nii mööda libisenud, et eriti pole nagu märganutdki. Nüüd on lumi juba sulanud ja kevad näit
ab oma esimesi sooje ilmasid, mille kaisus on hea õues istuda ja mitte kringliks külmuda. Puud ja lilled lõhnavad meeldivalt ja õues on juba ka õhtuti kaua valge. Tuuled ja maapind pole veel küll meelde tuletanud, mis kevad õieti on, kuid ega seegi aeg tulemata jää. Päike muudab nii mõnegi meist kivil peesitavaks ja akusid laadivaks sisalikuks. Modernsemad meist muutuvad päikesepatareideks. Meie fotosüntees on küll vaid mõtteline, kuid siiski, see päriselt toimib, aga ainult kevaditi. Suvel on päike juba kuum ja väsitab kergesti, kuid veel on täpselt õige aeg, kus iga antud kiir tuleb suure hoole ja armastusega kinni püüda ja vihmasteks päevadeks südamesse tallele panna. Päike armastab meid, linde, võililli ja kollaseid liblikaid. Ja meie kõik armastame teda vastu.Valminud on esimesed rabarberid ja mõne õnneliku jaoks ja ruccola ja lehtsalatitaimed, see ei tähenda nii mõnegi jaoks just palju aga oma taim on ikkagi oma, mitte poest toodud.
Mööda on läinud kaks vaheaega, arvukalt kontrolltöid, raamatuid, halbu ja häid päevi ja ohtralt vihma, ka nii mõnigi luuletus ja kirjatükk jookseb aina kiiremini ja kiiremini mineviku sügavustesse. Kuna valguse kiirusel liikudes kestab üks tund terve igaviku, siis on päikese jaoks ju aeg paigal. Ju siis seisab aeg tegelikult ka meie jaoks "ei aeg ei peatu, ei, ei" on vaid relatiivne. meie möödume, aga aeg on sama.
Kahjuks ei ole Camus'e absurd mind maha jätnud ja tabab tihtipeale suvalistel hetkedel mind mõttetusega lagipähe ja halvab mõneks ajaks igasuguse edasipüüdlikuse. Hellitab vaikselt lootusetust ja toidab teda meeldivalt ahastusega aga nagu ka kõik muu, on ka see mööduv.
Minu suureks avastuseks on olnud film "Midnight in Paris" ja sellega kaasnevalt Hemingway, Dali ja Picasso. Filmist olenemata ka muidugi Oscar Wilde. Kuigi ma enamasti ei vaimustu just tihti välismaistest autoritest, siis just need kolm kirjanikku ja kaks kunstnikku toovad minu ellu päikest ja naeratusi.
Kunst ongi kogu elu alus, see, mis hoiab meid teel ja laseb meil elada, mitte lihtsalt veereda päevast päeva. Kunst on see, mis elu elamisväärseks muudab ja annab meie päevadesse värvid, öödesse muusika. Kunst teeb sõnad ilusaks ja paneb meid mõtlema. Kunst laseb meil endid väljendada, paneb meid armastama igas päevas midagi ja laseb välja elada selle, mis on südamel. Ma olen jõudnud galeriidesse, muuseumidesse, teatrisse ja lugenud raamatuid, isegi olen maalinud ja kirjutanud ja ma ei kujuta ette, kuidas ma teisiti elada kannatakski. Marten Kuningas ja Vaiko Eplik teevad kõrvadele pai, nooremad ja vanemad Kumusse pääsenud kunstnikud teevad silmale pai, kirjanikud teevad mõistusele pai. Ja luuletajad, oh need luuletajad. Nad teevad hingele pai. Kuigi kirjanike ja luuletajatega on mingisugune fenomen, mille ma leian väga tõsi olevad. Meeskirjanikud lihtsalt on paremad kui naiskirjanikud, kuidagi paeluvad rohkem, panevad kaasa elama ja mõtlema, lihtsalt nii on.
Ma imetlen linde, nende kunst on lendamine, nad on meeletult ilusad. Mida aeg edasi seda rohkem tahaksin ma olla lihtsalt Jonathan Livingston.
Minu kõige siiram tänu, mis loodetavasti universumi positiivsete jõududega kunagi ka temani jõuab, läheb Tõnu Õnnepalule, sest ilma temata poleks ma mingil juhul see, kes ma olen. Naljakas, kuidas kellegi sõnades saab olla nii palju head, maaililiselt ilusat ja toetavat. Nii tema "Mandala", luuletused kui ka viimane kõne/ülesastumine,mida kuulama sattusin. Mõnele meist ikka on antud kapaga andekust.
Pidev dilemma on, kas mõelda miks ja kes me oleme või mitte mõelda. Preguseks olen ma jõudnud nii kaugele, et meie hinged on kõiksuse energia, pärast surma muundub see lihtsalt mingiks muuks energiavormiks. Keha ja üldse kõik füüsiline on vaid energiaväljendusvahend. Kõik tekkis mitte millestki ja koosneb samadest aatomitest, samadest ainetest. Me oleme kõik üks, mis oleks ka loogiline, sest kõik elav saab oma energia päikeselt kas otsesemal või kaudsemal viisil. Rahvuslik mälu on meil seetõttu, et see sama energia on igavene ja võib teavet talletada ja edasi kanda, me oskame hetkel vaid üürikest sellest mõista, kuid kõik on tegelikult olemas. Energiana oleme me valguskiirusel, niiet sel juhul pole ka aeg oluline. Kuid tegelikult on lihtsam, kui lihtsalt mitte mõelda.
Üleüldiselt on mul hea meel, et laulavad linnud, õitsevad puud, inimesed naeratavad ja kõik on ootusärev. pruuniksteiseksjuuniks
 |
| Marten Kuningas |
 |
| Muidugi, peab armastama Tartut. |
 |
| Kunst kuulub rahvale, ehk Estonia |
 |
| Kumu |
Sina #18
miks olen ma see sama süsinik
mis oled sina
miks olen ma see sama vesi
miks ei ole ma sama vaim
sama mõte
ja miks oled sina
sama soojus teisega
hoides käest
samalt süsinikult
samast veest
miks minu süda peab lööma teises rütmis
naeratuse sümfooniast saab kakofoonia
ja minu soojus on teine
miks ei saa ma oma silmi sinult lahti
ma ju tean
et oled teine soojus
teine käsi hoiab sinu käest
teine on su südamega unisoonis
*#*
mesilind
sinilind
laululind
ja kaaren
hommikuse päikese armastav pai
lillelõhnade bukett
tuulte laul
sõstarde kasvamise sumin
merede sosin
kalade helklev soomusrüü
veevõitlusteks valmis
kajakate naer
kivide pajatused
hiiliv salakaval öö
pilvede pimedus
tähtede piinlevad karjed
siilide turtsatus pimeduses
jaheduse lõhn ja maitse
kuuskede oskuslik luule
ööliblika värvitu lend
öökull
kägu
ööbik
ja rebane
*
Kas kõike täitev mõttetus
mu oma meelevalda haarab ka täna
või hoopis eufooriline
saab olema mu entusiasm
kas on täna minus inspiratsiooni
või on kõik ühtlaselt hall ja tuhm
kas on mu tegudel mõtet
kas mu mõtted on mõtlemist väärt
kas on selles mingigi mõte
et hommikuti tõusen
vean end läbi rutiini
hoian pea püsti
mask tugevalt näos
mängin hommikuni pokkerit
naeratus
smalltalk
kas ma kuhugi sellega jõuan
kas mäletataksegi mind
kas jääb must jälg või haihtun tuulde
nagu korstnasuits ja ving
kas vormin maailma paremaks
või olen raisku läinud hing
kas on mul mõtet vedada
end läbi rutiinide
miks me mängime hommikuni pokkerit?
